Wednesday, August 29, 2012

Karvane tulnukas ja teised

Jälle üks uus isetulnukas on mu aia mullas sirguma hakanud. Tundus kuidagi tuttav, aga õiget nime ei tulnud kuidagi keelele. Mingi suur laiutaja?  Esimesena kerkis mõttesse kermesmari, siis Sahhalini kirburohi ja seejärel lõhnav vaarikas. Pildikontroll internetist lükkas oletused üksteise järel ümber. Lõpuks vist sain pihta - arvatavasti karvane hortensia. Kas on paremaid pakkumisi? Miks just mulle tekivad üksteise järel sellised puit-püsililled, mille õiget elluärkamist tuleb kevadel kaua oodata ja tahavad ruumi. Olgu, kaevan maasse ja eks näe, kas elab üldse kevadeni.

Kas karvane või mingi muu hortensia (Hydrangea ) või hoopis muu taim ?

Kogu taim on kaetud väikeste karvakestega nii lehe all kui peal. Vanemas varreosas ja suuremate lehtede all on karvakesed heledad, pungal, lehevartel  ja noortel lehtedel punakad. Leht tundib käega katsudes normaalse paksusega, kuid karvad on selgelt tunda.
Taime tärkamiskoha  lähedal on  K-rauta hibiskused ja Juhani viinamari. Lisan pildi aadressilt http://heritagehydrangeas.com/Hyd_sargentiana_info.html Otsisin pilte "hydrangea aspera", vastusena tuli pilte, kus kolmas nimeosa oli erinev - näiteks "villosa group" või muud.  Karvaseid laiu lehti võib  sama veebilehe http://heritagehydrangeas.com järgi märgata ka H.macrofylla ssp. serrata-del. Sel lehel  on head kirjeldused ja pildid. Muuhulgas mainitakse, et hortensiate hea sinivärvi saavutamiseks peaks mullas kindlasti leiduma alumiiniumi (või mida muud see Al tähendada võiks). Oh, ei tahaks küll siseruumis talvitada puht botaanilise huvi pärast :(

Hydrangea aspera ssp. sargentiana


Kevadel sai mulda pandud päris mitmeid püsikuseemneid. Kõik ei tärganud. Esimesel aastal jõudis õitsemiseni kolm, kui kuumaasikaid mitte arvestada. Kaks mini-käokannust.

Alpi käokannus (Linaria alpina)

Nevaada käokannus "Neon Lights" (Linaria aeruginea)
 Lilla käokannus sai sissekirjutuse minipeenrasse, mitmevärviline otsib uut kodu. Tundub, et kipub peaaegu lavendli suuruseks kasvama ja põnevusega oodatud neoonvärvid mõjuvad looduses veelgi tagasihoidlikumalt kui fotol. Seemnepakil seevastu oli näha ka särtsoranze ja kirevkollaseid toonisid.  Kui ruumi rohkem oleks, võiks ka jääda. Põhimõtteliselt mulle lõvilõuaõied meeldivad. Olgu kannusega või ilma, suuremad või väiksemad.. Minu rõõmuks paistab olevat ellu ärganud ka kaskede aluse puhastamise käigus sealt ajutiselt kaduma saanud ilus kollane umbrohi -harilik käokannus (Linaria vulgaris)

Järgnev püsik  on samuti väljapakkumisel. Suureõieline roosa käbihein ei suutnud positiivselt üllatada. Tena sinist suguvenda on murus küll, umbrohu kohta väga kena ning kui lasta peenrasse, võtab just samasugused mõõdud kui see suureõieline. Spetsiaalselt proovisin võrdluseks.Pildil on tagaplaanil tõnnikeselehed. Vaat see on üks tänuväärne püsik küll - elujõuline ja efektne.

