Wednesday, August 28, 2013

Paar uut sügispõõsast - aedhortensiad

Sügisene istutusaeg. Pool hinda on ikka parem kui terve hind. Horteses päris rikkalik hortensiate valik. Suurelehelised talvitujad olid  taharitta taandunud ja häbenesid seal oma nuditud olekut. See-eest mõned hellikumad nägid väga uhked välja - ilmselt hiljuti sisse rännanud. Üks lillatooniline suutis pilgu mitmekümneks sekundiks endale kinni naelutada. Tegu oli lamedama õisikuga, mille keskmine pisikeste õite osa eriti vuhvis kohevalt ülespoole kaardus. Oleks jah võinud pildistada. Aedhortensiate kvartali juhatasid sisse uhked tüvele poogitud "Kyushu" isendid ja nad  lõhnasid (!). Silma jäi ka üks uus silmapaistvalt tugevate varte ja pikkade õiekobaratega sort "Mega-Mindy". Sellest tegin pilti, kuid hinnasilt ostma ei kutsunud.

Hydrangea paniculata "Mega-Mindy"
Mul aga oli just tugevat taime vaja - ebajasmiin "Belle Etoille" ei tulnud kuidagi toime lumerookimise hangevallis talvitumisega. Igal kevadel oksad lumest räistatud, ei aidanud ka keppidest varikoonus. Samas tavaline taluaia ebajasmiin, kontpuu ning veigelad on tublisti vastu pidanud. Uueks katsetaimeks sai valitud Soome puukooli sildiga valgeõieline "White Diamond", aretatud Gruusias dr Michael Dirr-i poolt. Kirjelduse järgi üsna sitke tegelane. Hind meeldivalt poolevõrra kahanenud. 

Hydrangea paniculata "White Diamond"
Ülejäänud hinnapoole eest sai kaasa võetud teine väiksem, sama puukooli kasvandik "Compacta". 

Hydrangea paniculata "Compacta"
 See jäi mulle silma-kõrva siis, kui müügikonsultant püüdis aiaplaani ja suure ostukäruga klienti veenda selles, et sel ju ka roosad õied ja sobiks küll  "Vanille Fraise" asemele. Alumisel pildil väikepõõsas juba oma kasvukohas - suvine põud ja hilisem vihmaperiood lehestikus selgelt näha.


Tuesday, August 20, 2013

Vihmamärjal hommikul

Vaba esmaspäeva hommikul oli globaalne kastmissüsteem täies tööhoos. Vaade ukselt õue - väga hull ei ole, uurime siis, kuidas käituvad meie lemmikud duši all.


Väikeseõieline elulõng "Paul Farges" on õites juba  ei mäleta mis ajast, vihm talle sobib, sest kes seda suurt sammast ikka kasta jõuab. Pärast äärmiste õielehtede ärakukkumist jääb keskmine osa veel mõneks ajaks varre otsa tähekesena turritama. Paljudele elulõngadele omaseid  suuri karvaseid tuttisid see elulõng ei tekita.



"Diana" on juba üsna tutiline, kuid õnneks jätkub veel ka õisi. Ka teised elulõngad on ühtviisi netid nii päikeses kui vihmas. "Estrella" sellel suvel kordusõitsemist ei paku, tema kevadised sinised õiekellukad on see-eest sel aastal eriti kohevateks tuttideks muutunud. See alumine pilt on küll eelmise õhtu hämarusest, unus vaadata, kas nood on sama kohevad ka vihmas. Eelmisel vihmasel aastal mustusid äraõitsenud õied ja valgeid tutte ei tekkinud eriti.



Väikesed naapoli alpikannid - need vaprad talvelilled ei ole veel alustanud lehtede kasvatamisega. Osa õisi on juba seemnekupart maa poole keerutamas, maast kerkib aga üha uusi pungasid.

Täna jõudsin isegi niikaugele, et külvasin ühte potikesse alpikanniseemned. Kuprakesed olid küll juba nädal-paar avanenud tassi peal. Uued mugulad on ka juba mullas, kuid nende ärkamine on aeglane. Ega ma neilt esimesel sügisel suurt etteastet ei nõuagi, katsugu lihtsalt ellu jääda järgmise aastani. Eile mustikapõõsaste vahesid kobestades sattus näpp mingile maa-alusele mugulale. Siis tuli meelde, et paar lootusetut kuiva alpikannilesta sai sinna ju paari aasta eest sügisel maha torgatud. Mingi üksik leht ka kevadel nagu jäi silma. Nüüd aga 4-5 cm läbimõõdus nööbike, altpoolt maa küljes kinni ja teine pisut väiksem samas lähedal. Üks peaks neist küll sügisene olema, teine vist kevadine. Eks näe, kas nad maapealset elu ka kavatsevad elama hakata.

