Flokside aeg ja hortensiate oma ka

NB! Õhtul täiendatud hortensiate osas

Ilus küps floksilõhnaline suveaeg aedades. Kahju, et Lillelehe nägemata jäi, kuid Lillekasvataja lilleaias sai päris mitu tiiru tehtud. Ikka üksi ja hulgakesi. Kui Tiia jäi unistama kreemidest tokkroosidest, siis minu silma eest ei taha kaduda uhked valged liiliad. Ja loomulikult need suured põllukorvid, ohtralt igasugust söögi- ja ilukraami täis kasvanud.  Rõõm oli kokku saada vanade ja uute sõpradega. Kahju neist, kel seekord võimalik ei olnud kohale tulla, aga ehk siis järgmisel aastal. Pildistamisega oli paraku nii, et fotokas jäigi kotti. Ei raatsinud kallist jutuaega pildijahile kulutada :) Ja igasuguseid maitsvaid toite oli laudadel. Ja veel oli tore, et peenikest peret sibas ümberringi. Ning taimelaadal olid kõik kaubad ühesuguse ümmarguse hinnaga ja valik oli rikkalik.

Paar pilti koduaiast. Floksid.  Suures aias oleks mul neid kusagil terve hekk, kuid ka üks põõsas toob floksilõhna ja värvirõõmu aeda.

 Kaalumisel oli valge, kuid juhtus hoopis nii, et ühel augustikuul sai see krellroosa  puhmas  koju toodud suure mättaga täisõies ning jätkas uues kohas rahulikult õitsemist. Tegu oli siiski üsna vana põõsaga ja nii sai eelmisel kevadel täielik noorenduskuur läbi viidud. Tänavu ta õitseb nagu hull, isegi lehed ei kipu pruuniks minema. Tuhka ikka sai, kuid sügisastrid said samuti. Kahjuks nii madalad, kui suureõieline kõrge lilla sügisaster on üsna rääbaka välimusega. Valge kõrge aster on ainuke, mille õitsemist tasub oodata. Pime suvi on meeldinud krüsanteemidele, mõned hakkavad juba veidi värvi näitama.
Õhtul, kui päike laskub madalamale, on valgeõieliste kord särada.

Aedhortensia "Mustila" (Hydrangea paniculata)

Mustila õisikute suured steriilsed õied jäävad valgeks, kuni lõpuks tuhmuvad ja pruunistuvad. Kobara keskosa muutub vähehaaval rohekaks. Suurenda pilti ja vaata, üks kobar vasakul servas on juba pruunistunud.

Pilt on tehtud eelmise aasta 1. oktoobril. Enamus õisi puhkeski siis hiljem, esimese aasta puidult.
Põõsas asub karmis lumeloopimise tsoonis ja kevadel tuleb  kõvasti kääre välgutada ta kallal.Õnneks õitsevad ka päris uued maast kerkivad oksad.
Valisin Mustila, sest see sort on tunnistatud sobivaks Soome pargihaljastuses, olles kaunis ja õierohke ka ilma hoolsa kevadlõikuseta ning kannatades paremini kuiva kui teised aedhortensiad. Tema eelistus pidavat olema  happeline pinnas, mis jällegi mulle hästi sobib. Lumerünnakutest häirimatuna võiks see põõsas kunagi kahemeetriseks kasvada. Tema õhulised õisikud ei kipu ka hämaramas kasvanud nõrgemaid oksi maani alla vajutama. Esimesel istutusjärgsel aastal sai noort põõsakest poputatud rohke kastmisega. Olen  oma ekstreemtingimustes kasejuurtel kasvava põõsa veevajadusel ka edaspidi silma peal pidanud . Kastan mitte iga päev natuke, vaid kastmispäeval põhjalikult. Tavatingimustes aedhortensia korralikult juurdunud põõsas sellist erihoolt ei vaja.

Põhimõttelisedlt peaksid aedhortensiad olema õnnelikud igas pinnases, armastavad valgust, kuid kasvavad ja õitsevad ka varjus. Enamiku sortide oksad lõigatakse soovitavalt igal kevadel peaaegu eelmise hargnemiskohani, jättes alles paar pungapaari hargnemiskohast kõrgemal.