Vettinud pühapäev

Kastmist oli tegelikult vaja, meie liivane maa oli juba üsna kuivaks tõmbunud. Eelmise nädalavahetuse vihm polnud meieni jõudnud ning algul oli päris hea meel. Aga nagu tänavu kombeks, kord alanud sadu enam järgi ei taha jääda. Õhtueelse vihmapausi ajal rodopeenras ümberistutusi tehes oli maapind õhukese pinnakihi all ikka kuiv mis kuiv. Lagedamal kohal seevastu lillede ladvad longus

Eelmise aasta kevadel soetatud kaeralille sibulatest taimed kasvatasid vaid viletsaid lehti. Poolnaljapärast torkasin sügisel taimekontsud mullaga ämbrisse ja viisin keldrisse. See on meil liiga soe ja taimetalvituseks üldiselt ei sobi. Monbreetziad siiski ärkasid kevadel ellu ja hakkasid lõpuks õitsemagi. Vaatsulle siis.

Trompetliiliaid vihm eriti ei häiri, nende "torud " vaatavad rohkem allapoole. Ülal "African Queen", 

vasakul "Golden Spendor". Õied on üsna sarnased, kuid "Golden "Splendor" on vähemalt esimesel aia-aastal madalam, keeras õieservad pisut tugevamini üles ning tundub värvilt kuidagi kollasem võib-olla kollaste tolmukate tõttu.  

Orientaalide õied olid eile veel väga kenad, täna aga õietolmukollase lisandiga Ülal "Sorbonne", vasakul tundmatu valge. Viimasel on loomulikult ka kollased kiired õite keskel.

Siin aga mu "igavestiõitsev" valgeõieline must lumeroos. Kevadel ei taha lühikesel varrel puhkevad ülespoole vaatavad õied kõrvuti hästi ära mahtuda, seda enam valmivad seemnekuprad. Kui need aga enamuses ära näppida, hakkab peagi vähehaaval uusi õisi puhkema, mis ikka oma seemne maha poetavad. Nii mitu korda suve jooksul. Selle poegi ma jagasingi. Teine, tumedam kaukaasia lumeroos nii invasiivselt ei käitu ja selle poegi pole ka pakkuda.

Suvelillede selleaastane eksperiment oli üheaastane tokkroos "Quinni mix". Ongi tõesti madal, umbes vööni ja hakkas ka õitsema. Tükk aega ei olnud õitsemist üldse näha, sest alumised õied olid lopsakate lehtede vahel täiesti peidus. Nüüd on õitsemisjärg kõrgemale jõudnud ja eemaltki võib juba värvi märgata. Vihmade tõttu on aga lehed hakanud inetuks muutuma.