Joon alla

Kümme aastat Aaviku aia emandana oli aeg, mis Thelale  antud. Ei vähem ega rohkem. Selle aja aialugu võib samm-sammult jälgida blogist https://thelaaed.blogspot.com.ee . Aaviku aed oli enne ja jääb edasi. Enne oli hoopis teistmoodi. Olid sirelid, toomingad ja viljapuud ning põõsad, nii nagu vanal ajal kombeks. Thela  teostas end aias hoogsa energiaga ja laiahaardeliselt. Istutas mustmiljon  roosi, hulgaliselt püsililli, puid ja põõsaid. Kaevas tiigi, võttis võsa maha  ja niitis heina. Rajas pojengi-istanduse ning asutas aiapoe. Ega siis mitte ihuüksi. Lepatriinu ja tema pere oli alati olemas ja abikäsi pakkumas ning mõned aastad toimetas ja ehitas aias ka üks südamele armas aeda, roose ja loomi armastav isand. Seegi aeg sai otsa äkki, kui kaaslane kutsuti vikerkaare taha. Aia elu jätkus. Ilma kanade, jäneste ja kes-teab veel milliste lindude-loomadeta. Realiseerus teine ajajoon. Augusti alguses 2017 aga tulid sõbrad hüvasti jätma aia emanda endaga. Aaviku koerad ja kass Aalu saavad jääda edasi oma koju, algab Lepatriinu aia-ajastu. Midagi säilib, midagi kindlasti muutub. Lepatriinule ning kaasale palju jõudu raskest algusest ülesaamisel ning oma aianägemuse realiseerimisel. Järgnevas hetkejäädvustus aiast teatepulga üleandmise päeval.

Väänkasvudes väravakaar.

Lopsakate põõsaste ja kõrgete püsikute vahelt viib tee taha-aeda ja tiigi äärde 

Päevaliiliad on vähenõudlikud värvipillajad.  

Dramaatiline vaade suurtele lillepeenardele rohuväljal, kõrge metsasein taamal.

Põlispuud on mitme põlvkonna ühisprojekt. Lilled tulevad ja lähevad, Nemad jäävad kauemaks. Väikesed puukesed sirguvad Aaviku aias suuremate turve all kõikjal, kuhu silm peale läheb. Üks vana puu lebab maas ja unistab uuest elust puuskulptuurina.

 Aia Emand kivil naeratab saladuslikult ja loodab ka jääda pikemaks

Pojengiväli murus oli sel aastal juba üsna rohkelt õisi näidanud.
 Puhmaste vabakäeline paigutus ent on väljakutseks trimmerdajale.

Ülisuured kõrrelised  rippoksalise  kuuse jalamil
 kaarduvad  otsustavalt üle kohaliku rohurinde. Ilus.

Väikesed tarnatutid salumetsa looduslikule floorale kaua vastu panna ei suuda. Aga varakevadel on kanged konkurendid maa alla tõrjutud ning uhke sammaldunud  kivi turjal on ehk pisikestelgi oma säramise moment.

Et pikemalt elus ja ilus olla, peab selles looduses olema suur

Tiik rajati madalamale kohale, mis enne oli lihtsalt mülgas, 

See vaade peaks tuttav olema mõnelegi Aalujale. Alles oli kevadsuvi, tiigiserv oli äsja lagedaks puhastatud ning käis virtuaalne plaanimine, mida sinna kõik võiks istutada, et kunstielukad end koduselt tunneksid. Minu meelest projekt õnnestus, kuigi pool kujundustööd tegi loodus.  Tahaks öelda nüüd, et stopp, valmis..

Kevadsuvel https://thelaaed.blogspot.com.ee/2017/06/

Pink kutsub istuma,puhkama, meenutama 

Seesama punase päevakübara puhmas, kus aastate eest sündis Aalujate käibefraas "kaevame välja!"

Siit tamme alt saadeti lahkuja viimasele teele. Eemal kividel põlesid küünlad, ilm oli mahe ja loodus augustikuiselt lopsakas. Üks särinaga elatud elu oli elatud.

 Pildile on jäänud ka rida suurelehelisi hortensiaid,  mille üks esimesi julgeid pakkujaid oli Aaviku Emanda aiapood.  Paremal aga .. jah, parimate kavatsustega aeda toodud, kuid usaldust kuritarvitama hakanud tulnukas Sahhalini suunast. Just nagu ahjualune, kes algul palus kulbitäit suppi, pärast aga neelas kogu paja tühjaks. Kirburohu võrsed ongi juba hortensiate vahele end koduselt sisse trüginud. 

Roosidest sai Thela aed alguse. Rooside istutamine kivipragudesse oli vaevarikas, kuid  rõõm kaunitest õitest oli tasuks. Roose on aias palju-palju. Roosiõied on kaunid, ka kõige lihtsamad.  

Müügiplatsilt jäid silma ruskeroodse vahtra ilusad lehed. 

Üks hilisemaid  tulijaid väikeste aiakujude peres.

Viimane pilk kirevale lillevaibale. Hüvasti, Thela!