Suureõieline käbihein "Rubra" (Prunella grandiflora


Tuesday, August 28, 2012

Karpaadi tikandid

Lillekasvataja poolt tutvustatud ristpiste mustri tegemise programm on neile virkadele, kes tunnevad rõõmu oma käega tikkimisest.. Tänapäeva masintikandi võimalused on aga palju avaramad, jättes ikkagi võimaluse ka isiklikuks loominguks. Sa võid osta koju tikkimismasina ning kujundusprogrammi ja ise tegelda vaid loova osaga, jättes tehnilise teostuse masina hooleks. Või hoopis saata oma tulevase tikandi foto teenindavasse ettevõttesse, kust saad tagasi valmis töö või programmi oma tikkimismasinale. Ka ristpiste pole enam masinale probleemiks. Googelda "masintikand" ja näed, mis toimub. Siia vaid üks juhuslikult valitud link teenusepakkujate hulgast   http://www.muhumuster.ee/   ja teine tikkimisprogrammide kirjeldusega  http://www.rosemary.ee/lehed/tikkimismasina_programm.htm

Pildiosas aga tahaksin näidata oma üle-eelmise aasta Ukraina reisil tehtud fotosid hutsuuli tikanditest. Minu jaoks teeb need tikandid väärtuslikuks see, et nad ei tolmu muuseumi arhiivides vaid on igapäevases  või vähemalt pühapäevases kasutuses.

Koolitüdrukud pühapäevasel jalutuskäigul külatänaval

Kaalutädi


Turumüüja

Poekaup
Nagu ülalpoolt näha, on naiste valgetel pluusidel alati ka varrukad kaunistatud. Meeste särkidel aga peab kogu ilu mahtuma kaelusesse ja varrukavärvlile. Allpool ühe väga toreda suurekasvulise hutsuuli mehe pühapäevasärgid, kapist välja võetud ja uhkusega demonstreeritud tema naise poolt 

Pühapäevasärk 

Lihtne lahendus - kaelus on kaunistatud poest ostetud mustripaelaga

Eriti pidulik särk värvilise- ja valgetikandiga

Detail


Varrukaots
Rahvas on sealkandis usklik, ning kodudes võis kohata seintel ja laudadel vastavasisulisi linakesi. Allpool fragment ühest sama hutsuuli pere suuremast seinapildist, mille ma mitmekümne detailina pildistasin meie sõbra naisele, kes  kavatses seda talvel tikkima asuda puht käsitööarmastusest - ja ise ta ei ole isegi usklik mitte. Temal oli oma Põhja-Ukraina kodus ette näidata kümneid valmis tikitud ritpistepilte, mis enamjaolt ootamas lõppviimistlust servade korrastamist enne kui neid kuhugi seinale või lauakesele võiks asetada. Head tikkimist!


Saturday, August 25, 2012

Mida külvad kevadel

Maja keldris vedeles määramatu päritolu ja eesmärgiga kolme hõreda traatkorviga postament - mingi asjade käest ärapanemise koht, kust väiksemad vidinad kolinal põrandale kukkusid. Kuna tänavu suveks pikemat kodust äraolekut ei olnud plaanitud, sai kevadel spetsiaalselt selle postamendi jaoks mulda pandud kolme sorti raudürdiseemneid.



Juunis läks istutamiseks. Enne aga oli vaja mingi vooderdus hõredasse korvipõhja tekitada. Talvel internetis hulkudes oli silm jäänud peale põnevale  Uus-Meremaa päritolu amplivooderduse materjalile angel moss (inglisammal). Et ikka eriti looduslik, vettimav ja hästi vormitav. Lähemal uurimisel selgus, et kui see ei ole just täpselt meie tuttav turbasammal, siis igatahes üsna lähedalt sugulane. Seadsimegi siis sammud Pääsküla raba suunas ja urgitsesime ühest kraavipõhjast kotitäie märjana heleroheliselt vees hõljuvaid  "inglijuukseid". Postamendi alusele igaks juhuks suuremad kivid raskuseks. 

Kõige vasakpoolsema paki taimed said üles ja parempoolseim jäi alla. Pildi järgi üsna erinevad, kuid tegelikkuses pole erilist vahet märgata.Keskmisel riiulil mõni taim on pisut erineva värvivarjundiga tõesti. 




Juulikuu keskelt on pilt peaaegu muutumatuna püsinud - nagu tükike metsikut loodust. Õnneks jõudsin kuskilt lugeda, et seda taime kärpida ei maksa, kaob ära seegi õietutikene. Ootame veel vaid miinus viit kraadi et lumekuninganna saaks oma tublidust tõestada


Wednesday, August 22, 2012

Sinist sügisesse

Täiendus 22. augustil. Lisatud ka äsjapuhkenud roosa õie portree.