Hostade pere oma täienenud koosseisus on hetkel veidi ajutise paigutusega -  väikese sinise hiire kõrvad ja "Stiletto" on uued. "Stiletto" potist jätkus juba kohapeal jagada ja hetkel on teine tutt pildilt juba uude koju rännanud. Aitäh Tagatalu ja Kadakas! Aitäh ka teistele lahketele taimejagajatele.


Samas kõrval aga naudib viimaseid suutäisi oma lemmiktaimel isand või emand tigu ise.



Seahernes on sel aastal rohkelt õitsenud. Kuigi tal puudub lõhn, siis õite välimus on nagu päris ja puhmas ise näeb rahulikum välja kui lõhnaherne talitsematu kasvuhoog. Allpool aga näitab kogu suve tagasihoidlikult õitsenud väänduv kuslapuu "Serotina", et parema kastmise korral võib temagi rohkemat pakkuda.


Roosid on oma esimese etenduse andnud ja hetkel esinevad hõredalt. Siiski vihmaperioodi algusest käib hoogne uute võrsete kasvatamine. Pildile jäi "Hans Cristian Andersen" - vihmakindel ja püstine. Vihmaõrnade õitega roose meil õnneks polegi, täisõies varred võivad küll tugevama vihmaga maha painduda või vahel ka murduda. Valgust ju pisut vähem meil kui roosidele meeldiks.


Nüüd aga mõned, kes lasevad oma seelikud pisut longu vihmapiiskade all



Varsti tuli aga päike välja ja kohe asuti seelikuid sirgemaks siluma. See minu ainuke nimetu floks paistab silma pika õitsemisja poolest. Lõhnab küll õige floksilõhnaga. Samal ajal alustanud naabrinaise roosa on juba lõpetanud. Võib-olla on pikem õitsemine  omane kõigile uuematele sortidele - floksikasvatajad võiks muljeid jagada.


Monday, August 12, 2013

Asjalikult ja hajameelselt



Asjalikult.  Sügisesed sibulmugulad nüüd kõik lõppkasutajatel käes. Krookused ja sügislilled probleeme ei tekita, kuid mida teha nende pruunide laperguste "kartulitega" - Cyclamen hederifolium , naapoli alpikann. Oma uued mugulad olen paigutanud niiskesse liiva, et nad pisut paisuksid. Nii on kergem kontrollida, kas esineb kahjustunud osasid ning määrata ülemist ja alumist poolt. Alumine pool on tasasem, ülalpool on näha tulevasi õite ja lehtede väljakasvamise kuhikuid . Neid võib olla mitu. Osa juurejäänuseid võib paikneda ka külgedel või ülapinnal.

Ülapinnal on näha  "kasvumuksukesi"

Alumine pool on mõnevõrra tasasem ja tavaliselt seal õite-lehtede kasvukuhikuid ei esine.
Seda ma ei tea, kas kuivatatud sibulad sel sügisel juba õitsemiseni jõuavad, kuid lootust on. Kasvukohas kohanenud alpikannil on juba kümmekond esimest roosat õit peal. Varsti hakkab vähehaaval lisanduma ka lehti, mille alla varjule laskuvad spiraalvedruna tulevased seemnekuprad. Hõbe-rohekirjud lehed talvituvad lume all  ning kaovad ära alles järgmisel aastal  kesksuve kuumaks ajaks. Vaata minu alpikanni siit
Kasvukoha valikul võiks katsetada, kui mugulaid on mitu. Alpikannid on põhimõtteliselt valmis kohanema erinevate pinnastega ja valguse-varju hulgaga, kuid meie kliimas on võtmeküsimuseks talvitumine. Poe-alpikannide eeskujul pooleldi pinnase peale ei või  neid liigniiskust kartvaid mugulaid jätta, sest külmuksid talvel ära. Soovitatakse istutada kuni 5 cm sügavusele hästi vett ära juhtivasse pinnasesse. Peale võib puistada lisaks kohevat mittemärguvat multsi. Võimalik, et kallakule istutada oleks hea mõte. Minu alpikann kasvab heitlehise rodo külje all, liivakas metsapinnases, mille pealmiseks kihiks männiokkad, kuid mägimetsades võivad naapoli alpikannid kasvada ka otse lubjakivide keskel. Head kanniõnne katsetajetele!

