Tore, et kellelegi veel elulõngad meeldivad! Eelkõige Kadaka rõduseinale mõeldes tuli tunne, et vaja puust ja punaseks teha mõned faktid elulõngade eraelust. Mulle meeldivad suureõielised küll, kuid närbumistõve oht teeb ettevaatlikuks. Olen ka ise juba mõne "Piilu" haru sellele pahale tõvele kaotanud. Tänavu õnneks tõbi ei lööbimud vaatamata vihmarohkusele. Olen ta igaks juhuks ka rooside pritsimisringi sisse arvanud..
NB! kõik elulõngad on mürgised nagu paljud muudki meie aedade taimed.
Veelkord siis ekstra väikeseõielistest elulõngadest.
Nad on tublid ja toredad, kuid väga erineva välimusega ja erinevate hooldusnõuetega. Praktiline elulõngakasvataja ei istuta samale toele ühte istutusauku või väga lähestikku erineva lõikamisgrupi taimi. Kevadised õied tekivad alati talvitunud vartele. Muretult talvituvate vartega sügisõitsejaid on aga väga vähe. Seesama valgeõieline Paul Farges, veel mõni tema sugulane ja kollased Tanguutia elulõngad. Neilgi võivad varte ülaosad külmakahjustusi saada. Sellest pole probleemi, sest varsti katab uus juurdekasv kuivanud ladvad ja õied tekivad ka päris maast kerkivatele esimese aasta vartele. Lähestikku istutusel peaks arvestama ka taime laiutamisvõimega, kõrguskasvuga ja sellega, kas õied on paremini vaadeldavad alt- või ülaltpoolt. Edasi lugege teooriat Mahhovite elulõngalehelt. Esimesed ostud saidki tehtud otse Mahhovite elulõnga-aiast, põhjalik ekskursioon ja konsultatsioon lisaboonusena kaasa.
Nüüd konkreetsed näited .
Printsess Diana ja teised teksase elulõngad (Clematis texensis)on paremini vaadeldavad ülalt.Neid soovitatakse paigutada madalale toele või lasta ronida mõnele igihaljale põõsale. Minu Diana toeks seni kasutatud mulda surutud haruline kuivanud puu murdus tuules ja seepärast turritab puhmast välja mõningaid hädaabi kaikaotsi. Eks tuleb veidi kõrgem ja tugevam tugi muretseda järgmisel aastal. Diana on pika õitseajaga - alustab vaikselt juuli lõpupoole- augusti alguses ning veab vahelduva intensiivsusega külmadeni välja. Talveks lõikan maha ja viskan väikese mullakuhjakese peale.
 |
| Diana esiplaanil priimulapeenra otsas, paks roheline sammas tagaplaanil kuulub hetkel Paulile. |
Selle männi põhjapoolsele küljele on istutatud kaks erinevat lõikamisvaba väikeseõielist elulõnga ja minu rumalusest veel "püsik-lillehernes", mille kuivanud varsi tuleb teiste elusate vahelt välja noppida. Suve keskpaigast õitsemist alustav Paul Farges(Clematis fargesioides) laotab oma kerged varred osavalt hästi laialt ja õhuliselt ümber puu, mingeid täiendavaid tugesid puhmasse paigutatud ei ole (kõige esimesi ülespürgivaid varsi sai pisut seotud puutüve külge, hiljem pole seda enam vaja olnud) Nähtavale kõrgusele ronimiseks kulus tal kolm aastat. Õitsemisaeg ja intensiivsus on järjest suurenenud. Nagu juba mainitud, selle taime võiks ka sügisel osaliselt või täielikult maha lõigata. Mingil juhul ei tohi aga sügisel lõigata kevade roosat eputajat - suurekroonilist mägilõnga (Clematis macropetala) "Ballet Skirt." Õied avanevad tal mai viimastel päevadel või juuni algul, kui Paul alles asutab ärkama. Õitele järgnevad kenad tupsud, mis suve teisel poolel jäävad enamuses korterinaabri varju. Vahel tekitab ka veel mõne roosa suveõie.Tema kasv jääb umbes kahe kuni kahe ja poole meetri piirile. Vajadusel võib lõigata kohe peale õitsemist.
