Sunday, April 28, 2019

Vihma ei ole ega tule aga kevad on kohal


Noh jah, viieminutine sabin tekitas mõnes murulibles asjatut lootust, kuid kiirustajaid polnud palju. Rahulikumad on ootel, riskialdid tegelased on üle kolinud ohupiirkonda ehk peenardesse - vähemalt on lootust pisutki juua saada. Kevadlilledel pole midagi oodata, eks nemad ole harjunud mugulatesse kogutud varudega toime tulema. Meil sai ka lõpusks õuevesi eraldi mõõtja alla ning hädalisematele kohtadele esimene ring peale tehtud. Pehme talv meeldis enamikule puittaimedele, õitsemist on juba ja tuleb veel. Lilled tavalisest madalamad, kuid värvid kohati kirkamadki. Tore on kohtuda vanade tuttavatega, ent iga taime esimene õitsemine on eriti huvitav.

Ledebouri rodo - kõige varasem. Sigulda laadalt - aitäh Üllele, kas ta mulle tõi sealt.

Õisküüvitsatel on mitmeid sorte, mis mu aias säilitvad kenasti üle talve oma igihaljad lehed. Õitsemisega aga ei lähe alati nii hästi. Talv või varakevadised külmad kipuvad rikkuma õisikuid, mis juba sügisel okste tippudes valmis kevadet ootamas. 
Siin pildil vanad olijad. Must lumeroos oma tugevasti päevitunud õitega ning vana hea kobahüatsint. Korraliku väljanägemisega vanad kobarhüatsindid tõusid uuesti ausse, kui enamus saadaolevatest sagrislehelistest armeenia kobarhüatsintidest sai läbi proovitud ja edasi jagatud. Ei meeldi mulle need  sügisel ülestulevate lehte sassis puhmad, mis rohelisena talve alla lähevad ning kevadel väsinud tuustidena välja sulavad. Olgu pealegi pisut suuremad õied neil.
Aasta tagasi kingitud väike priimula, nimi teadmata, esimene õitsemine.

Veel on söömata jõhvikaid.
Eerikate aeg! Kõrvuti eri värvi värdeerika (Erica darleyensis) põõskest. Minu aias on neid mitmeid püsima jäänud. Mõnel aastal õitsevad rohkem mõnel vähem 
Ilupilt kõmri lodjapuu õisikust. Plussid - lõhnavad, üsna kaua püsivad õied vara kevadel, huvitavalt voldilised lehed ning ilus sügisvärv kui on päikeselises kohas. Miinused - külmaõrn, igal aastal ei õitse. Võra ei kasva ka ise kenaks; osa oksi võib külmalt pihta saada.

Õisikud paiknevd okste tippudes, kokku on mu põõsal 3 õisikut.
Teisi pole näha, sest  oksad hoiavad harali

Hüatsindid on madalad, kuid säravad eriti neoonvärvides . Ei ole tuunitud.

Veidi tumedamad hüatsindid

Tumepunased hüatsindid

Vaasi jõudsid need õied, mis peenral viltu vajusid
Pisikesi kivilaasukaid on juba omajagu kogunenud. Pärast õitsemist on mitmed mättakesed üsna ühte nägu. Sai siis hoolega enda jaoks kataloogipilte tehtud - taim pildile koos sildiga, olgu siis hetkel õied peal või mitte:

Marie Curie on üldse õrnakene, mitu aastat juba, tänavu juba ära õitsenud.
Horstman karst aga pole veel oma värvi näidanud. Eelmisest sügisest. 


Lõpuks üks kivilavaade ka. Kivirikele selles väikeses peenras näib meeldivat.
 Eks algeeskujuks ikka Svetlana Polonskaja Tšehhi mägiaed.

6 comments:

  1. Kivirikud on alpikalju vääriskivid. Pealegi saavad nad meie kliimas päris hästi hakkama.

    ReplyDelete
  2. Keskmine punaste õievartega kivirik - kes ta on ja kust pärit?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nimeks 'Jorg', tellitud Pottertonsi aiandist Inglismaalt.

      Delete
    2. Aitäh! Eks siis jääb ilusaks unistuseks.

      Delete
  3. Ilusad õied kõikidel. Tõsi ta on, et vanaaegsed kobarhüatsindid on täiesti omal kohal. Minu aias olid nad kohal enne mind ja millegipärast mulle nad esialgu ei meeldinud, aga mida vanemaks, seda lihtsamad asjad meeldima hakkavad

    ReplyDelete