Hajameelselt kipub pilk rändama üle augustivihma  poolt äkktekitatud rohelise lehemassi aiaäärsel peenral.  Kogu aeg oli igal taimel ruumi laiutada, nüüd selline lopsakas dzungel, mille rohelise  sekka eksinud ka mõned õied.
Õitsemist lõpetmas on elulõngd (mis need kõige hilisemad sordid olidki, vaja uurida.) Alustavad hibiskused.

"Multiblue", ostetud kuu aja eest esimese avanenud õiega K-Rauta soodukletist. Ilus!

Sinine hibiskus  alustab esimesena, roosa paisutab alles pungasid.


Suurpallide kandjad täna pildile ei saanud, selle asemel järjekordne katsetustulemus, otsimas madalakasvulisi tugevavarrelisi gladioole. Lõpumüügi Gladiolus nanus-e seguvärvide peotäiest on õitsemiskonsistentsi jõudnud vaid kolm  ning needki kõik ühest sordist. Madalaks ei saa kahjuks neid pea rinnuni ulatuvaid  õievarsi sugugi nimetada, kuid päris kenad heledaservalised õied

Gladiolus nanus "Atom"




Wednesday, August 7, 2013

Linna esinduspargis ja oma koduaias


12.august.
Sügissibulad Eurobulbist on peagi kõik laiali jagatud. Kevadsibulad saadetakse välja kunagi hiljem.


Oma aias pole paar nädalat muud teinud kui jõudumööda kriitilisemaid kohti kastnud. Eriti muidugi suurte pallidega hortensiaid. Kui külalistele kaasa võtmiseks taimi välja kaevasin, siis alles selgus kui hullult kuivanud maa on tegelikult. See puhmas, mis lausa veetünni kõrval seisis ja pidevalt veesahmakaid sai, tuli maast välja krõbisevkuiva juuretuustiga kogu sügavuses viiest sentimeetrist allpool; mis siis veel rääkida vähemsoodsa kasvukohaga taimedest. Imelised ellujääjad - loodetavasti. Korteri-inimestest võib täitsa aru saada. Vähemalt Tallinnas on juba omajagu paikasid, kus lilleilu ja eksootilisi taimi nautida saab ilma, et ise peaks hooldustöödega tegelema. Vaat panengi veel siia sissejuhatuseks paar vaadet Kadrioru luigetiigi ja lossiaia säravatest riiklikult pügatud ja kastetud mustripeenardest. Maksumaksjad, tundke uhkust!

Lossiaia peenarde üldvaade

Lähemalt
Enne kui hakkad endale sellist barokk-aeda rajama tutvu kalkulatsiooniga. " Lilleparterite servadesse on ääristavaks hekiks istutatud 73000 pukspuud ning täidetud 30000 suvelille ja 96 madalakasvulise roosiga. Samuti on parteritesse istutatud 47 kadakat."


Luigetiigi äärest meelõhnaline vöökirjapeenar põhiliselt rand-kivikilbikutest

Roosiaia juurde viiva tee äärne püsikupeenar - lihtne ja kena.
Järgnevas näide ühe kohviku püüdest värvirõõmu pakkuda. Kõik kenad lilled, aga silm tunneb, et isetegevuse maik man. Kuid olgu peale - suve värvide aeg on üürike ja las siis säravad nagu istutajale ilus tundus.


Teede korrastus oma maja ümber on hetkel peatunud seisus, kus osa, mis enne oli kaetud kividega on liivane, endine liivatee tagapool seevastu on saanud tellistest katte. Servapeenarde  laiused on muutunud. Aknaalune osa laienes ettepoole madalamatest tomatitest. Rooside kõrvalt kadus kurerehade kasvuala.

Petuuniad on  mitmeid aastaid olnud meil isekülvitaimed. Õnneks on neid kerge ümber istutada. 

Noortele viinamarjadele seltsiks istutatud kõrge uba on juba vallutanud ukseava kohal aastaringselt rippuva jõuluvalgustuse keti. Huvitav, kuidas ta teadis sinna suunduda.


