Hommikuvarjud

Kui päikeselisel sügishommikul tänavail liikuda, siis silm näeb ennekõike hommikuvalgust. Fotokas aga toob esile varjude sügavuse. Mõned möödaminnes pildid, autoriks fotokas.

Viru nurga purskkaev on juba tühi, roosid ringis peavad veel vastu.
Pukspuuhekkide kahjustusi sel aastal ei ole püütud parandada

Estonia kõrval kõrgusid veel hiljuti tellingud 

Ma olen ka odavate lahenduste poolt, kuid pealinna esinduspargi paari vaasi jaoks
 võinuks ehk midagi pisut kobedamat ikka leida. Minu meelest seal püsikuid ei olnud, mida katta .

Ilus sügishommik jäi õue maha

Pimeaja esimene hallvalge päev

See päev oli teadagi pühapäev. Tänasest viie kuu jooksul on vaid valitud päevadel isiklikku valget aega oodata. Nojah, eks talvelgi ole oma võlud, kuid vara veel sellest. Meil siin jäi madalaim külmakraad viie piiresse, kuigi õige mitu päeva järjest oli selliseid, kus jää veetünnidelt õhtuks ära ei sulanud. Kuni muru on veel roheline, on aiavaade ikka veel päris kena - eriti kui silma riivavamad külmaküpsetised vaateväljast kõrvaldatud.

Suvevaasid on selga tõmmanud üleminekuaja tualetid. Tagaplaanil võreseinal on näha rohetavaid Kata kangeid elulõngu, mis talveks maha lõigatakse. Üleni pruun aga on just ületalve püsti seisev kevadõitseja. Äkki ta püüabki oma pungasid kuivanud lehtedega varjata - nood on üsna kõvasti varre küljes kinni.

Kõige hilisem krüsanteem on lõpuks omagi õisi avama asunud.

"Polish Spirit" - poolakas on sitke tegelane võrdselt printsess Dianaga.
Naabri poolelt pudeneb lisaks elupuu oksakuivistele ka elupuuseemneid. Hakka või puukooli pidama.

Kui nina maas käia, siis jääb vaatevälja mõnigi hiline õieke.

Hetkel tundub, et mõned astripuhmad veel lisaks aias oleks vägagi tervitatav. Tundub isegi, et mõni koht on neile olemas. Krellroosa ja sügavsinine ongi prajasti puudu.

Nüüd aga aiasõbra  talveaja põhitegevuse juurde - valmistumine uueks hooajaks. Linnas veel palju kitsesid ega jäneseid ei liigu, tänaseks teemaks teod ja nälkjad. Seni meil suuri teoprobleeme pole olnud, kuid ega tali taevasse ega uued hullud teod telepurki jää.  Nägin ka seda telesaadet, kus asjapulgad uimaselt heietasid, et (ilu)aednike eraprobleem need uued nälkjad. Tegelikult aga on kõige enam ohustatud just söögitaimede õrnad tõusmed. Teiste maade statistikais tuuakse esile juba üsna suuri rahanumbreid, mis limaliikurid põllumajandusele kahju tekitanud on.
Tellisin Hortese e-poest paar pakki ferramoli. Saateks reibas reklaamtekst "ei karda vihma ega päikest". Vähemalt kindlam tunne, kui on olemas riiulil. Praktikute teatel aga peavad terakesed vastu nädala-kaks või spetsiaalse varje all kuni kolm nädalat. Ühekordne tõrjeannus 50 kg/ha, jaehinnaga 17 EUR kg; tõrjet vaja korrata vähemalt 2-4 korda enne kui kapsad niipalju kosuvad, et iga rünnak enam fataalselt ei lõppe.  Potipõldur käib usinalt tigusid korjmas ja kui väga ära väsib, vahetab osa sortimendist välja vähem ahvatlevate taimede kasuks. (Jälle põhjust uusi nimekirju uurida!) Eks me kõik teame, et peiulilled, daaliad ja kukekannused kipuvad üha kergemini lühikese aja jooksul raagu jääma. Kummalisel kombel avastasin, et peale värskete salatite ja ükskõik mille noorte tõusmete on netikirjanduse põhjal tigudele ebameeldivad taimed suures enamuses.


Püüdsin kokku koondada erinevate aednike teated ja aiaäride pakutavad nimekirjad "ohututest" taimedest, mis parasjagu just antud aiandis pakkumisel. Kui nüüd veel pisut edasi mõelda, siis ehk polegi imeks panna päevaliiliate, flokside, kõrreliste ning sõnajalgade kiirelt kasvanud populaarsust - nad ei ole lihtsalt piisavalt maitsvad ei sõralistele, tiivulistele ega tallalistele.

