Jah, kuhu jäid ja mis on neist saanud?
Kevade saabudes oli näha, et mitmeid tulpe ei olnud näha ega tulnud ka. Nii anumas kui vabamaal.Küllap mõneski aias on näriliste näljased hambad hävtustööd teinud, kuid meil peale sipelgate ja tigude teisi närilisi pole eriti märgata.. Tõe välja selgitamiseks tuli maa alla kaevuda. Tulemused siin teie ees.
Uurimistöös osales kolm tulpi, millest vaid üks mingi kolekrömbu mulla pinnale upitas. Sordiks "Yellow Pomponette" (vist, sest müüdi kui "Monte Carlo", mida ta ei ole).
Üldinfo: kaod olid suuremad peenra parema mullaga otsas.
Nüüd on selge, kust mõne aasta pärast taastekivad otsekui eimillestki su peenrale kunagi hävinud tulbid.
Samas ka elav näide Muhediku hoiatusele:
"Tulpe liiliatega ega päevaliiliatega kokku panna ei ole soovitav." Sellised nad on - ise jäävad ellu, kuid naabritele levitavad nakkuseid. Tänavu oli tulbisibulate südamiku mädanemine ilmaolude tõttu suurem kui tavaliselt, kuid ka keskmisel aastal võib sibulate ülesvõtmisel vahel leida hallitusekooriku seest kenasid siledaid terve kestaga tulbisibulaid.
Maja ette sai uuritav tulbikoloonia toodud sellepärast, et Yellow Pomponette kaunis, hästi täidetud küpskollane õis nõudis püstiseismiseks hämaramas puudealuses varretuge (vaata pilti ülal). Maja ees oli olukord parem, kuid tuul ja vihmavalingud lükkasid ikka lõpuks osa õisi maapinnale.
"Cartouche" oli mõlemal aastal ämbris. Järgnevalt esineb avamaa asukas "Golden Artist", kelle arvukus ja disain on enam-vähem samaks jäänud. Ainult et eelmisel aastal oli teda raske imetleda üle kõrgemate taimede, sest omateada ostsin rahulikuma, kõrge "Yellow Springgreeni" valgele rohetulbile seltsiks. Ikkagi rohelisega ja ikkagi kollane. Päikeselist kevadlõppu!
Hilisematsst õitsejatest on tavalises heas vormis topelt punavalged "Wirosa", "Horizon", valge "Evita"; liiliaõielised - valge ja ka tumelilla , narmalised "White Swan" ja teisteski blogides kiitvalt mainitud "Blue Heron", narmasservaga topelt helekollane "Mon Amour" (hämmastav püstivus). Keskmiselt läbisid talve kõrgemad heleroosad kaunitarid "Angelique " ja "New Design". Korras on ka uus valge topelt "Global Desire" .. Kroontulpidest on kõige tublim valge, roosa ja kollane esinevad vaid paari õiega. Ega mul palju rohkem hiliseid polegi. Enamust on näidatud mu eelmise aasta tulbipostitustes. Kui huvi, siis märksõnadest leiad.
Kordaläinuks võib lugeda ka hämarpeenra sordivalikut - võimalikult madalad varased, mis küll kerkisid mõnevõrra kõrgemaks päikeselise kasvukoha kolleegidest, kuid õnneks tugesid paigaldada polnud vaja :) Praegugi on veel iseoma jalal püsti viimane õiteplokk - "Czaar Peter" oma punavalgete juba loperdama kippuvate kroonidega.
Kevade saabudes oli näha, et mitmeid tulpe ei olnud näha ega tulnud ka. Nii anumas kui vabamaal.Küllap mõneski aias on näriliste näljased hambad hävtustööd teinud, kuid meil peale sipelgate ja tigude teisi närilisi pole eriti märgata.. Tõe välja selgitamiseks tuli maa alla kaevuda. Tulemused siin teie ees.
Uurimistöös osales kolm tulpi, millest vaid üks mingi kolekrömbu mulla pinnale upitas. Sordiks "Yellow Pomponette" (vist, sest müüdi kui "Monte Carlo", mida ta ei ole).
Üldinfo: kaod olid suuremad peenra parema mullaga otsas.
 |
| 1- etapp Välisvaatlus. Juured on hästi arenenud. Kuhu jäid õied? |
 |
| 2- etapp Avatud sibulad. Rohkesti mäda ja kõdu, kuid seal vahel valendab midagi.. |
 |
| 3-etapp Uus sugupõlv - kasutu osa eemaldatud, kõlbulik välja korjatud. |
Samas ka elav näide Muhediku hoiatusele:
"Tulpe liiliatega ega päevaliiliatega kokku panna ei ole soovitav." Sellised nad on - ise jäävad ellu, kuid naabritele levitavad nakkuseid. Tänavu oli tulbisibulate südamiku mädanemine ilmaolude tõttu suurem kui tavaliselt, kuid ka keskmisel aastal võib sibulate ülesvõtmisel vahel leida hallitusekooriku seest kenasid siledaid terve kestaga tulbisibulaid.
Maja ette sai uuritav tulbikoloonia toodud sellepärast, et Yellow Pomponette kaunis, hästi täidetud küpskollane õis nõudis püstiseismiseks hämaramas puudealuses varretuge (vaata pilti ülal). Maja ees oli olukord parem, kuid tuul ja vihmavalingud lükkasid ikka lõpuks osa õisi maapinnale.
