Maltal veebruris 4 Gozo

Plaan saare külastuseks: Buss 221 Bugibba-Cirkewa  7:00-7:39, praam Cirkewa-Mgarr 8:15-8:40

Buss 322 Ramla Baysse 8:55 -9:11 Buss 322 Ramla Bayst Marsalformi 10:41-11:00. Jalutuskäik randa pidi soolapannideni Buss 310 Zwejni peatusest Victoria suunas kell 12:44. Kell 13-15 külaskäik Ta Mena veinimõisa ja farmi, 15:10-15:20 Buss 310 Victoriasse. Linnaring enne pimenemist kell 18 ning kiire 301 bussiga sadamasse, praamile, bussile ja Bugibbasse hotelli tagasi.

Mgarri sadam Gozo saarel. Päris kena!

Tegelikkus. Hommikune buss väljus täpselt ja tegi toreda ekskursioonsõidu saare põhjaosa mägisel maastikul, muuhulgas rühkis vapralt üles mäeharjale populaarsesse ja kenasse suvituslinna Melliehasse. Sadamasse jõudis parajasti, kui üks praam asutas lahkumist. Selle peale me eriti ei lootnud ka jõuda. Sadama puhvet müüs rõõmalt ootajatele kohvi ja kohvikõrvast, päris hea jäätis oli. Praamile minek pikka koridori pidi nagu Tallinna sadamas Soome laevale. Pileteid suure saare kassast ei müüdud, tagasiteel kasseeritakse kahe otsa raha, sest ega rahvas tagasi lennates ei lähe ju.
Buss Gozo tagaserva suunas väljus ka normaalselt. GPS-iga marsruuti kontrollisides sai selgeks, et Ramla punase liivaga randa meid küll ei viida. Muuhulgas asub Ramlas ka ekskursiooniobjekt Calypso koobas, kus Odüsseus oma eksirännakutel olevat 8 aastat armuvangis veetnud. Seda me otsida ei kavatsenud, sest netipiltide järgi oli selge, et pole seal midagi vaadata, varisend koopasuukene vaid. Gozo kuulsaim turismiobjekt, läänerannikul asunud azuursiniseks aknaks kutsutud lubjakivikaar mere ääres oli ka paari aasta eest kokku varisenud; turiste ikka viiakse sinna et nad saaksid kahetseda, miks mõni aasta varem ei saabunud saarele. Sinine auk sukeldujatele samas rannal on ikka alles. Antud auk on tore sellepoolest, sisse sulpsatakse 10m laiusesse sisemaa järvekesse, kuid  kitsast läbipääsu pidi ja edasi siniakna kaare kohast saab avamerre. Neid siniseid auke on veel mujalgi mitmes kohas, muuhulgas ka väikese vahesaare Comino külje all.  Eks meie siis astusime maha lõpp-peatuses Marsalfornis. Aega oli laialt tutvuda täielikul talvereziimil oleva suvituskohaga. Meri oli igatahes kaunis ja selgeveeline nagu kõikjal Malta rannikul. Alati leidub kaldal mõningaid mehi, kes õnneliku näoga õngekorki põrnitsevad, mõnel mingi pisikene kribu ka saagiks ette näidata. Söögikohad  kõik kinni, kuid leidsime romantilise koha pikniku pidamiseks:

Piknikulaud mere ääres. Oma võileivad peavad kaasas olema

Suvel saab Marsalforngi oma osa turistidest, ent talvised tulejad nii kaugele eriti ei kipu. Edasi mõned pildid meie jalutusteekonnast.

Selles stiilis rannapromenaad jätkus ligi kilomeetri jagu. Pügatud hekiga ümbritsetud istutusalad (agaavidega näiteks), piknikulauad, laste mänguplatsikesed ja merevaatega majakesed. Nagu korralikus kohas olema peab, avalik wc, mis polnud isegi suletud.
 Kallas suht kõrge selle koha peal

Vaade kaldale lahekese vastasküljest.

Lantaanisid oli näha nii metsikult kui haljastuses. Kohati leidus ka teist,
 üsna punaste õitega alamliiki.

Avalik ujumiskoht, kus tundub küll, et lisaks korralikkudele jalatsitele peaks ka kaitseülikond seljas olema. Siiski vasakult paistva müürikese taga oli pisut vähem ohtliku põhjaga koht

Ikka tuntud kollased piimohakad ja jänesekapsad. Keskel mingi heitlehine põõsas, talveks raagus arvatavasti.