Kevadistest väikeseõielistest on mul ka mõned valgeõielised ning uuekene tumepunane, kuid esimene võimas siniõite sein saab tekitatud Eestis aretatud topeltõielise mägilõnga "Estrella" poolt mai teisel poolel Supertubli - ta kasvab otse naabri sireliheki põhjaküljel ning katab aiavõre mitme meetri laiuselt. Päris alumises varteosas osas õisi ei teki, kuid aiaservast taas allapoole rippuvad oksad katavad õitevaba osa täiesti. Estrella kevadõisi näitasin kevadpostituses, siin eelmise aasta septembriõitsemine võrkaia ülaserval. Kevadõitsemine sügisese ilutsemise tõttu nõrgemaks küll ei jäänud. Tänavu sügisõitsemist ei ole.
 |
| Estrella sügisõitsemine septembris 2011 |
Juuliks on maast õitsemiskõrgusele kerkinud tervelehiste elulõngade varred. Tervelehised elulõngad on muidu kenad ja pika õitsemisega, kuid nende toele kinnitamisega peab hoolas olema - ise nad end toele kinnitada ei oska. Looduses kallutavad end kõrgete naabrite külje vastu. Sellesse rühma on oodata uusaretisi, sest varane õitsemisalgus , suhteliselt suured õied ja haiguskindlus on plussid, millega tuleb arvestada. Üksikud viimased õied minu selle rühma esindajatel veel praegugi küljes.
Tervelehiseid elulõngu on nii laialt allapoole avanenud kellukjate õitega kui "tasapinnalisi" ülespoole vaatavaid. Esimesi esindab mu aias sügavlilla "Pamjat Serdtsa". Üsna suured õied puhkevad ainult ladvaosas, kõrgus sel aastal umbes kaks meetrit, tavaliselt pisut vähem. Ei nõua küll palju valgust, kuid minu pimepraos kahe ploomipuu vahel ei saa ta end just väga efektselt demonstreerida. Alustab augustis. Temale võiks mingi teise puhma ettepoole istutada. Minul on seal piparmündid..
 |
| Kohe pärast puhkemist vaatab õis kellukjalt allapoole |
 |
| Õitsemise edenedes avaneb õis peaaegu tasapinnalisenal |
Erksiniseid kohe maa lähedalt algavaid õietähti pakub juba juulist alates tervelehine elulõng "Arabella". Välimuselt nagu lihtsalt üks pisut väiksemate õitega tavaline elulõng. Paraku ei ole mul pakkuda Arabella üldpilti, panen siis üksiku õie nagu müügikataloogides pakutakse. Ajapikku pleegivad õied helehamaks.
Ilus ja õitseb kaua. Selliseid on veel teisigi. Eesti sort "Juuli" on üsna sarnane ja pidavat veelgi varem alustama. Väidetavalt sobivad seda tüüpi madalamad elulõngad ka pinnakatteks, kuid otse vastu pinnast neist mu meelest küll suurt asja ei ole - teod ja niiskus. Iseasi, kui nad saavad laiutada ronides üle teiste taimede või suurte kivide. Kivistike elulõngaaias on ühe peenra kohale paarikümne sentimeetri kõrgusele tõmmatud võrk - õitsemisajal võib päris kena välja näha.
Mandel-elulõngasid, mis pakuvad suuri lõhnavaid väikeste õite pilvesid, kuid käituvad nagu tuge vajavad kõrged püsililled, mu aias ei ole. Laiskusest ilmselt. Ja ehk ka seepärast, et esimest kohatud mandel-elulõnga nuusutades oli lõhn pigem aimatav kui tuntav. Polnud vist sobiv hetk.
Ilus ja õitseb kaua. Selliseid on veel teisigi. Eesti sort "Juuli" on üsna sarnane ja pidavat veelgi varem alustama. Väidetavalt sobivad seda tüüpi madalamad elulõngad ka pinnakatteks, kuid otse vastu pinnast neist mu meelest küll suurt asja ei ole - teod ja niiskus. Iseasi, kui nad saavad laiutada ronides üle teiste taimede või suurte kivide. Kivistike elulõngaaias on ühe peenra kohale paarikümne sentimeetri kõrgusele tõmmatud võrk - õitsemisajal võib päris kena välja näha.
