Nelja aasta eest juunis - kivila Taanis

2010 aasta juuni lõpupäevil õnnestus tunnikeseks põigata Koppenhaageni ülikooli botaanikaaeda. Selle ajaga jõudsin läbi joosta avamaakollektsioonid ja eemalt silmitseda uhket klaasmaja. Territoorium oli piinlikult korras, kuid iga nurga taga oli ka näha kedagi askeldamas: hallipäine mees süstemaatika osakonnas kõplamas, tudeng põletiga teeradu rohimas, naised pojenge toestamas. Tänases postituses kiirvaade tol ajal äsjarenoveeritud kivilale. Palju suuri kivirünkaid, nii ümarvormilisi kui tahutud servadega. Julgelt on kasutatud serviti ning lausa püstasendis otsapidi maasse torgatud tahukaid. Pisut harjumatu, ent püüaks unustada eelarvamused.  Jääaja poolt Eestima pinnale transporditud maakivid on ümaraks lihvitud ja sageli ka suures osas pinnasesse mattunud, meie silmale tundub selline kivide paigutus loomulik ja kena ka aiakujunduses. Päris mägedes ent võib näha ka kandilisemaid kivivorme. Üks Koola mäestikuplatoo, kus kunagi valgel suveööl sai ringi ronitud, nägi välja nagu äsja lõhkeaine abil maha lastud kõrghoone (pool kuningriiki kõva tallaga matkasaabaste eest!).

Kivila südamesse jõudmiseks tuli ronida aia kõrgeimasse tippu

Mäe tipus ootas veidi kummaline kivikast. Taimed kivide vahel olid äsja istutatud ja väikesed. Küllap praeguseks näeb see kivimäe tipuehitis märksa teistsugune välja

Mäe all kulges lauge tee allapoole, nõlval juba ühes eelmises postituses esitletud kaunis hortensiapõõsas

Pilk vasakule 

Mõnest taimevaibast sai ka lähipilt tehtud

Enamus rodosid oli juba õitsenud; seda kaunim tundus see väikeseõieline rodopõõsake

Tehisliku oja kaldad olid juba varasemast haljastatud. Vasakul on näha äraõitsenud puispojengi

Oja voolu rahustasid kohati kujundatud laugemad lõigud. Kallastel kaharad kananda kuused ja bergeeniad

Selle kalda ääres oli minul esimene kord näha serviti kividest kujundatud istutusala. Kesksel kohal roosakate lehetippudega  epimeediumipuhmas.

Taani kohalikud käpalised Dactylorhiza maculata

Lõppu üks paljudest istuma kutsuvatest puhkenurgakestest aias.

Tagasi olevikku. Tänasesse õhtusse mahtus Tallinna lillefestivali külastus - päev enne sellesuviste väljapanekute lammutamise algust. Tegin küll pilte, teisel päeval näitan ka.

Vilkuv täht ja tormipilv

Ilmajuttu siiski ainult niipalju kui hädavajalik.

Möödunud laupäev oli üks tore päev. Suund sai võetud Ellamaale iga-aastastele aiapäevadele. Järvseljalt olid tellitud mõned taimed ning ootus oli ka näha, mida huvitavat on lisandunud arboreetrumisse. Paraku jäi seekord pikem jalutuskäik ära, sest pärast põgusat müügiplatside tutvumisringi hakkas taevast suure hooga vett alla langema. Kauplemise tempo langes mõnevõrra, kuid päriselt ei peatunud.Tsiil nägi väga huvitav välja oma punase mütsinoka ja kummikuuega, kui ta paljaste säärte välkudes paduka all ostjaid teenindas. Ometi üks laadaplats, kus kaup vihma ei karda! Me Futuga mõlemad jõudsime kiirelt veel mingi taime kaenlasse kahmata ja arveldada; siis jooksuga autosse  ja edasi Risti suunas Neljandiku juurde. Sinna oli oodata ka Haapsalu suunalt tulijaid. Uus titt ja üsna noor aed tuli ju üheskoos üle vaadata. Miskipärast ei jõudnud fotokas kotist välja, niigi jätkus tegemist ja jutustamist.

