Kõrged ja sirged

Selle suve üllataja on Beesi priimula. Õitsemine oli oodatud, kuid üllatus seisnes selles, et ta on üle ootuste ilus. Põhimõtteliselt ma muidugi teadsin, mida ostsin, kuid ei poepildid ega esimesed ettejuhtuvad fotod internetist ei olnud eriti ahvatlevad. Uudishimu ost, et kuidas need korrusõied püsti püsivad. Esimese õiekorruse avanemise faasis jõudis taim ka blogilehele. Nüüd aga on ehitustöö jõudnud kolmandale korruseni  umbes 50 sentimeetri kõrgusel. Vihmavalingud teda räsida pole suutnud, püüab sissesõidutee ääres möödujate pilkusid. Kirjanduse andmetel niiskuselemb ja kasvukohana eelistavat  poolvarju või varju.

Beesi priimula (Primula beesiana)

Näitan ka üldvaadet. Kõrge ja sirge, õrn ja tugev, rõõmsalt roosa lill

Igaühele oma südamerohi!

See uhke puhmas külvas end täiesti iseseisvalt  õigesse kohta. Eelmisel aastal õnnestus märgata ja ellu jätta. Sõrmkübaralill (Digitalis purpurea)

Aianurga värvijad

;

Eelmise,suve lill, Korea kullerkupp. Sel aastal pisut varem.

Varasuvi alla-põlve aias

Osa miniaiast. Jaanipäeva paiku on kõik mustlase seeliku toonid korraga kirendamas, avanevad nurmnelgid lisavad veelgi erepunaseid ja krellroosaid toone. Roosa merikann keskel on küll tänavu veidi kõrgem ja kahvatum kui tavaliselt.

Kui me 2008 aasta suvel labidad-kangid raugastunud taraenela kunagi-olnud hekki lõime, siis mõlemal kumas silma ees oma unistuste peenar. Unistuste täpsustamisel selgus aga, et ei aita muud kui pind pooleks jagada. Poole peale said Kaabuga mehe "lemmiklilled" roosid, otsapealne ümar osa jäi mulle väikeste taimede jaoks. Nagu ikka, mehed mõtlevad tulemuse peale, naised muretsevad võimaluste pärast. Hetkel on roosid peagi puhkemas, miniaed aga on värske ja värviline lume alt vabanemise hetkest ning vahet enne valget lund ei tule. Peenral on lubatud olla kontrollitult metsik. Kohati on taimi lastud üksteisesse kasvada ning isekülvi harrastada, samas iga ebasoovitav laiutamine saab kindlalt piiratud. Väikesel pinnal on olemas nii viinamägi, soo, metsaalune, kui liivik. Hinnatud on väheldased kompaktsed taimed. Ruumipuudusel  jäävad välja nii mõnedki tüüpilised kiviktaimlate asukad nagu hanerohud, mõõlad,  kõrgemad kukeharjad. Katsetasin ka loodusliku liivateega, päris hulk erinevaid kenasid vorme oli, kuid praeguseks on järel vaid üks mätas, madalam ja paigalpüsivam sarnaselt tumelilla sordiga. Eks niisuguse range valikuga need kultuursordidki tekitatud on. Looduslik liivatee nimelt tahab kohe pärast õitsemist siirduda naaberalasid vallutama ja kui teda piirata, siis jääb järele vaid kuivanud keskkoht.Konkurentsis nurmnelgi ja kollase kukeharjaga jääb ta kindlalt kaotajaks. Ülemisel pildil olev peenra servalähedane kukeharjadest piiratud nelgiala oli algul liivatee, siis äkki liivatee-nelgi segamätas ja nüüd-näete ise. Nurmnelkidestki õitseb paremini noor äsjakülvunud mätas, nii et vasakul oleva vanema nelgialaga tuleb vist mingi uuendus või asendus ette võtta.

Pisikellukas on armas lilleke, kuid tahab ringi rännata või kidub ära. Valge ongi hetkel kadunud.

See mumm on küll ära väsinud, vähemalt ilus koht puhkama jäämiseks

Portenchlagi kellukale on vihmad kosutavalt mõjunud. See kelluke pidavat kasvama ja õitsema ka üsna varjus. Tagasihoidlik, hoiab oma kohta, konkurentsis jääb alla laiutajatele. Sellest kellukesest olevat olemas ka jõulisem laiutavam vorm "Resholt variety", mis sobivat pinnakatjaks.

Siin üks imeõhukene pinnakatja kollane minuartsia (Minuartia sedoides). Väga lähedalt vaadates võib märgata kollaseid õiekesi tõesti. Kivide paigutus vareste maitse järgi. Nende hääl on vali ja jõud suur. Täna olid ära tassinud kassi metallkausikese. Otsisime küll , et ehk poetasid maha kuskile, kuid leidmata see jäi.