 Tabel on siin Ingliskeelsed nimetused on vaid neil taimedel, mis ingliskeelsena ette jäid. Nagu ka näha, tabelis on rohkesti üldnimesid, sortide maitseväärtused võiva olla erinevad.  Metssalvei seisis tervena, kuid muskaatsalveid pureti päris isukalt. Ka tigude lemmikud hostad ei ole neile kõik ühevõrra ahvatlevad.
Tegin ka väliuuringuid tingimustes, kus suur hulk suupärast kraami on hävinud, kuid niiske ja soe ilm teod liikvele ajanud. Kinnitust leidis tõsiasi, et hädaga lööb tigu oma lõuad isegi vastikusse karvasesse sõrmkübaralehte - pildil all. Ja see on veel kõigest karbitigu! Nii et vist ei tohigi kõiki maiuspalu aiast kõrvaldada, vaid tuleb pigem vähemnähtavassse kohta katta limuskitele ahvatlevam toidulaud, kust käsitsi või keemiliselt söödikuid kergem hävitada .

Kõige lõpuks veel veidi shokiteraapiat. Austraalia on valvel ja Florida juba fakti ees. Maailma arvatavalt kõige võimsam taimehävitaja-teoline Aafrika Hiidtigu  on asunud vallutusretkele. (Googelda "giant african snail"). Ajakirjanduslikus esituses: "Ta sööb ära kõik elusa ning ründab ka hooneid, et hankida materjali oma suurte karpide ehituseks". Nende otsimiseks ja hävitamisks on Floridas liikvel spetsiaalsed patrullid, treenitakse teoleidjaid koeri .  Tõsi küll, sealkandis laamendavad üha enam ka maod ja muudki roomajad, keda arvatakse olevat illegaalselt riiki toodud. Pole siin meil oma rästiku, sisaliku ja teokestega midagi hädaldada, eksole.

Pildi originaal siin

Püüa päeva

Just seda ma tegingi eilsel kargel päikeselisel sügispäeval otse enne  miinuseid tõotavat ööd. Varus olnud puhkusepäev leidis parimat kasutust. Täna öösel esmakordselt oli kogu öö pikkuselt miinusakraade. Miinimumkraadiklaas näitas -3.8, veetünnidel oli millimeetrine jääkirme ning tänavalaternate valguses oli näha sätendust rohukõrtes. Siin mõned eilsed pildid.

Mairoos kasvab meil kõige pimedamas kohas. Sellele vaatamata õitseb igal suvel,
ei vaja kahjuritõrjet ega kastmist. Haruldast sügispäikesekiirt tervitab punakuldse säraga.

Pisut sorgus  petuuniad suvetoa rõdul

Õunapuualused potsikud said õhtuks maasse kaevatud. Pottides on need sibullilled, mis saab pärast õitsemist maast välja võetud ja nurga taha kolletama viidud. 

"Endless Summer" säras purpuris ja violetis

Kõige viimane sinine õiekera - tänaseks küll juba üsna longu vajunud.

Roosalt õitsenud suurelehelise hortensia sügisvärv on mahedam. 

Südasügisel

Hommik, mil tahaks kella kinni lüüa. 

Hosta "Fragrant Bouquet" on toreda ümara kujuga puhmik.
Õied on tõesti lõhnavad, kuid kogu suve jooksul suudab ta kasvatada vaid mõned õievarred.

Eelmise aasta salapärane karvaseleheline tulnukas.
Pole teada, kas ta ka järgmisele talvele vastu panna suudab

Luuderohu kõige ülemine tipp on ikka veel paar sentimeetrit madalamal eelmise aasta rekordist,
 kuid seekord on võistlemas terve meeskond. 

Harilik lodjapuu "Compactum" õitseb ja viljub juba esimesel aia-aastal. Tore põõsas.

Lootus sureb viimasena. Tädi Elleni kordusviljuv maasikas käitub pigem nagu pidevaltviljuv.
 Tädil oli peenar heas valges kohas. Sügisel tõmbas kile kaartele peale ja juhtus,
 et viimased mammud korjati keset mahasadanud lund

Punane nagu mustikas

Alati valmis maakera vastaspoolele ümber asuma.

"Polish Spirit". 

.Värskelt värvitud

See mis kevadõitel värvist puudu jääb, tehakse sügisel kuhjaga tasa.
Parim sügisvärvuja heitlehiste rodode hulgas. Pilt õhtupäikese kiirtes.

Hilinenud kaunitar, kes eelmise postituse ajal alles tärgeldas oma seelikuid 

Kanarbikunõmm

Peaaegu nagu päris. Või õigemini ongi päris kui mitte arvestada vaid paari ruutmeetri suurust pindala. Erinevad kanarbikud, eerikad, sekka jõhvikad, pohlad ning paar väikest okaspuukest.  Kui ma esimesi kanarbikke istutasin, siis oli silma ees rohkem peenra moodi korralike kompaktsete eraldihoidvate põõsakestega pilt, kuid vaat mis välja tuli. Mulle meeldib. Okkaid ma ei korja välja, taimed tulevad ise nende ümbertöötamisega toime.