Mõnusalt renoveeritud majakese kohta Futu juba kirjutas, seal on kõik põhiline juba paigas. Aial aga seisab ees veel pikk kujunemistee. Eeldused on väga head. Krunt on üleni üks lauge kallak, mille põhjapoolses kõrgemas osas paikneb maja näoga tänava poole. Tänapäeval oleks ehitis ehk kallaku alumises osas ülespoole tõstetud, kuid see maja oli hoopis ülalpool küljes maa sisse süvendatud  ning tekkinud astangule mingi maasisene toestus konstrueeritud. Astanguserval  troonis pärandkultuuri esindajana suur jasmiinipõõsas, mis kohe pärast istutamist oli ilmselt päris kena paistnud oma asukohal. Pärandkultuuri oli maja ümber veelgi. Peaaegu lõunaseinale toetus näiteks suur keerdus tüvega toomingas, mille järgi külarahvas juba iidsetest aegadest harjunud kartulipaneku aega vaatama. Et kui õitsema läheb, siis on õige aeg. Kusagil keset potentsiaalset sissesõiduteed tagaaeda laiutas vana pojengipõõsas, mille ümber juba kanda kinnitanud ka uuemad taimed. Õnneks olid maja müügiks ettevalmistajad platsi üsnagi lagedaks teinud ajaloolistest kuurikestest, maapealsest vanametallist ja kõdupuidust. Alles olid jäetud paar toredat suurt õunapuud, mille alla palaval päeval hea varjuda. Peenramaa paiknes krundi alumises osas ülalt vaadates paremal ja seal sel ka täiesti sobilik koht mu meelet. Päris alusetu see aiakujundaja jutt ideelisest segadusest ei ole; kõige naljakam asi aias on "see ei ole peenar" ehk paarikümne sentimeetrine taimeriba naaberaia servas, mille esitluse tõttu blogis tekkis ettekujutus, et tegu on umbes 500 ruuduse tillukese krundiga, mille kõige kaugemas osas paikneb roosimaja. Tegelikult aga paikneb majake koos roosiaiaga kohas, kust avaneb uhke vaade allapoole langevale avarale rohumaale, mis läheb üle rohelusse uppuvateks naaberadadeks ning kogu vaadet raamistab taamal olev looduslik kõrghaljastus. Mida enamat võiks soovida! See aiamajake on täiesti uuslooming ning ka koht, mis sobib igati uue päris omakultuurilise aiamaastiku tuumikpunktiks. Oh ja siis veel see tõeliselt toekate puitpostidega uus vaheaed aiamajapoolses küljes. Ma ütlen, et meesterahval selles majas on silmad ja käed õigel kohal! Ongi hea, et pisipere nõuab esialgu niipalju tähelepanu, et aiakujunduse plaanid saavad vormuda vähehaaval. Usaldage rohkem iseennast ja sest pole lugu kui kõik esimese korraga lõplikult paika ei saa. Taimevalik ja paigutus maja seinast kasvavas kruusataimlas annab märku aia tulevastest hiilgeagadest.

Aga mis sealt Nurgalt siis viimasel hetkel näppu jäi. Üks potike huvitavate sakiliste leheservadega heledaõielise kukeharjaga. Taim oli umbes 25 cm kõrgune ja tõotas tugevat kompaktset puhmikut. Hiljem veerisin potile kribatud nime ja see oligi ilmale vastav ehk tõlkes "tormipilv"

Kukehari "ThunderCloud" 

Järvseljalt olin ma ka tellinud ühe uuema kõrgemat sorti kukeharja. mille kirjeldus meelitas pika, oktoobrisse ulatuva õitsemisajaga. Kuna sel juhul kõik õied korraga lahti ei saa olla, ehk siis sellest nimeks "vilkuv täht". Aga võib-olla kõigub oma suht peenikestel vartel. Las siis kõigub, peaasi et ei heidaks päris pikali.

Kukehari "Twinkling Star"

Neid uusi kukeharju sai kokku kolm, eks näe kas kõik jäävad sõelale meie ranges valikaias.
Kolmas on pärit  TTTT ajal kaasa haaratud oksakesest, tundmatu nimega ja samuti hambuliste lehtedega kukehari. Tegelikult üsna kõrge aga hetkel tormilise paljunduse tõttu madal puhmas. Kahjuks samuti juba oma roosakaid õisi avamas - kriitiline on ju just "pärast õitsemist" väljanägemine.

Kukehari TTTT

 Järgneval pildil aga  valkjate õietuttidega mesilasi hullutav vana olija aias, kellest ma tema liigse lamamisearmastuse tõttu plaanin lahti saada. Võrratu kevadel, normaalne õitsemiseni augustis, edasi paras risudik peenras.

Mesilaste lemmik valkja õiega kukehari, lamanduv.

Kõige lõpuks aga ilus hilissügisene õitseja, hetkel ei mäleta kas Herbstfreude või see aia vana erkroosa. Pungad hakkavad juba veidi roosakat tooni näitama.