Minuartsia lähivaade. Kuival kivisel pinnal võiks selle taimega sammaldumise efekti tekitada. Päris paljale paekivile roninud osa siiski talvekülma või kevadpäiksega hävines. Paljuneb hästi kergesti igast tükikesest, kuid agressivseks ei muutu.  Rammusal maal ei ole proovinud. Kui peaks huvi olema, võib saada.

On vast kahju, et suvi läbi õitsevat, lõhnavat palju aastaid  püsivat nelki ei ole (vist) olemas.
Need mättakesed õitsevad ja lõhnavad igal aastal mõned nädalad, siis jäävad alles kenad lehepuhmad. Üks  turupäritolu roosa sügiseni õitsev tagumistele sarnane, kuid mittelõhnav mul kolm aastat oli, kuid tänavu kevadeks oli kadunud  - seda küll lumerookimise hange all haudununa.

Nõmmenelgi (Dianthus arenarius  ssp. arenarius), õrnroosakad sügavalt lõhestunud õied vaatavad vastu üsna lühkese varrekese otsast. Seda looduses harva esinevat nõmmnelgi alamliiki kasvab ka Nõmme liivikutel. Tavalisema kõrgema varrega alamliigi (Dianthus arenarius ssp.borussicus) puhmas on õitsemise ajal pisut hajusalt harali. Mul on see ka olemas,  esimene õis läks alles lahti. Pärast õitsemist on kena siilikene, kuid mõne aasta pärast kas hävib või kui veab, siis jaguneb mitmeks tükiks.

Teine nõmmnelgi põõsakene on puhasvalgete õitega ja samuti väga kaunis ning healõhnaline. Neid kasvatatakse seemnest ning kui on soovi võin lasta valmida. Mul õitsevad kolmandat aastat ja ega tea, kui püsivad nad kavatsevad olla.  

Ära anda ja jagada

Lingin kommentaarina ka Lillekasvataja vahetuslehele

Soov: Metspipart.
Viimasena lisatud: kuumaasikataimed, longus linnupiim
Täiendavalt: (peale Tiiale ja Kaarnale lubatud kopsurohtude) veel üks täpiline ja marmorjas kopsurohi ; mõned brunnerad: Jack Frost ning vist ka Looking Glass; edasironivat ja paigalpüsivat tiarelli.

Pagendatakse sobiva kasvukoha puudusel

Pruuni lehemustriga helmikpööris, päris mitu põõsast. Sort, kuid nimi kadunud. Võib olla "Beauty Colour", vaata  siia 
 Minu aias sulab taustaga liiga ühte ja tundub, et sooviks rohkem valgust. 

Kuldlauk, kenad lehed ja õied, õitseb juunis, pärast lehed kaovad,
Põõsas juba üsna suur, peaks päris palju sibulakesi maas olema

Linnupiimasõpradele ära anda longus linnupiim (Ornithogalum nutans).  Paljunenud on kenasti, kuid  kahe aasta jooksul mul ei ole õnnestunud ta õitsemist näha. Tõusmeid ja äraõitsenud varsi küll.  Ega ma ekstra valvanud ei ole, kuid mu aias polegi kaugeid soppisid, kuhu kunagi ei satu.  Eks ta ikka kiiresti ära õitseb nagu teisedki linnupiimad.Koos longus linnupiimaga sai ostetud ka teine, varasem madalam (Ornithogalum balansae). See püsib õies veidi kauem oma varasel õitseajal.  Kunagi sain peenra sarik-linnupiimaga päranduseks. Niuhti õitseb ära ja tühi koht järel. Pärast sai pandud kaks korda aastas niidetavasse murusse, seal särasid valged õiesarikad kenasti.  Igale lillele õige koht ja õige imetleja!

Jääb endale ja jätkub jagada

Kuumaasikataimi isekülvist

Helmikpööris Ruby bells.
 Calmia lehel oli tabavalt öeldud: suvel kannatab õiterohkuse all. Ilus.
Jätkub kõigile, kel huvi

Metsülane ehk rahvakeeli anemoon. Üks mu lemmikuid.
Lõpetamas õitsemist. Mõned pojad  võib eraldada

Metsülase topeltversioon. Ühekordne on ilusam!
Neid tupsusid palju ei ole, kuid Lillekasvatajale igatahes jätkub soovi korral. 

Võib eraldada tükikese.

Siia kategooriasse kuulub enamus kiviktaimlavärgist, kuid esitlen paari, mis ehk võiks huvi pakkuda. Ka roomavat valget tiarelli võib saada.

Variegata padjandfloks. Õitseb päris rohkelt, viimane õis veel küljes.  Ei laiene kiiresti minu liivakünkas.