Kõige alguses olid kolm imelist värvirõõmsat spiraali lätlaste müügilaualt. Kevadeks nad just parimas vormis ei olnud. Sügismüügilt sai siis odavaid  juurde toodud, et olgu kuni külmadenigi kena vaadata. Juhtusid ellujääjad olema. Juurdetulijad ongi kõik ilma sordinime ja sugupuuta leti kõige ilusamad leiud. Päris kõik pole oma esimest kevadet näinud, mis jääb, see hakkab laienema. Polegi enam vaja olnud juurde muretseda. Kui lähedalt uurida, siis võib märgata erinevaid õievorme, üks uhkem kui teine. Calluna vulgarised kõik, kuid eks vist mõni sugulasliik ole ka asjasse segatud olnud.

Siin ühe kunagi-spiraalse põõsa sakilised õiekellukesed

See oli enne roosa, kuid pruunikal järeltoonilgi pole viga

Kõige punasem topeltõieline

Kõige praktilisem - pungõielised põõsad säilitavad oma värvi peaaegu kevadeni,
 õis rohkem ei avane

Kanarbikupõõsad trügivad küll omavahel üksteise territooriumile, kuid punane eerika on valmis kogu piirkonna enda võimu alla haarama. Hoolega vaadates näeb mõnda roosat õieträpsu - need kanarbikud on juba peaaegu alla neelatud. Valge paremal all nurgas veel sirutab üht oksa üle eerikate peade. Oh ja eerikad ise õitsevad kevadel nii ilusasti. Sügisel paisutavad juba õiepungad peaaegu puhkemiseni, kevadel siis ainult avamise vaev. Osad on valged ja osa roosad. Oleks ruumi, siis võiks neid päris suur plats olla. 

Nüüd ma tean ka, mis eerika mul rodode juures  kevadel hullult kaua õitses. See on koleda nimega ilus põõsas - värdeerika Erica x darleyensis. Uusi õiepungi on tal seekord moodustnud tagasihoidlikult. Praegu on neid müügilettidel küll, sest avanemata rohekate õiepungadega taimede järele pole nii suurt nõudmist. Tõingi Hortesest esimesele seltsilise, rohkem ei söandanud haarata, sest seda peetakse meil talveõrnaks. Eelmine talv ei lähe arvesse, eks edaspidi paistab. Oli saada ka imeilusaid püharbikupõõsaid, kuid üsna kallid ja veel kahtlasema ellujäämislootusega.

See on vist hall eerika Erica cinerea,  alustas õitsemist juba ammu tasapisi.
 Eelmisel sügisel koos püharbikuga ostetud.

Külmetame

Tegelikult pole meil veel maagi hall olnud, kuid pühapäevane aiapäev koosnes suures osas tubastest kohvipausidest. Täna õhtul mõtlesin, et teeks mõne värvipildi, kuid normaalset valgust lihtsalt ei olnud juba kuue ajal.
Ega seda suurte puude värvigi siinkandis ülearu ei ole - kased rohelise-kollasekirjud ja ületee vahtrad niisamuti. Alumises taimerindes on ka üht-teist erksamat märgata. Kuna erinevalt maasse istutatud pelargoonidest on potitaimel lehed juba puha punased, tõstsin ta koos potiga külma ööd oodates kõrgemale maja ligi.Tegelikult selle potitäie emataim oli talv läbi ühel koridoriaknal sama punane ja pisut rääbakas, kuid õitses järjepidevalt.

Päris viinapuud nii punaseks ei värvu kui metsviinapuud, kuid erinevad sordid pakuvad erinevaid huvitavaid värvilahendusi.

Krüanteemidele ei olnud eelmine talv just meeltmööda ja ega ma neid kevadel eriti ei poputanud ka. Elus on küll kõik, õitsemine on veel üsna algjärgus teistel peale heledama roosa. 

Indoneesia lillehekk on kõrvaldatud ja tulbid-krookused nende asemel mullas. Kass ent näitas eriti visa soovi oma korrekruure istutusskeemi sisse viia. Tuli kaitsesüsteemi veelgi tihendada.

Kanarbikulisi on lihtne hankida sügisel, ellu jäävad visamad. Tore, et see roosa püharbik oma esimese talve üle elas.  Edaspidiseks küll garantiid ei ole, polnud ju õige talv.

Harilik püharbik Daboeica cantabrica
Tal on ilusad suured järkjärgult puhkevad õied. Äraõitsenud õiekroon kukub ise maha

Tänavu haakis mullegi külge paar soo-eerika taime, kuid neist dekoratiivsuse mõttes niiväga kahju ei oleks, sest nende õied värvuvad üsna kiiresti määrdunudpruuniks.  Bioloogiliselt siiski huvitav, sest peaaegu meiemaine taim pidi olema.

Valge soo-eerika Erica tetralix - homme teen parema pildi

"Homne" pilt roosast soo-eerikast ei saanud eriti parem, kuid ma vähemalt proovisin :)