Veel üks pilt - kuhu kaob normaalse välimusega tulbi maa-alune osa :
 |
| Eriprojekt - õitseda pole aega, toimub istutussügavuse reguleerimine |
Optimistlikumalt poolelt. Ega kõik tulbid ka kadunud või kehvemaks jäänud aastaga.
 | ||
| "Cartouche" 2013, õitsemise lõppfaas. Rohkem eredamaid õisi |
"Cartouche" oli mõlemal aastal ämbris. Järgnevalt esineb avamaa asukas "Golden Artist", kelle arvukus ja disain on enam-vähem samaks jäänud. Ainult et eelmisel aastal oli teda raske imetleda üle kõrgemate taimede, sest omateada ostsin rahulikuma, kõrge "Yellow Springgreeni" valgele rohetulbile seltsiks. Ikkagi rohelisega ja ikkagi kollane. Päikeselist kevadlõppu!
Hilisematsst õitsejatest on tavalises heas vormis topelt punavalged "Wirosa", "Horizon", valge "Evita"; liiliaõielised - valge ja ka tumelilla , narmalised "White Swan" ja teisteski blogides kiitvalt mainitud "Blue Heron", narmasservaga topelt helekollane "Mon Amour" (hämmastav püstivus). Keskmiselt läbisid talve kõrgemad heleroosad kaunitarid "Angelique " ja "New Design". Korras on ka uus valge topelt "Global Desire" .. Kroontulpidest on kõige tublim valge, roosa ja kollane esinevad vaid paari õiega. Ega mul palju rohkem hiliseid polegi. Enamust on näidatud mu eelmise aasta tulbipostitustes. Kui huvi, siis märksõnadest leiad.
Kordaläinuks võib lugeda ka hämarpeenra sordivalikut - võimalikult madalad varased, mis küll kerkisid mõnevõrra kõrgemaks päikeselise kasvukoha kolleegidest, kuid õnneks tugesid paigaldada polnud vaja :) Praegugi on veel iseoma jalal püsti viimane õiteplokk - "Czaar Peter" oma punavalgete juba loperdama kippuvate kroonidega.
Oh kui hea, et sa oma luuretegevust jagad - päris huvitav. Kahjuks minu kadunukesed ellu ei ärka, sest tulbid lähevad kõik näriliste kõhutäiteks va tarda ja silvestris, mis pole ühelgi aastal kahjusid kandnud. Huvitav, kas peenematel sortidel on maitseomadused ka paremaks aretatud.
ReplyDeleteTundub küll, kuid põhjus võib olla ka selles, st nad paigutavad oma sibulaid eri sügavustele ja sügavus võib päris muljetavaldav olla. Mina oma "Concertot" (greigi) igatahes maast üles ei suutnud leida pärast kolme aastat kui otsustasin, et võiks ehk harvendada. Kui kätte saaks algmaterjali, võiks proovida Sprengeri tulpi http://pohlavars.blogspot.com/2011/11/vaikesed-botaanilised.html mis pidi ka sellepärast defitsiit olema, et sibulat raske kätte saada. Kuid kui juba aias, siis raske lahti saada sellest. Igatahes looduslikud väärivad proovimist.
DeleteEks need eelmise sügise vihmad aitasid samuti tulpidest lahti saada, aga hea, et nad vähemalt endale järglased tekitasid. Mu meelest on kõige jubedamad asjad aias need tulbisordid, kes ronivad oma stoolonitega maapõhja, muutudes lihtsalt umbrohuks
ReplyDeleteHmmm, kurjad mädanikud, ohh aeg!
ReplyDeleteMa neid mädanikka sallin veel vähem kui rotte. Mul läks rottidele palju see aasta. Õnneks aga on kõik sordid esindatud ja Golden Artist on ka minul see aasta väga uhkelt esindatud.
Mnjah. Mul oli selle kevade peamine pettumus mittevastavad sordid. Ehk siis sügisel maha pandud sibulatest tulid tulbid küll, aga mitte need, mida ootasin. Päris mitmete Hollandi sortidega läks nii.
ReplyDeleteJah, tulebki vist arvestada, et hea, kui neljast kolm juhtuvad õiged olema. Kui juba õied otsas, pole kellelegi kaevata ka. Huvitav, kas lihtsalt hooletu kasvatamine-komplekteerimine või vahel ka tellimisplaani täitmisvajaduse "hädaolukord". Vähemalt selle jõulise "Zombie" kolmekordne palumata ilmumine mulle tekitab küll augutäitmise tunde. Teistpidine fenomen oli kolmekordne greigi "White Fire" asendus kord "Johann Strauss"-iga, siis "Zombiega" ja veel selle "vist-Mary-Ann-ega" Ega ma seda "White Fire-t" niiväga enam ei soovinudki, kuid sportlikust huvist sügisel jälle ostsin. Ei pannud siltigi juurde. Aga ohimet, oligi "White Fire" - iga varre otsas kaks prisket õit :)
DeleteJust sellepärast ma oma aias tulpide-nartsisside sortide päheõppimisega end ei vaevagi, et nii palju läheb kaotsi, süüakse ära, unustan üles võtta...olgu niisama kevadiselt ilusad.
ReplyDeleteVot see on küll põnev avastus, et tulp ei õitse, sest istutab end ise õigemasse sügavusse ümber.
ReplyDeleteMul on kiviktaimlas ühed ülihilised kollased, mis siin juba väga vanast ajast, aga ka nii sügaval, et kätte ei saa. Nad nimelt kasvavad just korruste äärekivide vahel ja ma hea meelega paneks nad teise kohta. Aga ei anna kätte, samas õitsevad aina ilusasti, las siis olla kivide vahel.