Vihmasel pühapäevahommikul oli puhkenud esimene õis mu ühe talve üle elanud süüria hibiskuse põõsal.
Hibiscus syriacus (ka Althea frutex) "Bluebird" (alias "Oiseau Bleu")

K-rauta sügismüügil eelmisel aastal sattusin vastamisi kahe isendiga, mis kandsid "toakase" vähendatud formaadis õisi ja olid sildistatud kui õuetaimed. Kohe kotti ei roninud, paljugi mis kaubakeskused arvavad. Olin lugenud eelkõige soohibiski (Hibiscus mocheutos) külmakindluse kohta, sest Seemnemaailm pakub nende seemneid. Kodus järele uurides selgus, et võib katsetada ka süüria hibiski avamaa kasvatust. Stsenaarium on arvatavasti üsna sarnane Endless Summer seeria suureleheliste hortensiatega ja peenraroosidega. Ameerikas nimetataksegi seda taime Saaroni roosiks. Muldasingi talveks nagu roose. Nii et veel üks puit-püsilill. Lehtib väga hilja, mai lõpus, siis  lõigata külmavõetud osad ära. Madal tagasilõikus pidigi õite suurusele hästi mõjuma.Tänaseks on sinisel juba rohkem õisi avanenud. Neljandaks õitsemispäevaks on esimesed paar õit üsna lontis, kuid isegi hea, kui arvestada, et rooshiniski õis püsib täpselt ühe päeva.


Alumisel pildil on esiplaanil näha roosaõielist "Woodbridge" põõsakest, homme ehk avaneb ka temal esimene õis. Eks siis lisan ka selle pildi.  Ega mul neile päris täispäikeselist kohta polnud pakkuda, soojema suvega valgemas kohas ehk võiksid  veidi varem õitsemist alustada. Eelmine sügis oli pikalt külmata, nii ei teagi, kuidas õitsev taim esimestele külmakraadidele reageerib.

Hibiscus syriacus "Woodbridge" ja "Blue Bird"

Üldvaate tagaplaanil paistab pisut koos hibiskustega ostetud tumesinine elulõng, tubli õitseja juba esimesel aia-aastal.
Clematis viticella "Polish Spirit"

Eelmise sügise potist väljaistutatud hibiskusetaimedel olid õied ainult pisut suuremad petuuniaõiest. Tänavused esimesed aga on tunduvalt suuremad. Õitest võib keeta teed.

Võrdluseks harilik isekülvi petuuniaõis.
Roosa põõsa esimene õis avanes 4 päeva hiljem

Bluebird kui sort on pärit 1950-ndte Prantsusmaalt. Ladinakeelne nimi tuleneb eksiarvamusest, et taim on Süüria päritolu. Tegelikult pidavat ta olema hoopis igiammu Kesk- Aasiast introdutseeritud. Lisaks päritolule oli unustuse hõlma vajunud ka laiem teadmine taime külmakindlusest. Külmakindel hibiskus kerkis aretajate huviorbiiti koos teiste sügisõitsejatega alles suhteliselt hiljuti. Tsooniks pakutakse 5-8. Inglismaal, kus ta eriti tagasi ei külmu, võib kasvada kahemeetriseks. Oma vähenõudlikkuse ja dekoratiivsuse eest on mitmed süüria hibiskuse kultivarid saanud AGM autasu. Süüria hibisk pidavat olema väga leplik pinnase suhtes ning suur isekülvaja. Kui lehed langenud, soovitatakse seemnekuprad eemaldada. Eks näe, kas üldse valmivad, eelmisel aastal ma võtsin kohe äraõitsenud õied ära. Ka pistikust paljundamine pidi lihtne olema. Bakker pakub süüria hibiskust koguni kolmekaupa pundis, kokku 27.99 Eurot.
Praeguseks on aretatud suuremate ja vastupidavamate õitega geneetilisi triploidseid hübriide, mis ei pidavat eriti seemet andma. Sordinimesid: "Aphrodite", "Helena", "Diana", "Minerva". Kahjuks pidavat need esimesed uhkemad sordid olema väiksema külmakindlusega. Aretustöö jätkub.  Süüria hibisk on Lõuna-Korea rahvuslill ning laialt kasutusel kohalikus rahvusornamentikas. Koreakeelne nimetus tähendab igavikku.

