Grrr

Lähen mina oma alpikanni katselappi uurima ja näen, et kolmest eelmisel sügisel kuivanud lestana ostetud  ja erineval viisil talvitatud mugulatest üks on paar õit valmis meisterdanud. Õied tunduvad pisut kahvatumad roosad kui vanal olijal rodopõõsa külje all. Õitseb see, kes veetis talve köögi aknalaual minimaalsel kastmisreziimil. Ehk oleks võinud julgemaltki kasta. Õues avamaal ja lavas olnud eksemplaridest pole veel midagi maapinnale kerkinud. Ka tänavuste noore kartuli suuruste mugulate virgumine on veel väga algusjärgus.

Naapoli alpikann, toas talvitunud

Urgitsen uudishimulikult männiokastes ja ootamatult ilmub vaatevälja ennenägematu mügarik. Hetk arusaamatut põrnitsemist ja siis on selge - uus paratamatu nuhtlus ongi pärale jõudnud. Kui ümberringi asuvates maades on ta juba mitmeid aastaid kindlalt talda kinnitanud, kus siis meiegi puutumata saareks saame jääda. Toimetan tegelase koos käbiga fotosessioonile - vaenlast peab hoolega tundma õppima. Puhkeolekus tundub ta üsna süütuke. Kujuteldav silm esiosa paremal küljel on tegelikult suur hingamisava. Tallaosa oleks nagu eraldi külge õmmeldud.

Lusitaania teetigu (Arion lusitanicus)

Kui loom virgub ja sirutab välja oma  tundlad, siis on täiesti selge, et tegu on nälkjaga. Ülemiste tundlate otsas on neil silmad, mis küll vaid valgust ja varju pidavat eristama.

Keha tagaosa hakkab aegapidi pikemaks venima, pea pöördub ühele ja teisele poole,
  vaja oleks ju kuhugi varjulisse niiskesse kohta tagasi pöörduda

Lõpuks asutakse otsustavalt otsesuunas minekule
aga "sabaosa" on juba oh kui pikk taga. Kokku ligi 10 sentimeetrit.

Sellega kohalikud vaatlused lõppevad. Loomulikult sai kohe tähelepanelikult läbi uuritud maarjamaised ja väljamaised infoallikad. Tegu pole mingi esmaleiuga Eestist, Harju maakonnas pidi ta end juba üsna koduselt tundma, kuid teatatud leidusid on üle kogu maa. Teatamata on niikuinii palju kordi rohkem.  Esimesed artiklid meie meedias  umbes viis aastat tagasi olid kas ohtu alahindavad (valimatult ei tohi hävitada, alles siis kui oled saanud kinnitust et tegu on just lusitaania teeteoga, võid panna paja tulele ja võõrliigi esindaja sinna sisse visata ) või paanikat külvavad (mõrvarteod - sest kui neid väga tihedalt on võivad süüa ka liigikaaslasi / ristudes kohalike nälkjatega olevat oodata veel hullemate supertigude teket - tegelikult on olemas ka ristandeid, mingeid supervõimeid pole seni täheldatud).
Kuni ma ei ole leidnud teist samaliigilist isendit, võib sinisilmselt loota, et äkki see oligi ainukene, kes arvatavasti jõudis kohale muna kujul. Kas ta siis üksi saaks hakkma järeltulijate tootmisega?  Seda siiski mitte, sest kuigi nälkjad on hermafrodiidid, vajavad nad paljunemiseks ikkagi teist liigikaaslast. Pärast geneetilise materjali vahetust siirdub kumbki pool edasi sööma ja munema - kuni 400 muna, millest osa koorub sügisel ja teine osa kevadel. Täiskasvanud isendid reeglina ei talvitu või kui talvituvad, siis kevadel enam ei mune ja hukkuvad niikuinii. Teetigusid söövad  mägrad, metssead ja siilid, lindudest musträstad. Huvitav, kas siis pardid - kanad neist ei hooli või pole väljamaal enam kusagil kodulinde aias-põllul. Tõrjeks tavalised teotõrjemeetodid ja vahendid. Ning - silmad lahti ka pisikeste nälkjate osas. Neid on kahjuks hulga tülikam korjata kui karbitigusid. Tigude ja nälkjate munad on  paari-kolme millimeetrise läbimõõduga valkjad pallikesed, mõnikümmend tükki kobaras. Meenutavad mõneti kalamarja. Iga kevadel kõrvaldatud nälkjapoeg säästab suure hulga taimi, mis kõik tema enda ja sügisepoole tema järelpõlve toitmiseks kuluks. Võimalik, et noortaimede elushoidmiseks on otstarbekas kohati ka keemia käiku lasta. Kõige tõhusam keemiline tõrjevahend on raudfosfaati sisaldav söötmürk ferramol, mille ühekordse kasutamise kulunormiks on 10 grammi  ruutmeetrile.  Puust ja punaseks nii nälkjas kui sööt selles videos .