Varjuaia värvid

Tänased pildid on mõnest hämaramast aiaosast. Avapildile paistab valgus põhiliselt  vaid läbi puuvõrade ja ega see ümmargune lilleklumpki allpool palju päikesekiiri ei näe. Värvirõõmu siiski jagub kogu suve jooksul. NB! 8. augustil lisasin  infot  küüvitsate kohta.

Ülemisel pildil:  esiplaanil helmikpööris "Green Spice". Muudab küll värvi suve jooksul, kuid kõik esinemisvormid on erksad ja eristuvad hästi taustast. Õied ei ole vähemalt varjus suuremad asjad, kerkivad kõrgete lehtinud varte otsa. Murdsin ära ja õnneks ei ole kippunud uusi ajama. Edasi rohelise lehtedega pisipööris "Bridget Bloom". Kevadsuvel kasvatab enda kohale roosa õievahu, mis püsib päris kaua kena. Suurem  põõsas  on kaunis veigela "Rumba". Õitses ka. Väiksam  roosakirju lehtedega põõsakene on kaunis veigela "Monet". Salatiroheline mätas keskel on helmikpööris "Lime Rickey", kes osa suvest on vahelduvalt vähem või rohkem kollane. Valged õied ei ole domineerivad, kuid ei sega ka. Õitsemishoos on ilus roosa tulnukas-astilbe  valge lumeroosi potist. Mõned püstised oksad kuuluvad ebajasmiinile, kes lumeladustamise alt tuli välja liiga äralitsutud võraga. Tegelikult väga ilusate suurte pruunisilmsete ühekordsete lõhnavate  õitega väikesekasvuline "Belle Etoille" - tema vääriks paremat elupaika küll.  Tagapool, üle õitsenud astilbede paistab siberi kontpuu valgeservaliste lehtedega põõsas. Päris taga, kõigist üle kõrguva pärnapuu külje all  kasvab tõeline vanaaegne  lõhnav ebajasmiin. Pildil jääb varju. Pügan teda alt kitsamaks, et las kasvab kõrgusesse, kus võiks end pisut rohkem laiali sirutada. Selle aasta õisi jätkus parajasti lõhnama, näha palju ei olnud. Osaliselt on näha ta jalutsis kasvavat hõbedast täpilise iminõgese vaibakest. Toimetuleku piirimail käitub see padjand üsna taltsalt, kuid roosasid õiekesi ikka näitab. Naabrinaise kukehari annab ülejäänud esiplaanile rahuliku rohelise üleääre valguva vaiba, mis hämaras peaaegu ei õitse.Valges oleks rohkem tumeroosasid õisi.



Vasakul: kaunis veigela "Monet" on värviline üleni, alates kõige alumisest lehest. Kevadel elustavad põõsakest heleroosad õied, suve edenedes muutub lehtede värv üha intensiivsemaks. Pulgad-kivid on tulevaste võrsikute kinnihoisdmiseks.

All: Ahtaleheline peiulill särab kõigis päikevärvides. Tore, et ühevärvilise pildiga seemnepakist tuli välja selline mitmekesisus. Huvitav, et iga värvitoon annab veidi erineva fassongiga põõsakese. Tumedaimad on kohe eriti kääbikud teiste vahel.

Vasakul: pärast mõningaid harvendustöid Kivamehe lahkel kaasabil on hostapeenras meeldivalt ruumi uutele väiksematele hostadele. Mõttes on juba välja valitud umbes kolm korda niipalju kui mahub. Ajutist soleerimisvõimalust kasutab  aia põlisasukas väike siniseleheline hosta, kes pole kunagi olnud nii lopsakas ega kasvatanud nii kenasid  õisi.

Õisküüvits (Pieris Japonica), sordinimi peaks olema "Forest Flame", ehib end sügishooaja hakul teistkordselt mõnede säravate punaste võrsetega. Kevadine tulevärk oli muidugi erksam. Kasvab rodopeenra servas. Igihaljas. Kui ma ta ostsin, siis õnnestus puhmas kaheks tükiks jagada. Õitsenud mul ei ole, kuid olen mingit sorti õisküüvitsat kuivanud õiekobaratega  näinud Poolas, kus ta paistis olevat üsna levinud ilupõõsas - umbes meetrikõrgune minu ehmatuseks. Võib-olla ta siis ei olegi niiväga hapulembene kui väidetakse. Mina olen vahel oma põõsakesi püganud. 

Õisküüvits kevadrüüs

Kuna ma eile ajasin küüvitsate nimed vahetusse (punastab), siis siinkohal ka tegelik Walteri kobarküüvits (Leucothoe walteri), "Rainbow" . Kasvab samuti rodopeenras, kuid on veidi talveõrn. Tal on kenad läikivad nahkjad lehed. Kuigi pilt on sügisest, siis näitab see ikka veel pigem suvist värvust. Võrsed on temalgi algul punakad. Õige sügise puhul jõuab põõsake võtta üleni tumepunase talvevärvuse. Õied peaksid olema sarnased õisküüvitsa omadega.