Monday, August 20, 2012

Vettinud pühapäev

Kastmist oli tegelikult vaja, meie liivane maa oli juba üsna kuivaks tõmbunud. Eelmise nädalavahetuse vihm polnud meieni jõudnud ning algul oli päris hea meel. Aga nagu tänavu kombeks, kord alanud sadu enam järgi ei taha jääda. Õhtueelse vihmapausi ajal rodopeenras ümberistutusi tehes oli maapind õhukese pinnakihi all ikka kuiv mis kuiv. Lagedamal kohal seevastu lillede ladvad longus




Eelmise aasta kevadel soetatud kaeralille sibulatest taimed kasvatasid vaid viletsaid lehti. Poolnaljapärast torkasin sügisel taimekontsud mullaga ämbrisse ja viisin keldrisse. See on meil liiga soe ja taimetalvituseks üldiselt ei sobi. Monbreetziad siiski ärkasid kevadel ellu ja hakkasid lõpuks õitsemagi. Vaatsulle siis.



Trompetliiliaid vihm eriti ei häiri, nende "torud " vaatavad rohkem allapoole. Ülal "African Queen", 
vasakul "Golden Spendor". Õied on üsna sarnased, kuid "Golden "Splendor" on vähemalt esimesel aia-aastal madalam, keeras õieservad pisut tugevamini üles ning tundub värvilt kuidagi kollasem võib-olla kollaste tolmukate tõttu.  








Orientaalide õied olid eile veel väga kenad, täna aga õietolmukollase lisandiga Ülal "Sorbonne", vasakul tundmatu valge. Viimasel on loomulikult ka kollased kiired õite keskel.



Siin aga mu "igavestiõitsev" valgeõieline must lumeroos. Kevadel ei taha lühikesel varrel puhkevad ülespoole vaatavad õied kõrvuti hästi ära mahtuda, seda enam valmivad seemnekuprad. Kui need aga enamuses ära näppida, hakkab peagi vähehaaval uusi õisi puhkema, mis ikka oma seemne maha poetavad. Nii mitu korda suve jooksul. Selle poegi ma jagasingi. Teine, tumedam kaukaasia lumeroos nii invasiivselt ei käitu ja selle poegi pole ka pakkuda.




Suvelillede selleaastane eksperiment oli üheaastane tokkroos "Quinni mix". Ongi tõesti madal, umbes vööni ja hakkas ka õitsema. Tükk aega ei olnud õitsemist üldse näha, sest alumised õied olid lopsakate lehtede vahel täiesti peidus. Nüüd on õitsemisjärg kõrgemale jõudnud ja eemaltki võib juba värvi märgata. Vihmade tõttu on aga lehed hakanud inetuks muutuma.







Friday, August 17, 2012

Ellamaa aiapäevad

Nurga puukooli taimedzunglis võis tänasel ilusal reedesel päeval kohata mitmeid Aalujaid. Thela Aavikuemanda letis ja Tsiil Järvselja taimekastide vahel olid töiselt ametis. Tiia kõndis õnnelikult ringi uhke lillavalgekirju kukekannusega, Näha oli ka Kiwameest, kaenlatäie männi-ja seedriistikutega. Eks neid võis veelgi kohal käia, kuid ei trehvanud rohkematega. Varjualuses jagati taimeterkusi, letilt sai maitsta viinmarju ja mustsõstraid. Otse omanikult olid kõik taimed kenasti naksis ja hinnad üldiselt sõbralikumad kui poes. Üht-teist sai omaltki poolt autosse tassitud, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Nagu välja kuulutatud,kuni 20.augustini võtab Aavikuemand vastu tellimusi Jacques Amand sibullilledele. Tellimused saadame meilile aavikuemandale@gmail.com , naelades hinna korrutame 1.5-ga ning lisame ka tellimuse koodi.
Thela oligi Armandi tellimiskataloogi kaasa võtnud ja see oli tõesti hirmpaks. Põgus lehelappamine kinnitas seda, mis juba veebipoest selge - tavalisi sibulaid saab Eestist või ka hollandi e-poodidest odavamalt. Sellist kataloogi tasub lapata vaid midagi erilist otsides. Trilliume näiteks Eestis eriti palju pakkumisel ei ole ning algajale trilliumihuvilisele peaks sobima sealne stardikomplekt küll. NB! Viiest taimest koosnev stardikomplekt on peaaegu täpselt sama kallis kui neli veebipoe taime koos.


