Sibullillede maapealne ja maa-alune elu

Sel suvel võtsin ette suurema kevadiste lillesibulate ülevaatuse. Välja said enamik pinnases kasvavatest tulpidest ja potsikud kallasin ka peaaegu kõik tühjaks. Ka need, mis mitmed aastad järjest ühes anumas olnud kogu aeg kasvukohal paigal. Osa potsikuid ju suveajal viibinud varjulisemas paigas silma alt ära. Suurem osa maa peal viibinutest said ka uue mulla sügisel enne uuesti maasse talvituma panekut. Talv kõige soodsam ei olnud sibulatele, mõningad tulbid olid ka hukka saanud. Näiteks ei kerkinud kevadeks peenrast maa peale ühtki sügavkollase Praestans Shoguni taime, mis on väga imelik loodusliku tulbi puhul, kelle suguselts muidu siin hästi elab. Uued sibulad olid. Mõne kõdunenud sibula urgitsesin välja ka. Ei olnud hiired süüdi! Peale häirimatu Katherine Hodkinsi olid kaotused suured ka võrkiiriste leeris. Neist vähestest, mis mul enne olid, polnud suurt midagi järgi jäänud. Häda on ka selles, et ma ei oska leida head kohta, kus nad võiksid rahulikult  kasvada ja poole suveni oma kõrgeid lehti haljendada. On neid solgutatud siia-sinna, ka ebasobival ajal.

Võtsin fotoka välja, et fikseerida selle punase varase Praestans Fusilier tulbisibula seisund, kes lehekaenlasse sigisibula kasvatas.. Sibul nägi välja tume, paksu kobeda koorukesega ja lõhenenud, tundus et keegi oli seal maiustamas käinud.  Tulp ise oli kasvanud peenras, kust ta sai välja urgitsetud vahetult enne uurimistöö algust. Sama sort on mul teises peenras puutumata kolm aastat õitsenud ja seal ta on praegugi.

Kui paksud koorukesed eemaldada, lupsas välja kaks täiesti korras ümarat sibulakest, üks paras suur, teine väiksem
Sibulad on sildistatud, kõik muud osasd  pildil on koorukesed. Võib arvata, et ka järgmisel aastal see tulp õitseb, vähemalt suurem sibulake.
Edasi harutasin lahti lillepoti, kus sama sort kevadel trepil õitses. Seal selliseid ülipaksu koorukesega sibulaid ei olnud, kuid silma torkasid peaaegu poti põhjani tunginud väheldased sibulad, mis rippusid mõne potisoleva sibula küljes. Kindlustab tagalat mitmel moel!

Edasi võtsin käsile kaks lillepotitäit kolmanda kevade seni puutumata kirgaslillesegu, mis kevadel näitasid lisaks õitele ka hulka õiteta lehti. Õitsemine ise oli natukene kehvemaks jäänud.  Pilt, mis avanes, tegi ühemõtteliselt selgeks, et sellest umbrohust enam lahti ei saa. Mul ju seda lille lahtiselt maas ka mitmes kohas. Kümmekond täissuuruses sibulat, veerandsada enam-vähem ja üle saja sihvkasuuruse või väiksema kribu. Need väiksemad olid paigutunud ühtlaselt poti mulda. Sibulakesi leidus igas sügavuses kuni põhjani.Lisaks vonkles mullas hulk sültja sisuga "vorstikesi". Mõnel sibulakene ülal või all , kuid tundus, et osa eriti jämedaid vorstikesi ei olnud mingi sibulaga ühenduse või oli see ühendus nii habras, et mulla väljakallamisel katkes.. Nagu oleks näkineiu sabaga päeva sattunud salaja piiluma! Pildile on võetud ainult väikeosa vorstikesi. Ei teagi kindlalt, kas see sültjas vorm on kanal uude asukohta  või veehoidla. Potid olid  seisnud vahepeal kuivemas kohas. Pildil on kahe lillepoti sisu.

Neli fraktsiooni kirgaslille suvevormi

Vorstikestega sibulasiugud

Lapsepõlvest mäletan kuis ema muudkui rookis peenrast välja kobarhüatsindi pisisibulaid, kas nüüd siis teised sordid, aga tegevus (saab olema) ikka sama? Peenardes on ju mitmesugust peenikest kraami. Näiteks paljunduseks ridadena mahapandud peenraots: valged kirgaslilled, helesinised pushkiiniad , sinised kirgaslilled ja edasi valged pushkiiniad. Nagu oleks neil ridadel enam mingit tähtsust. Õitsvad isendid näitavad end veel enam-vähem algkohas - kolmas aasta alles. Seemnekuparde ärakoristamisega ma tegelnud ei ole.

Siniliiliaga on meil rahulik suhe. Peenardes teda otseselt kujunduselemendina ei ole, kuid ta tekib hajusalt igale poole. Kui mõnes kohas ette jääb, võib rahulikult välja tirida. Mulle väga tihedalt siniliiliat täis kasvanud murud ei meeldi. Meil küll on taandunud rohkem peenraservadesse ja põõsaste alla, kus ongi ta õige koht. Saare aias kunagi ei olnud algul üldse siniliiliat. Panin mõned  sibulakesed  kevadel hostade vahele. Järgmise paari aastaga tekkis sinna kevadel ilus sinine sillapõõsas, mis jõudis ära õitseda enne hostasid. Pärast hakkas ikka laiemale levima ka.