Täiendus 2013 kevadel maikuus.
Eelmisel sügisel ei jõudnud alpikannilehed täissuurusesse kasvada. Nüüd, pärast lume alt välja sulamist on lehed mahajäämuse suuruse osas enam-vähem tasa teinud. Meie kuiva varakevade puhul sai ka kastetud.
Sügisel suht hilja juba soodusmüükide ajastul sai ka veel poest ostetud viimased kaks pakikest lestaks kuivanud mugulatega 4 tükki kokku. Toibutasin pisut vees ja korraldasin talvituskatse. Tulevasel kasvukohal pinnases okka mults peal- elus, toas aknalaual napi kastmisega - loomulikult elus ja mõned rohelised lehekesed ka peal, lavas potiga mullas, okkakuhjake peal -elus; 14-15 kraadisel esikuriiulil enam-vähem kuivas - täiesti hävinud. Õuetalvitujatel pole eriti rohelisi lehti peale kasvanud. Praeguseks on ellujäänud kasvukohal pinnases, sildid juures. Eks näe, mis toimub sügisel.
**********************************
Alpikann, see kunagine jagamatu valitseja talvisel poti- ja lõikelilleturul on tuttav igaühele.Mõne aja eest hakkas poodidesse ilmuma ka väikeseõielist naapoli alpikanni, või vähemalt nii teda nimetati. Oleks siis teadnud, et järgmisel suvel võinuks mugulad hoopis aeda istutada. Hea, et see teadmine lõpuks ka kohale jõudis.
Minul on praegu ainult üksainuke pesakond sügiselõitsevat naapoli alpikanni. Aga peaks olema palju rohkem. Mitut tooni roosasid ja valgeid. Kevadisi tahaks ka. Alpikanni õitseaeg on tunduvalt pikem teistest pisikestest sibul-mugullilledest.Vist juba augusti lõpus ilmusid esimesed lehitud õievarred. Septembri teisest poolest on hakanud ka lehed maast ülespoole kerkima.
Potialpikanni (cyclamen persicum) lehed on söödavad, vt retsept: täidetud alpikannilehed. Teiste alpikannide lehed pole vist nii maitsvad. Mugulat aga ei maksaks süüa, pidavat olema tugev lahtisti.
Eelmisel sügisel ei jõudnud alpikannilehed täissuurusesse kasvada. Nüüd, pärast lume alt välja sulamist on lehed mahajäämuse suuruse osas enam-vähem tasa teinud. Meie kuiva varakevade puhul sai ka kastetud.
Sügisel suht hilja juba soodusmüükide ajastul sai ka veel poest ostetud viimased kaks pakikest lestaks kuivanud mugulatega 4 tükki kokku. Toibutasin pisut vees ja korraldasin talvituskatse. Tulevasel kasvukohal pinnases okka mults peal- elus, toas aknalaual napi kastmisega - loomulikult elus ja mõned rohelised lehekesed ka peal, lavas potiga mullas, okkakuhjake peal -elus; 14-15 kraadisel esikuriiulil enam-vähem kuivas - täiesti hävinud. Õuetalvitujatel pole eriti rohelisi lehti peale kasvanud. Praeguseks on ellujäänud kasvukohal pinnases, sildid juures. Eks näe, mis toimub sügisel.
**********************************
Alpikann, see kunagine jagamatu valitseja talvisel poti- ja lõikelilleturul on tuttav igaühele.Mõne aja eest hakkas poodidesse ilmuma ka väikeseõielist naapoli alpikanni, või vähemalt nii teda nimetati. Oleks siis teadnud, et järgmisel suvel võinuks mugulad hoopis aeda istutada. Hea, et see teadmine lõpuks ka kohale jõudis.
Minul on praegu ainult üksainuke pesakond sügiselõitsevat naapoli alpikanni. Aga peaks olema palju rohkem. Mitut tooni roosasid ja valgeid. Kevadisi tahaks ka. Alpikanni õitseaeg on tunduvalt pikem teistest pisikestest sibul-mugullilledest.Vist juba augusti lõpus ilmusid esimesed lehitud õievarred. Septembri teisest poolest on hakanud ka lehed maast ülespoole kerkima.
 |
| Naapoli alpikann (cyclamen hederifolium) |
Lehed on naapoli alpikannil väga ilusad. Pilt on tehtud 30. märtsil. Suveks kaob maapealne osa märkamatult, taimed jäävad suvepuhkusele.
