Potatom ehk kartultomat.

Mõni aeg tagasi avaldati meedias järjest 'sensatsioonilisi' pilte uuest viljast, mis kannab korraga nii tomateid kui kartuleid. Rahvas ka arutas ja arvas. Igasugu huvitavaid arvamisi oli. Tegelikult juba kauges lapsepõlves olin ma tomati kartulile pookimise kohta lugenud ilmselt mingist noore naturalisti käsiraamatust. Aga proovimata see jäi - tomat oli sel ajal veel pisut uus vili ka, kussa ikka hakkad taime rikkuma.  Aga me kohtusime siiski. Tänavu suvel jalutas seesinane kunstkäsitöö saavutis mulle ise vastu  - üsnagi norgus olekus aga hing ikka sees ja uhke silt potil.  Müügikoht oli vist pisut ülehinnanud eestimaalaste sensatsioonijanu ja superviljad jäid kasvukas ruumikitsikusse. Suvi ei tahtnud ju kuidagi alata ja nigelamad taimed  visati välja. Egas midagi, kui täitsa niisama pakutakse, sai koju viidud ja mulda pandud. Paar kartulit piilus juba istutamisel mullapalli servast. Murdsin katse eheduse nimel mulla pinnale trügiva kartulivõrse ära ja istutasin taime aia äärde maha.

Seal ta siis kasvas umbes kaks kuud. Meiekandis oli põuane suvi ja kartul-tomat just palju juua ei saanud.  Lehed läksid pisut rohelisemaks ja paar punast vilja sai mõne aja eest ära proovitud. Päris maitsvad ja magusad olid. Vihmaga hakkas üks tomat juba lõhki lööma ning sai otsustatud saak koristada.

Kõigepealt valmis tomatid põske ja siis kartulit võtma. Varrest tõmmates ja kühvliga aidates tuli juurepall üsna istutuspoti kujuliselt maast välja. Paar väiksemat mugulat pudenes maha ka. Palli sisemuses olid ka mõned kartulid.

Muld ära pudendatud ja juur pesusse. Vaja ju uurida, et kuidas ta tehtud on.  Kõigepealt pidi maha panema kartuli ja sellel paraja varre laskma peale kasvada. Samal ajal elas tomat iseseisvat elu ja kasvatas omalegi paraja varre, võimalik et isegi õitses  juba. Siis lõigati mõlemal taimel ülearuseks jäävad osad maha. Pookelõige tehti vist diagonaalis, kinnitusvahendi jälgi ei osanud leida. Küll aga oli üks kartuli lisavars ära näpistatud ja klambriga ots suletud. Võimalik, et poogendi kokkukasvamiseni lasti sel lisavõrsel kogu süsteemi toita. 

Mõnevõrra ootamatult aga tegelikult loogiliselt ei toitnudki kartul üksi tomatist parasiiti, tomat oli täitsa isesisvad uued juured kasvatanud pookekoha ülemisse serva.

Kartulisaak potti keema ja kui valmis, mahtus parajasti taldrikule. Kollased, tihedad kuid muredad kartulid. Päris hea maitsega. Kui ma poleks kartuli vart ära murdnud, oleks ehk rohkemgi kartuleid saanud.