Varjukiviriku väike sugulane.  Ilmselt katab pinna samuti kui suuredki.
Koloonia sai alguse ühest näpsatud lehekodarikust.

Õisik on hõredakene, kuid püsib vapralt püsti kõrgel lehekodariku kohal nagu suuremal sugulaselgi.

Kolhise luuderohi. Suurepoolsed ümaramad lehed, pinnakattena mitu talve talvitunud.
Paaris kohas paistsid juured all olevat

Tavalise lehesuurusega luuderohi. Tuli kukerpuuga kaks talve tagasi.
Praegu erkroheline, kuid sügisepoole pruunika jumega. Samuti paaris kohas juured all.

Puud ja põõsad

Tellitud põõsaste paljundusaktsioonid on käivitatud, eks näe mis tulemustega. Alõtsaseemikuid kerkib pidevalt esile.  Kõik punasesõstra tugikepid ja tänavu ka kontpuuoksad (Cornus alba "Sibirca Variegata") ajavad juured alla.
Punased sõstrad Köögikatale broneeritud. Mandlipuuuke Lillekasvatajale.

Läikiv tuhkpuu on hästi pügatav, keskmise kõrgusega,
 rikkalik meetaim ja ilusa sügisvärvusega

Tuhkpuu külvab end päris hoolega minu okka-multsiga aias
.  Juurevõsu ei aja. Pildil tänavused taimed juunis.
.

Harilik tamm. Neid kerkib kogu aeg siit-sealt.

Jaaniaeg

Head jaanipäeva kõigile siit meie kaminajaaniku äärest.

Suve esimene päev oli paljutõotavalt kena. Üleminekuajaks rododelt roosidele õitsevad pojengid just parajal ajal. Allpool oma esimesi õisi demonstreerimas "see teine pojeng" - Blaze, mis tuli kaasa Coral Charmiga. Sildipildil helkis õieservas ka roosakat tooni, päris õis on ühemõtteliselt punane. Tubli põõsas, esimesel aia-aastal viis õit ja veel hulk lisavarsi.Tänase raske vihmapäeva järel püsivad end kokku tõmmanud õied kenasti kikkis. Coral Charm ise ei ole veel oma kumbagi õit avanud.

Eelmises postituses demonstreeritud margareetaküllust jätkub lahedalt ka meie hooldatavasse aiaossa. Konkureerivad edukalt samblaga, ristikuga, võilillede ja mõningase hulga liblemuruga. Kaabuga mees tagaplaanil idülli rikkumas. Juba mitmendat korda sel margareetahooajal. 

Paduvihmane jaanipäev kulus ringsõidule meenutamaks neid, kes olid, ning tagasiteel sai peale korjatud sõbranna, kes oma vettinud suveaia jaaniromantika otsustas sel aastal asendada linnakodu mugavusega. Kõige tähelepanuväärsem  aia ehe oli hetkel leekiv lupiinipeenar. Sain ka maitsta söödava kuslapuu marju, mis minu aias mingit saaki ei soovinud anda. Tema maa on savine ja kohati kevadel liigveeohus, suvel mõnikord kontkõva. Siiski päris paljud taimed ja aiaviljad kasvavad sellisel maal lopsakalt. Mina imetlesin erivärvilisi kontpuid, tema aga tassis mind vaatama oma uut lemmikut, enelat Macrophylla- see suurte roosakates roonides lehtedega.

Sirelid ja teised

Meie maja ainsa pärissireli esimene õis

Sirel - ei ole Eestimaal vist ühtki aeda ilma selleta. Nõmme pinnas tegelikult sirelile hästi ei sobi ja nii oli me krundil hulgaliselt räämakaid harilikke sireleid. Naabri kõrghekk veel lisaks. Meie, sõgedad inimesed, asusime neid välja urgitsema. Siiski samal 2008 a. sügisel sai käidud sõbranna omajuurse ilusa tumeda sireli all istikut otsimas. Kõik olid maha niidetud, kuid mingi võsuke ikka sai välja tiritud ja marjapõõsaste vahele puukooli paigutatud. Ega ta seal eriti laiutada ei saanud, mustsõstrad kahel pool kogusid kasvu. Kui lõpuks eelmisel 2011 suvel viimane lumimarjavõsa jupp välja sai kitkutud, siis kõige lõppu, üleminekukohale tagumiste hoovipoolele sai majaelenike heakskiitvate kommentaaride saatel uus sirelinoor maha istutatud. Tänavu avanes esimene õis. Pilt 3 juunist, kuid õis on siiani veel täitsa olemas. Teine, väikeste ümarate lehtedega minisirel Tinkerbelle sai tuvastatud Horteses lõhna järgi. Vürtsikam kui harilik sirel, kuid ikkagi väga mõnus. Oodatav ja tegelik kasvukõrgus pooleteist meetri ringis. Veidikene on mõned oksad külma käes kannatanud, kuid taastub kenasti. See põõsake on igal aastal tagasihoidlikult õitsenud, kuid majarahvas seda kribu sireliks ei pea. Tänavu on õisi päris rohkelt.