VAliku hõlbustamiseks ka pildid kataloogist:




ARMANDI TULPIDEST




Mind huvitavas varaste rühmas midagi eriti silma ei hakanud, hilisemaid ei jõudnud ülegi vaadata.

Igaks juhuks pildistasin paar lehte ajalooliste tulpidega.  Käe pealt kiirpildistamise kvaliteet ei kannata kriitikat, aga hind ja nimi peaks ikka kuidagi nähtav olema. 


Alguses varasemad lihtõielised,









Siin viimasel pildil üks violetsetes toonides hiline kollektsioon. Hiliste hind naelades on £3.85 =5,78 EUR/tk või kogu kollektsioon 12 tulpi £39=58,5 EUR 

















PUUKOOLI METSAAIAS

Oli pilt ilma detailidesse süvenemata enam-vähem sama, mis mõni aasta tagasi. See tähendab, et  loominguliselt diainitud äärmiselt liigirohke metsaalune. Mida seal kõike ei kasva. Erinevalt Tallinna botaanikaaiast enamikul taimedel korralikult sildid küljes ja istutusaastagi lisatud. Silma hakkas see, et esimesel külastusel imetlust äratanud uhked kanarbikupuhmad olid üsna rääbakaks ja laialivalguvaks muutunud. Seda on märgata ka mitmete oma kodukanarbike puhul. Uuem puukooli taimevaramu paistis olema teiselpool teed parkimisplatsi taga. Pakun pildi ühest vahvast inimesekõrgusest ängelheinast

Delavay ängelhein (Thalictrum dipterocarpum)


Nagu värviliste helmeste pilv  õhus hõljumas

DEIA KODU
Deia kodu jäi tagasisõidu tee äärde ja Kaabuga mees teatas, et seda koera peab tema näha saama.
Mis mul selle vastu, et koera perenaist ja aeda vaadata. Vaene Deia oli natuke rikkes - vist seljale viga teinud, kuid tuli siiski välja ja näitas oma lillemerd. Arvestades ülekeeva energiaga koeranoort poleks nagu erilisi kahjustusi näha olnudki kui Deia ise poleks osutanud, et välja oli kaevatud just kõige ihaldatum hiljuti saadud hosta. Deia aias on palju huvitavaid taimi. Kõige uhkemalt säras pärastlõunapäikeses parukapuu. Ja muidugi mustmiljon lille. Pererahvas vaatab igatsevalt tühja naaberkrundi poole, kuid tegelikult esineb aias veel kasutamata reservi ehk rohelist murupinda mitmel pool ;)  Head paranemist ja aitäh vastu võtmast!


Kõrged ülased koos teiste roosadega on suuremas grupis eriti ilusad. 

Monday, August 13, 2012

Flokside aeg ja hortensiate oma ka

NB! Õhtul täiendatud hortensiate osas

Ilus küps floksilõhnaline suveaeg aedades. Kahju, et Lillelehe nägemata jäi, kuid Lillekasvataja lilleaias sai päris mitu tiiru tehtud. Ikka üksi ja hulgakesi. Kui Tiia jäi unistama kreemidest tokkroosidest, siis minu silma eest ei taha kaduda uhked valged liiliad. Ja loomulikult need suured põllukorvid, ohtralt igasugust söögi- ja ilukraami täis kasvanud.  Rõõm oli kokku saada vanade ja uute sõpradega. Kahju neist, kel seekord võimalik ei olnud kohale tulla, aga ehk siis järgmisel aastal. Pildistamisega oli paraku nii, et fotokas jäigi kotti. Ei raatsinud kallist jutuaega pildijahile kulutada :) Ja igasuguseid maitsvaid toite oli laudadel. Ja veel oli tore, et peenikest peret sibas ümberringi. Ning taimelaadal olid kõik kaubad ühesuguse ümmarguse hinnaga ja valik oli rikkalik.

