 |
Meie maja ainsa pärissireli esimene õis |
Sirel - ei ole Eestimaal vist ühtki aeda ilma selleta. Nõmme pinnas tegelikult sirelile hästi ei sobi ja nii oli me krundil hulgaliselt räämakaid harilikke sireleid. Naabri kõrghekk veel lisaks. Meie, sõgedad inimesed, asusime neid välja urgitsema. Siiski samal 2008 a. sügisel sai käidud sõbranna omajuurse ilusa tumeda sireli all istikut otsimas. Kõik olid maha niidetud, kuid mingi võsuke ikka sai välja tiritud ja marjapõõsaste vahele puukooli paigutatud. Ega ta seal eriti laiutada ei saanud, mustsõstrad kahel pool kogusid kasvu. Kui lõpuks eelmisel 2011 suvel viimane lumimarjavõsa jupp välja sai kitkutud, siis kõige lõppu, üleminekukohale tagumiste hoovipoolele sai majaelenike heakskiitvate kommentaaride saatel uus sirelinoor maha istutatud. Tänavu avanes esimene õis. Pilt 3 juunist, kuid õis on siiani veel täitsa olemas. Teine, väikeste ümarate lehtedega minisirel Tinkerbelle sai tuvastatud Horteses lõhna järgi. Vürtsikam kui harilik sirel, kuid ikkagi väga mõnus. Oodatav ja tegelik kasvukõrgus pooleteist meetri ringis. Veidikene on mõned oksad külma käes kannatanud, kuid taastub kenasti. See põõsake on igal aastal tagasihoidlikult õitsenud, kuid majarahvas seda kribu sireliks ei pea. Tänavu on õisi päris rohkelt.
 |
Tinkerbelle sirel "Bailebelle", 20.juunil (tegelikkuses pisut punaroosam) |
Õitsvad veigelad on mulle juba lapsepõlvest saadik meeldinud. Nii et ilma veigelata ei olnud mõeldavgi iluaiatamine. Kõigepealt samalt sõbrannalt õitsemise ajal kimp kauni veigela oksi vaasi, osad oksakesed mulda põõsa varju. No juurdusid küll.Nii vees kui maas. Aga ei jätkunud kannatust oodata ja nii sai aia äärde suhteliselt varjupoolsesse valmisharitud otsa pandud põhiliigist väiksema kasvuga kaunis veigela nimega Rumba. See tahtis algul oksi vaid horisontaali kasvatada, kuid kääride ja veenmise abil on teda kuidagi taltsutada õnnestunud. Kõigele vaatamata ta ikkagi õitseb. Pisut tuhmim kui paremas valguses, kuid asi seegi.
 |
Kaunis Veigela Rumba 20 juunil |
Teine, õigemini esimene, kelle järele minnes see Rumbagi kaasa tuli, on küll ainult rõõmu valmistanud. Väike värvikera. Need õied alumisel pildil, mida ei ole põõsakesel just liiga rohkelt, on täiesti kõrvalised ja sulavad taustaga ühte rohkem kui pildil. Mida rohkem suvi edeneb, seda erksamaks muutub lehtede värv. Varjulisemas kohas ta ongi kaunim. Pärisveigela pojad on enamasti ära kingitud, kuid üks viimane õitseb parajasti piparmüntide vahel mustsõstra kõrval. Kuhu panen, pole veel otsustanud.
 |
Kaunis veigela "Monet" 20 juunil õitsemas |
 |
Monet septembris 2011 |
 |
Läikiv tuhkpuu tunneb end Nõmmel nagu kala vees. Õitseb rohkelt, kasvab, külvab.
Ühtviisi tubli nii valguses kui varjus. Ideaalne hekiks või pügatavaks soolopuukeseks. Üks paremaid meetaimi. |
 |
Clevelandi jumalatelill (Dodecatheon clevalandii) pole minu meelest tavaliselt küll nii sõjaka välimusega õisikutega esinenud. Esitlemiseks pole hiljem enam võimalust, sest pärast õitsemist kaovad väheldased "nurmenukulehed" maa pealt kogunisti ära. Kolepilti ta ei tekita, lihtsalt et tühi koht jääb peenrasse. Krüsanteemidele laiutamisruumi. |
 |
Lillekasvataja, kodumaised jõhvikad ongi tõesti virgemad õitsema.
Mul on neid vaid paar taimekest suurte ameeriklaste varjus. |
 |
Ameeriklased alles mõtlevad |
 |
Samal ajal kui Tiia annetatud punaroosad jaapani priimulad ehitavad omale teist õiekorrust,
on ka Beesi priimulad oma õisikuvarred välja sirutanud. Sel aastal esimest korda. Talvitusid lumerookimise hiidhange koorma all nagu kogu muugi aiaäärne elustik. Huvitav, mitme korrusega ta lõpuks maha saab. |
 |
Lõhna öisesse aeda - öölevkoi (Matthiola longipetala, subsp. bicornis). See lilleke lõhnab meie aia "cottage gardeni" osas, mis hetkel valendab ja roosatab margareetapilves. . |
 |
Tagumine pool ühe eelmise elaniku pärandus, eespoolne maja põliselaniku kollektsioonpeenar. Sellise aia loomiseks taimi just üleõla ei visata tulevasse asupaika, kuid iga uus taim istutatakse sinna, kus parajasti tühjem koht on tekkinud. Ja vaata nüüd seda pilti - rõõmsalt romantiline metsaalune mitte kuigi kaugel kesklinnast. Kujutlege lisaks veel mairoosi lõhna, mis hoovab taamal olevast põõsastikust. Aiatudengid, unustage kogu õpitud tarkus kompositsioonist, vertikaalidest ja horisontaalidest. Kes järgi tahab teha, arvestagu, et ilma rohimata kaoks ka sellise aia ilu ja võlu. Võimust võtaksid naadid ja nõgesed ning järgmine tööriist saaks olla ainult vikat. Aga meie maja naised on virgad. |
THELA! Kui sa ei ole veel omale roosaõielist kastanit saanud, siis ma juhtusin seda nägema Kristiine puukooli müüginimekirjas.