Apteenia  Aptenia lancifolia on üks kristall-lilledeks kutsutute pere esindja.
 Leidub looduslikult ja ka istutatuna.

Majad lõppenud, teeme kõrvalepõike poolsarekesele, mille tipus on kunagine kaitseehits,

 mis praegu suletud, kuid vahepeal olevat olnud erakätes diskopidude paigana. 

Mere ääres paistavad mõned soolapannid. Soolane vesi tulvab sisse ja päikene aurustab selle ära, jättes põhja soolakihi.

See valge mäekühm on looduslik moodustis, kuid selle künka tagaküljel on uks. Elukoht see siiski ei ole.  Soolakohti leidub mitmel pool, kuid üks tähelepanuväärsemaid ikka veel kasutusel soolapannide rand  asub pildil taamal oleva mäekallaku juurest pisut edasi ümber nurga..

Lõpetame rannamatka ja kõnnime pisut teed mööda tagasi tagsi 310 bussi peatusesse. Sõidame otse pealinna Victoriasse, sest eelmisel õhtul lugesime netist, et Ta Mena talu rahvas on sel laupäeval hoopis sõbrapäeva pargilaadal talukraami müümas. Ega nad vist väga rõõmsad ei ole, sest üritusel alkoholi ei ole müüa lubatud, kuid nende põhimargiks on just veinid ja liköörid.

Villa Rundle Garden ehk väike erakätes olev kuid rahvale avatud pargikene Victoria keskel, bussipeatuse lähedal. Park on hiljuti läbi teinud rekonstrueerimise. Istutatud on noori puid ja rajatud uus veesilm. Mõnel puukesel oli isegi nimesilt küljes. Pildilt ei paista vaates oleva teega ristuv, südamekestega ja kaarekestega kaunistatud sõbrapäeva  allee, kus rahvas usinalt end pildistas. Kuskil mängis keegi mingit pilli. Taga vasakul on pisut näha minilaada ala. Müügil oli käsitöid ja talusaadusi nagu mett, küpsiseid, kitse- ja lambajuustusid, keediseid ja siirupeid.Malta väikesed soolased juustukesed on väga head. Eksootilisema poole pealt kaktusemoos, viigimarjamoos ning jaanikauna siirup pisikestes purgikestes. Sellest viimasest peab pisut juttu tegema. Soojades maades põliselt kasvanud kuiva ja raskeid tingimusi taluva igihalja jaanikaunapuu, Ceratonia siliqua, Carob tree, magusad kaunad on pakkunud sööta kariloomadele, näksimist lastele ja toitu raskemate aegade üe elamiseks. Jaanikaunasiirupil on mitmeid tervistvaid omadusi ning seetõttu oli see ainus magus ollus, mida paastuaegadel pattu tegemta süüa võis. Muuhulgas kasutati jaanikaunapuu alati kindla suurusega seemneid vääriskivide kaalumiseks, sellest siis mõiste karaat. Siirup on päris maitsev. Kaunadest valmistatakse ka pulbrit ja pressitakse plaate, mida looduspoodides müüakse. Pargi kõrval oli juur- ja puuvilja müügikoht. Kohalikud apelsinid ja mandariinid on üsna keskpärase, pisut metsiku  maitsega, rohkete seemnetega ja mitte eriti mahlakad. Sidruneid ei maitsenud, kuid kirjelduse järgi on needki üpris kibehapud. Kohalikud aga on rahul ja valmistavad neist likööre. Turiste kutsutkse ka limoncello valmistmise töötubadesse.  Koortega apelsinidest ning mingitest maitseainetest valmistatakse populaarset mõrkjasmagusat  karastusjooki Kinnie. Mulle hakkas see ka kohe maitsema, kuigi ma muidu mingi limonaadide ja kokade jooja ei ole. 

Victoria bussijaam taamal kõrguva kindlusega, huvitavalt ümaraks pügatud kõrgete puudega, rohelise bussiga ning küpresside ja madalate roosaõieliste lespedeetsa põõsakestega .

Hallitüvelised pügatud puud lähemalt 

Lespedeetsa Lespedeza lähemalt 

Mõnel pool õitsesid lillaõielised bugenvillead. Eriti populaarsed nood siiski ei paistnud olevat. 

Punane tilgakujuline märk on Gozo pealinn Victoria. Hulk kribukrabu märke tähistavad meie  hotelli ja muid tähtsaid paiku Bugibbas. Jõudsime tagasi veel valgevarus.