Mandel-elulõngasid, mis pakuvad suuri lõhnavaid väikeste õite pilvesid, kuid käituvad nagu tuge vajavad kõrged püsililled, mu aias ei ole. Laiskusest ilmselt. Ja ehk ka seepärast, et esimest kohatud mandel-elulõnga nuusutades oli lõhn pigem aimatav kui tuntav. Polnud vist sobiv hetk.
(jätkub)
Aga kui ikka paneks D ja PF paari? :)
ReplyDeleteTänud kogemusi jagamast ja kuna ma juba nii põhjaliku postituse osaliseks olen saanud ja see jätkuvat, siis pisut pikem kommentaar. Kõik minu elulõngad tulevad ühte peenrasse, mis on 12m pikk ja mullaosa 1,2m lai. Peenra tagaseinas on siis taimevõre kõrgematele elulõngadele. Etteserva jääb ca 30-40 cm paksune ja ca 60 cm kõrge paekivimüür, mille ees omakorda kulgeb kogu ulatuses killustikkattega ca 1m laiune teerada. Mahhovite kodulehekülge olen mitmeid kordi päris põhjalikult uurinud - mõte on panna kõrgemad elulõngad peenra tahaserva, et need saaksid ronida taimevõrele ja madalamad (nt. tervelehised, Diana) istutada peenra esiserva lähedale, et need saaksid vabalt ja lopsakalt langeda üle paekivimüüri kasvõi killustikuni teerajal. Teerada ise ei ole väga aktiivses kasutuses - me omi aiatöiseid toimetusi ajame ikka lühimat teed pidi otse üle muruplatsi, mitte ei kõnni ringi ümber selle. Seega võivad need allalangevad elulõngad kohati ka kuni pool teerajast okupeerida.
Mis mulle idee juures veel laagerdumata on ja küsimusi tekitab: kui kõrged võivad maksimaalselt olla madalad elulõngad? Arvestades, et taime istutan 20cm või enam müürist, müür on 30 cm, müüri kõrgus 60 cm - teeb kokku laias laastus meeter. Kas nt Mahhovite tabelis 2m kõrguseks märgitud Diana kasvatab meie kliimas 2m võrseid ja kui jah, siis kas annab puhmalatva teerajal natuke koomale lükata, et see teerada päris üleni enda alla ei mata? Kas kõrgete elulõngade istutusrea ja madalate rea (kahe rea istusskeem oleks teineteise suhtes kindlasti siksakis) vaheline ühenduskoht jääb ok välimusega? Ses mõttes, et kevadel sätin madalamaid kivimüüri poole ja kõrgemad on taimevõre ääres nagu on. Ja on reaalne sättida madalamate mõni võrse ka kõrgemate suunas, et nonde alumised otsad (mis ilmselt lehetud) ka veidi kaetud saaks? Miks Mahhovitel on võrk maapinnal roomavate alla pandud, kas selleks, et taim mullapinnal ei vedeleks ja õhk läbi käiks? Siis kividel ja killustikul poleks ilmselt võrku vaja? Vbl on veel midagi, millele ma pole osanud mõelda?
Peenar ise on juba mitu aastat vaiba all oodanud, elulõngaidee tuli lõpuks sel kevadel alles. Alul mõtlesin, et müürilt alla võiks langeda pinnakatteroosid, aga paar tk, mis mul on (sh The Fairy) juba mitu aastat, ei paista lootust andvat, et nad eales suudaksid kuigi lopsakat allalangevat kuhja tekitada.
Diana kasvab küll kahemeetriseks. Minul on ta mitmekordselt punderdatud oma toele. Varred on elulõngadel pealt küll haprad, kuid kui päris ära ei murra, elab ja õitseb vapralt edasi. Viimane ülestõstmine toimus meesjõu hoogsa liigutusega ja ma algul vaatasin kahtlevalt seda pahupidi pööratud pundart - aga näe, õitseb taas. Muide, umbes sama kõrgel toel kasvab roosipeenra otsas ka "Piilu". Usun küll, et Kivistike võrk oli alt õhutamiseks. Neil seal elulõngade kasvanduses üsna niiske koht ka.
Delete