Piisad ja sibulad

Tänase päeva jooksul on mitmeid kordi õhku piserdatud peenikesi vihmapiisku, kusjuures päikene paistab rahulikult edasi. Vikerkaared jäävad madalavõitu päikese asetuse puhul metsa varju peitu. Mõnus karge õhk laseb täiel rinnal hingata ning tuletab ühtlasi selgelt meelde et suve hari on päris kindlasti möödas. Maja nurga juurde aga jääbki hõljuma lillakate piiskade pilveke. Soetatud kui Delavay ängelhein, kuid ma kahtlustan et äkki on Nipponi. Muhedik oma kommentaaris siiski kinnitab et on küll Delavay. Oma teisel aiasuvel on ta saavutanud kõrguse rohkem kui meeter seitsekümmend ning kogu ta õhulise oleku juures on õisikuvarred üpris toekad. Õitses juba esimesel aastal ning oli juba jõudnud ka ühe poja maja seina äärde sokutada.

Ängelhein paremal

Ei teagi, kas topeltõieline "Elin" võiks uhkem välja näha.
Mulle meeldivad tegelikult tilgakujulised pungad rohkemgi kui avanenud õied.

Aiapäev kulus kärpimistöödele ja osade liiliate väljavõtmisele-ümberistutamisele. Kõige võimsama õitsemisega liilia "Latvia" puhmas sai täna välja tõstetud. Arvasin mäletavat, et sai kunagi kolm sibulat ämbriga maha pandud ning uskusin, et neil võib seal päris kitsas juba olla. Mis tegelikult aga mullast välja tuli ajas päris naerma.

See väheldane viieliitrine lillepott oli sibulaid kuivalt täis, sibulapealsed varrejuured turritasid ümberringi üle ääre

Latvija õitsemine juulis. Kogu puhmas ei mahtunud pildilegi.

Ei tea, kas oleks pidanud veel ootama, sibulate lahtiharutamisel murdusid pooled veel üsna lihakad varred. Sibulad ise aga olid pigem väheldased, põsed loppis kitsast eluruumist. Päris väiksed sibulakribunaid oli ka, kuid mitte nii palju kui oodanud oleks. Eks tuleval aastal näe, kas lätlane lahedamates tingimustes on õnnelikum. Näeb veel mõni uus omanik ka. Ja mulle tundub, et ma ise seda sorti ei tellinud, ilmus aeda sala-asendusena nagu samal pildil paremal "Purple Heart"   Tegelikult ongi vist nii, et küsimata saadetud sibulad- mugulad on kõige visamate sortide esindajad.

Trompeti eri

Kuningliilia on tõesti kõige kuninglikum liilia. Täiuslikud õied, üsna tugevad varred ja kaunid lehed. Kui korra maha pandud ja asukoha sobivaks tunnistanud, siis ongi temaga mured murtud pikaks ajaks. Valge põhiliik peab olema, kuid ka toonitud sordid on toredad. Eriti võib rõõmustada aga trompetite ja orientaalide kaunite ja jõuliste järeltulijate üle. Ka nende nimedes on sageli kuninglik noot sees. Praegu ongi Linnametsas kätte jõudnud trompetiliste aeg. Eriti õhtul võiks kodutee juba eemalt lõhna järgi üles leida.

Vaatamata kõrgele kasvule seisavad varred üsna hästi ise püsti . Siiski pärast seda kui vihm murdis ühe täisõtes trompeti , sättisin kahtlasematele pillirookeppisid toeks.

Conca D'or  (OT) puhkemas

Conca D'or on avanud oma suure tähekujulise õie

Siin tundmatu sidrunkollane OT. Ostunimi "Connecticut King", mis aga peaks olema
hulga tumedam kollane, südamiku ümber veel eriti küpses toonis leegid. 

"Royal Gold", trompetliilia

Eesti trompetliilia "Juta", üksainuke. Tema paariline
 osutus algusest peale tõbiseks ning on likvideeritud.

Eriti kõrge OT, "Friso". Suhteliselt peenike vars
 vajab tuge ajaks, mil suured õied puhkevad.

Vihmatuule murtud trompet "Pink Perfection".
 Seda sorti pidin ka mitu korda soetama, enne kui lõpuks õige sain.

Siin aga OT "Manissa" õis puhkemas oma taevasse ulatuval ülitugeval varrel.
Foto tehtud maapinnal püsti seistes ja käsi ülespoole sirutades.

Jällegi teadmata nimega valge tugev ja tubli OT

Lilium Regale põhiliigi perekond .
Noortel on  veel kasvuruumi vanematele järgi jõudmiseks.

Minu "White Tiger" mis võiks olla ka "Sweet surrender" kui Futu pilte vaadata. Ei lõhna.