Tinkerbelle sirel "Bailebelle", 20.juunil (tegelikkuses pisut punaroosam)

Õitsvad veigelad on mulle juba lapsepõlvest saadik meeldinud. Nii et ilma veigelata ei olnud mõeldavgi iluaiatamine. Kõigepealt samalt sõbrannalt õitsemise ajal kimp kauni veigela oksi vaasi, osad oksakesed mulda põõsa varju. No juurdusid küll.Nii vees kui maas. Aga ei jätkunud kannatust oodata ja nii sai aia äärde suhteliselt varjupoolsesse valmisharitud otsa pandud põhiliigist väiksema kasvuga kaunis veigela nimega Rumba. See tahtis algul oksi vaid horisontaali kasvatada, kuid kääride ja veenmise abil on teda kuidagi taltsutada õnnestunud. Kõigele vaatamata ta  ikkagi õitseb. Pisut tuhmim kui paremas valguses, kuid asi seegi.

Kaunis Veigela Rumba 20 juunil

Teine, õigemini esimene, kelle järele minnes see Rumbagi kaasa tuli, on küll ainult rõõmu valmistanud. Väike värvikera. Need õied alumisel pildil, mida ei ole põõsakesel just liiga rohkelt, on täiesti kõrvalised ja sulavad taustaga ühte rohkem kui pildil. Mida rohkem suvi edeneb, seda erksamaks muutub lehtede värv. Varjulisemas kohas ta ongi kaunim. Pärisveigela pojad on enamasti ära kingitud, kuid üks viimane õitseb parajasti piparmüntide vahel mustsõstra kõrval. Kuhu panen, pole veel otsustanud.

Kaunis veigela "Monet" 20 juunil õitsemas

Monet septembris 2011

Läikiv tuhkpuu tunneb end Nõmmel nagu kala vees. Õitseb rohkelt, kasvab, külvab.
Ühtviisi tubli nii valguses kui varjus.  Ideaalne hekiks või pügatavaks soolopuukeseks. Üks paremaid meetaimi.

Clevelandi jumalatelill (Dodecatheon clevalandii) pole minu meelest tavaliselt küll nii sõjaka välimusega  õisikutega esinenud. Esitlemiseks pole hiljem enam võimalust, sest pärast õitsemist kaovad väheldased "nurmenukulehed" maa pealt kogunisti ära. Kolepilti ta ei tekita, lihtsalt et tühi koht jääb peenrasse. Krüsanteemidele laiutamisruumi.

Lillekasvataja, kodumaised jõhvikad ongi tõesti virgemad õitsema.
Mul on neid vaid paar taimekest suurte ameeriklaste varjus.

Ameeriklased alles mõtlevad

Samal ajal kui Tiia annetatud punaroosad jaapani priimulad ehitavad omale teist õiekorrust,
 on ka Beesi priimulad oma õisikuvarred välja sirutanud. Sel aastal esimest korda. Talvitusid lumerookimise hiidhange koorma all nagu kogu muugi aiaäärne elustik. Huvitav, mitme korrusega ta lõpuks maha saab.

Lõhna öisesse aeda - öölevkoi (Matthiola longipetala, subsp. bicornis). See lilleke lõhnab meie aia "cottage gardeni" osas, mis hetkel valendab ja roosatab margareetapilves.  .

 Tagumine pool ühe eelmise elaniku pärandus, eespoolne maja põliselaniku kollektsioonpeenar. Sellise aia loomiseks taimi just üleõla ei visata tulevasse asupaika, kuid iga uus taim istutatakse sinna, kus parajasti tühjem koht on tekkinud. Ja vaata nüüd seda pilti - rõõmsalt romantiline metsaalune mitte kuigi kaugel kesklinnast. Kujutlege lisaks veel mairoosi lõhna, mis hoovab taamal olevast põõsastikust. Aiatudengid, unustage kogu õpitud tarkus kompositsioonist, vertikaalidest ja horisontaalidest. Kes järgi tahab teha, arvestagu, et ilma rohimata kaoks ka sellise aia ilu ja võlu. Võimust võtaksid naadid ja nõgesed ning järgmine tööriist saaks olla ainult vikat. Aga meie maja naised on virgad. 

THELA!  Kui sa ei ole veel omale roosaõielist kastanit saanud, siis ma juhtusin seda nägema Kristiine puukooli müüginimekirjas.