Paar pilti koduaiast. Floksid.  Suures aias oleks mul neid kusagil terve hekk, kuid ka üks põõsas toob floksilõhna ja värvirõõmu aeda.


 Kaalumisel oli valge, kuid juhtus hoopis nii, et ühel augustikuul sai see krellroosa  puhmas  koju toodud suure mättaga täisõies ning jätkas uues kohas rahulikult õitsemist. Tegu oli siiski üsna vana põõsaga ja nii sai eelmisel kevadel täielik noorenduskuur läbi viidud. Tänavu ta õitseb nagu hull, isegi lehed ei kipu pruuniks minema. Tuhka ikka sai, kuid sügisastrid said samuti. Kahjuks nii madalad, kui suureõieline kõrge lilla sügisaster on üsna rääbaka välimusega. Valge kõrge aster on ainuke, mille õitsemist tasub oodata. Pime suvi on meeldinud krüsanteemidele, mõned hakkavad juba veidi värvi näitama.
Õhtul, kui päike laskub madalamale, on valgeõieliste kord särada.

Aedhortensia "Mustila" (Hydrangea paniculata)
Mustila õisikute suured steriilsed õied jäävad valgeks, kuni lõpuks tuhmuvad ja pruunistuvad. Kobara keskosa muutub vähehaaval rohekaks. Suurenda pilti ja vaata, üks kobar vasakul servas on juba pruunistunud.

Pilt on tehtud eelmise aasta 1. oktoobril. Enamus õisi puhkeski siis hiljem, esimese aasta puidult.
Põõsas asub karmis lumeloopimise tsoonis ja kevadel tuleb  kõvasti kääre välgutada ta kallal.Õnneks õitsevad ka päris uued maast kerkivad oksad.
Valisin Mustila, sest see sort on tunnistatud sobivaks Soome pargihaljastuses, olles kaunis ja õierohke ka ilma hoolsa kevadlõikuseta ning kannatades paremini kuiva kui teised aedhortensiad. Tema eelistus pidavat olema  happeline pinnas, mis jällegi mulle hästi sobib. Lumerünnakutest häirimatuna võiks see põõsas kunagi kahemeetriseks kasvada. Tema õhulised õisikud ei kipu ka hämaramas kasvanud nõrgemaid oksi maani alla vajutama. Esimesel istutusjärgsel aastal sai noort põõsakest poputatud rohke kastmisega. Olen  oma ekstreemtingimustes kasejuurtel kasvava põõsa veevajadusel ka edaspidi silma peal pidanud . Kastan mitte iga päev natuke, vaid kastmispäeval põhjalikult. Tavatingimustes aedhortensia korralikult juurdunud põõsas sellist erihoolt ei vaja.

Põhimõttelisedlt peaksid aedhortensiad olema õnnelikud igas pinnases, armastavad valgust, kuid kasvavad ja õitsevad ka varjus. Enamiku sortide oksad lõigatakse soovitavalt igal kevadel peaaegu eelmise hargnemiskohani, jättes alles paar pungapaari hargnemiskohast kõrgemal.

Wednesday, August 8, 2012

Varjuaia värvid

Tänased pildid on mõnest hämaramast aiaosast. Avapildile paistab valgus põhiliselt  vaid läbi puuvõrade ja ega see ümmargune lilleklumpki allpool palju päikesekiiri ei näe. Värvirõõmu siiski jagub kogu suve jooksul. NB! 8. augustil lisasin  infot  küüvitsate kohta.



