Asjalikult. Sügisesed sibulmugulad nüüd kõik lõppkasutajatel käes. Krookused ja sügislilled probleeme ei tekita, kuid mida teha nende pruunide laperguste "kartulitega" -
Cyclamen hederifolium , naapoli alpikann. Oma uued mugulad olen paigutanud niiskesse liiva, et nad pisut paisuksid. Nii on kergem kontrollida, kas esineb kahjustunud osasid ning määrata ülemist ja alumist poolt. Alumine pool on tasasem, ülalpool on näha tulevasi õite ja lehtede väljakasvamise kuhikuid . Neid võib olla mitu. Osa juurejäänuseid võib paikneda ka külgedel või ülapinnal.
 |
| Ülapinnal on näha "kasvumuksukesi" |
 |
| Alumine pool on mõnevõrra tasasem ja tavaliselt seal õite-lehtede kasvukuhikuid ei esine. |
Seda ma ei tea, kas kuivatatud sibulad sel sügisel juba õitsemiseni jõuavad, kuid lootust on. Kasvukohas kohanenud alpikannil on juba kümmekond esimest roosat õit peal. Varsti hakkab vähehaaval lisanduma ka lehti, mille alla varjule laskuvad spiraalvedruna tulevased seemnekuprad. Hõbe-rohekirjud lehed talvituvad lume all ning kaovad ära alles järgmisel aastal kesksuve kuumaks ajaks.
Vaata minu alpikanni siit
Kasvukoha valikul võiks katsetada, kui mugulaid on mitu. Alpikannid on põhimõtteliselt valmis kohanema erinevate pinnastega ja valguse-varju hulgaga, kuid meie kliimas on võtmeküsimuseks talvitumine. Poe-alpikannide eeskujul pooleldi pinnase peale ei või neid liigniiskust kartvaid mugulaid jätta, sest külmuksid talvel ära. Soovitatakse istutada kuni 5 cm sügavusele hästi vett ära juhtivasse pinnasesse. Peale võib puistada lisaks kohevat mittemärguvat multsi. Võimalik, et kallakule istutada oleks hea mõte. Minu alpikann kasvab heitlehise rodo külje all, liivakas metsapinnases, mille pealmiseks kihiks männiokkad, kuid mägimetsades võivad naapoli alpikannid kasvada ka otse lubjakivide keskel. Head kanniõnne katsetajetele!
Hajameelselt kipub pilk rändama üle augustivihma poolt äkktekitatud rohelise lehemassi aiaäärsel peenral. Kogu aeg oli igal taimel ruumi laiutada, nüüd selline lopsakas dzungel, mille rohelise sekka eksinud ka mõned õied.
Õitsemist lõpetmas on elulõngd (mis need kõige hilisemad sordid olidki, vaja uurida.) Alustavad hibiskused.
 |
"Multiblue", ostetud kuu aja eest esimese avanenud õiega K-Rauta soodukletist. Ilus!
|
 |
Sinine hibiskus alustab esimesena, roosa paisutab alles pungasid.
|
Suurpallide kandjad täna pildile ei saanud, selle asemel järjekordne katsetustulemus, otsimas madalakasvulisi tugevavarrelisi gladioole. Lõpumüügi
Gladiolus nanus-e seguvärvide peotäiest on õitsemiskonsistentsi jõudnud vaid kolm ning needki kõik ühest sordist. Madalaks ei saa kahjuks neid pea rinnuni ulatuvaid õievarsi sugugi nimetada, kuid päris kenad heledaservalised õied
 |
| Gladiolus nanus "Atom" |
Tänud väärtusliku info eest! Seda "kartulit" vaatasin minagi nõutult küll ühelt, küll teiselt poolt, aga sain ikka pihta, et kuida pidi see õige pidi on. Hea kasvukoha tekitamine vajab veel veidi mõtlemist ja tekitamist.
ReplyDeleteGladioolid on väga ilusad! Tegin sel aastal oma gladioolipeenra ühe väikese ploomipuu lähedusse ja kõik taimed on kahjustunud. Ei teagi nüüd, kas on see ploom kuidagi kaasosaline aga ühtegi korralikku õit sealt ei tule, oleks nagu kas ära söödud või noh, avanevad õied on sellise närtsinud-räsitud moega, lehed ei ole ka mitte mahlased aga kipuvad nagu kuivama, kuid kuivanud ka ei ole. Mul ei ole sellist nähtust enne olnud.
Hibiskus on hästi armas! :)
Imearmas gladiool! Ja aitäh, et meelde tuletasid, pean oma naapoli alpikannid ka ümber kolima, möödunud kevadel oli just see koht peaaegu nädala lausvee all.
ReplyDeleteJa sibulate õige poole määramisega on ka muul puhul keeruline. Avastasin eile paljasjuurseid uustulnukaid kiiruga maha pannes, et üks (vist lõokannuse) mugul oli maa sees ilmselgelt valepidi eelmisest aastast. Aga ta, vapper, jaksas kasvada küll. No nüüd sai õigepidi.
Nägin hiljuti ühes aias karmiinroosasid 40 cm kõrgusi gladioole, mis pidid olema "püsikud". Selles mõttes, et neid ei võeta kunagi üles ja nad talvituvad kadudeta peenras. Kas see võiks olla toosama gladiolus nanus või oskad sa äkki öelda kellega võiks olla tegu? Igaühel oli 2-5 õit varrel, kuid need olid umbes sama suured kui lõhnava gladiooli õied.
ReplyDelete- siin artiklis toodud info annab lootust, et teatud gladioolid õige istutuse korral võiksid talvituda ka meie kliimas. Muuhulgas on häid tulemusi näidanud ka see punane "Atom", kuigi teoreetiline miinimum nanustel olevat max -12 kraadi. Kindlam on muidugi mugulad sügisel üles korjata. Mul kunagi olid praegustest sortidest hulga väiksemad roosad, kuid ilma jäin neist ikkagi siis, kui jäid talveks maha.
DeleteVaat kui põnev gladiool!
ReplyDeleteSee viimane gladiool, vau milline värv. Tinistab äragi, aga ma ei võta tuld, gladioolimure veel puuduks. Ehh, aga ikkagi nii ilus. Pane veel pilte :D
ReplyDelete