Kevadisest teadmata värviga beebitaimede karbikesest on sooja suvega sirgunud  võimas krellroosa virk-liisu hekk. Vasakul paistvad isekülvi tubakalilled on seda sorti, mille õied on ka päevavalguses avatud. Lõhn seevastu üpris tagasihoidlik. Midagi antakse, midagi võetakse, kui aretatakse uusi sorte.
Erinevad liiliad on õitsenud kogu juuli ja jätku on veel tulemas. Piltidel paar uut.

"Friso"

Üllatavalt kena tiigerliilia Speciosum rubrum . Huvitav, kui ma nüüd telliks selle nimega liilia, kas siis saan tegelikult kauni liilia "Uchida" nagu  tellimuses tegelikult kirjas oli.
Ronitaimede ronimiskõrgus ei ole just kümneaastaku kõrgeim, kuid enamus neist on ikkagi päris tublid.
Õnnestunud ehituspoe ost "Polish Spirit". Esimene sats õienuppusid pisteti kinni mingite putukate poolt, kuid ta õitseb ikkagi. Vastupidav ja pika õitsemisajaga sort. Soovitan.

Nagu enamus mu elulõngadest, nii ka see säravroosa "Printsess Diana" on pärit Mahhovite kasvandusest. Kõik nende taimed on osutunud tublideks ning otse loomulikult vastab alati sort sildile.

Roniv mungalill on suvik. Kuivaga veidi niruvõitu üldvaade, kuid lähedalt päris huvitav.
Põuaga on isegi varjuala taimelehtede servad pruuniks tõmbunud.
 Keskel helendab Tiia kingitud brunnera variegata 

Meie siilikübaraid külastavad mummid päris agaralt. 

Sunday, August 4, 2013

Siltideta botaanikaaed


Mis, kas teil on siin mingi subtroopika või? ( külaliste kommentaar )

Päris botaanikaaias sibavad ka mõned linnud ringi ja papagoid kräuksuvad puurides. Lähistroopika-aias (alias Loomaaias) on küll tunduvalt rohkem loomi, kuid ega nad eriti ei sega taimehuvilist. Külmemal aastaajal sobivad ka ise täitsa hästi vaatamiseks. Kahju, et silte on jätkunud vaid loom-loomadele ("Baribal/Ursus americanus)", toitja- üksustele ( "OÜ Hobujõud- rebase vader") ning inim-loomadele ( "Isegi loomad saavad aru, et elektrikarjusest saab särtsu"). Muu eksootilise kohta, mis kavalalt on sobitatud tavaloodusesse võib vaid teha oletusi või niisama imetleda. Mine tea, kui selgelt oleks välja kirjutatud et "Heinpuu, endeemne liik Austraaliast", äkki mõni otsustaja tuvastaks ebasihipärase raiskamise. Heinpuude kohta peab murelikult mainima, et Botaanikaaia omadel on vist midagi viga. Sealsed eksemplarid on üsna nudiks pöetud enne välipeenardesse suveks tuulduma viimist. Loomaaia omad seevastu hõljutavad teeservas uhkelt oma kauneid parukaid. Siiski ei tea täpselt, äkki peabki neil suve jooksul mingi "karvavahetus" toimuma.

Heinpuud

Loomaia ühtne vaasiseeria
Päris pirakad potililled

Siin võiks sõlmida kihlvedusid teemal kes talvitub õues, kes angaaris

Siin aga loeme kokku, mitu flamingot on pildil. Päris edevad teised.
Kuldne 

Punane ja roheline

Vahepeal sisenesime hämaramasse ruumi, kus välguga pildistamine oli keelatud. Ma küll ei armasta läbi peegelduvate klaaside või tiheda puurivõre hämaraid pilte teha, kuid tehnilise abi korras siiski tegin. Teile vaatamiseks mõned nunnumad tegelased, kes kenasti paigal püsisid.




Jälle värskes õhus.
Nii loomulik kompositsioon, et tundub looduslikuna

See pilt ei ole kõhuli maas võetud. Arvatavalt ussikeelelised kõrguvad kaugelt üle inimese pea


Rahulik vaade remmelgate ja pügatud okaspõõsastest moodustatud rivide ning "kringlitega"
Hoiatus: põdrakanepi-usku sõbrad - ärge järgmist pilti vaadake

Kui ikkagi vaatasite, siis see on kindlasti mingi anomaalia, mis on tingitud Pikakari ranna erilisest kliimast.