Ülemisel pildil:  esiplaanil helmikpööris "Green Spice". Muudab küll värvi suve jooksul, kuid kõik esinemisvormid on erksad ja eristuvad hästi taustast. Õied ei ole vähemalt varjus suuremad asjad, kerkivad kõrgete lehtinud varte otsa. Murdsin ära ja õnneks ei ole kippunud uusi ajama. Edasi rohelise lehtedega pisipööris "Bridget Bloom". Kevadsuvel kasvatab enda kohale roosa õievahu, mis püsib päris kaua kena. Suurem  põõsas  on kaunis veigela "Rumba". Õitses ka. Väiksam  roosakirju lehtedega põõsakene on kaunis veigela "Monet". Salatiroheline mätas keskel on helmikpööris "Lime Rickey", kes osa suvest on vahelduvalt vähem või rohkem kollane. Valged õied ei ole domineerivad, kuid ei sega ka. Õitsemishoos on ilus roosa tulnukas-astilbe  valge lumeroosi potist. Mõned püstised oksad kuuluvad ebajasmiinile, kes lumeladustamise alt tuli välja liiga äralitsutud võraga. Tegelikult väga ilusate suurte pruunisilmsete ühekordsete lõhnavate  õitega väikesekasvuline "Belle Etoille" - tema vääriks paremat elupaika küll.  Tagapool, üle õitsenud astilbede paistab siberi kontpuu valgeservaliste lehtedega põõsas. Päris taga, kõigist üle kõrguva pärnapuu külje all  kasvab tõeline vanaaegne  lõhnav ebajasmiin. Pildil jääb varju. Pügan teda alt kitsamaks, et las kasvab kõrgusesse, kus võiks end pisut rohkem laiali sirutada. Selle aasta õisi jätkus parajasti lõhnama, näha palju ei olnud. Osaliselt on näha ta jalutsis kasvavat hõbedast täpilise iminõgese vaibakest. Toimetuleku piirimail käitub see padjand üsna taltsalt, kuid roosasid õiekesi ikka näitab. Naabrinaise kukehari annab ülejäänud esiplaanile rahuliku rohelise üleääre valguva vaiba, mis hämaras peaaegu ei õitse.Valges oleks rohkem tumeroosasid õisi.



Vasakul: kaunis veigela "Monet" on värviline üleni, alates kõige alumisest lehest. Kevadel elustavad põõsakest heleroosad õied, suve edenedes muutub lehtede värv üha intensiivsemaks. Pulgad-kivid on tulevaste võrsikute kinnihoisdmiseks.

All: Ahtaleheline peiulill särab kõigis päikevärvides. Tore, et ühevärvilise pildiga seemnepakist tuli välja selline mitmekesisus. Huvitav, et iga värvitoon annab veidi erineva fassongiga põõsakese. Tumedaimad on kohe eriti kääbikud teiste vahel.




Vasakul: pärast mõningaid harvendustöid Kivamehe lahkel kaasabil on hostapeenras meeldivalt ruumi uutele väiksematele hostadele. Mõttes on juba välja valitud umbes kolm korda niipalju kui mahub. Ajutist soleerimisvõimalust kasutab  aia põlisasukas väike siniseleheline hosta, kes pole kunagi olnud nii lopsakas ega kasvatanud nii kenasid  õisi.




Õisküüvits (Pieris Japonica), sordinimi peaks olema "Forest Flame", ehib end sügishooaja hakul teistkordselt mõnede säravate punaste võrsetega. Kevadine tulevärk oli muidugi erksam. Kasvab rodopeenra servas. Igihaljas. Kui ma ta ostsin, siis õnnestus puhmas kaheks tükiks jagada. Õitsenud mul ei ole, kuid olen mingit sorti õisküüvitsat kuivanud õiekobaratega  näinud Poolas, kus ta paistis olevat üsna levinud ilupõõsas - umbes meetrikõrgune minu ehmatuseks. Võib-olla ta siis ei olegi niiväga hapulembene kui väidetakse. Mina olen vahel oma põõsakesi püganud. 

Õisküüvits kevadrüüs


Kuna ma eile ajasin küüvitsate nimed vahetusse (punastab), siis siinkohal ka tegelik Walteri kobarküüvits (Leucothoe walteri), "Rainbow" . Kasvab samuti rodopeenras, kuid on veidi talveõrn. Tal on kenad läikivad nahkjad lehed. Kuigi pilt on sügisest, siis näitab see ikka veel pigem suvist värvust. Võrsed on temalgi algul punakad. Õige sügise puhul jõuab põõsake võtta üleni tumepunase talvevärvuse. Õied peaksid olema sarnased õisküüvitsa omadega.