Suvel 2009 potitaimena ostetud kaksikmugulakese istutasin ühe heitlehise rodo külje alla üsna pinnale. Võhik mis võhik. Tegelikult loetakse alpikanni esimeseks eelistuseks lubjarikkamat pinnast. Ka on naapoli alpikann eripärane selle poolest, et juured ilmuvad mugula küljele ja ülespoole. Sügisel õitses ja talveks kallasin kuhja okkaid peale. Jäi ellu. Järgmisel suvel puistasin pisut mulda juurde.
| Pildilt on näha, et äraõitsenud õite varred on spiraali keerdunud, viies tulevased seemnekuprad varjule mullapinnale lehtede alla. Seemned peaksid valmima järgmisel suvel. Kartusest võimalikke noortaimi vigastada pole ma püüdnud uurida, kas, või kui palju mugulaid on juurde tekkinud. Kolme talvitumise järel olen juba peaaegu uskuma hakanud, et alpikannide kasvatus avamaal võib olla võimalik, kuid väike mure ikka jääb |  |
Potialpikanni (cyclamen persicum) lehed on söödavad, vt retsept: täidetud alpikannilehed. Teiste alpikannide lehed pole vist nii maitsvad. Mugulat aga ei maksaks süüa, pidavat olema tugev lahtisti.
Nad on ilusad, aga vajavad kasvamiseks kohevat metsakõdust maad, Sinu nõmmemullad on neile just sobilikud. Minu raskel pinnasel nad ei taha kaua elada, proovisin neid esmakordselt mitukümmend aastat tagasi kui teadmisi oli veel vähevõitu. Aga ka hilisemad katsetused on lõppenud fiaskoga. Niiskustundlikud on nad ka.
ReplyDeleteTea, kas sarapuualune oleks neile hea koht? Põnev, põnev, korra sain kingituseks ühe sibula, aga sellest ei saanud elulooma. Äkki peaks uuesti katsetama
ReplyDeleteAi, kui ilusad! Mul ju lubjarikas maa...?!
ReplyDeleteIlusad ja õitsemisaja poolest ju ka toredad.
ReplyDeleteSee Napoli alpikann pidi jah olema ainuke alpikann, mis meil ka väljas kasvada saab. Ega ma enne nende vastu eriti palju huvi tundnud kui siin paar aastat tagasi kingiti Miinale haiglas üks "toaelukas". Siis ma uurisin natuke nende kohta. Tegelikult nüüd ma oskan nende ilu hinnata, ilusad lehed ja siis õied on ka ilusad sel aal kui neid vähe on. Ma olen aru saanud, et see sibul ei tohi "ära vettida". Kui ma meie oma ümberistutasin, siis jätsin pool sibulat välja ja kastan seda nii, et vesi voolab ainult sibula ümber mulla pinnale. Eks väljas seda napoli oma kasvatades on ka vaja jälgida, et seisvat vett poleks ja äkki peaks ka sibula siis maapinna ligidale istutama.
ReplyDeleteMeil on ainuke mure toa alpikanniga, et ta kuram ei taha puhata. Õitseb nüüd varsti juba aasta otsa. Kurnab ennast ära niimoodi. Sai vahepeal nagu teda sunnitud puhkama, aga ei tahtnud minna, lihtsalt vähendas õitsemist. Aga ega mul polnud aega ka tegeleda temaga.
äkki siis kuuskede alla kuskile? Need hoiavad ju maa kuiva?
ReplyDeleteVõib küll olla hea mõte. Kuskil pildipangas olid alpikannid otse kasetüve vastas.
DeleteÕues saab kasvatada ka ümaralehelist alpikanni (Cyclamen coum). Selle võlu on õied siis, kui üldse veel midagi (võib-olla ainult esimesed lumikellukesed) ei õitse ja kogu aed raagus on. Endises tööaias olid nad mul põõsasmarana all silma rõõmustamas, aga sinna nad ju jäid ja nüüd pole neid enam müügil näinud. Kahju, et tookord, kui sinna ostsin, oli viimane 2 mugulaga pakk, millest üks ära mädanes, ja et ma selle just talle otsustasin osta, mitte omale.
ReplyDeleteAga seda ma küll ei teadnud, et tavaline poe mini-potialpikann seesama naapoli on ja ta õue võib istutada. Tõin enda oma potiga tuppa tagasi umbes kuu aja eest. Üleeile sain tütrelt veel ühe, eks siis järgmisel suvel katsetan nad maha istutada. :)
Alpikanni liikide ja sortide esindajate hulgas on suur varieeruvus välimuse ja ka külmakindluse osas. Osa neist poe-naapoli alpikannidest võivad olla ka tegelikult mingid väikeseõielised hübriidid. Niikuinii ei ole ju hea päris pinnale jätta avamaal. Uus sügavamale istutus aga peaks toimuma puhkeajal ehk suvel. Kui sul talvitusruumi on, siis proovida järgmisel aastal ikka võib.Tegelikult ei ole piisavalt kindlat retsepti, kuidas ta meie kliimas ellu jääks. Vähemalt ühevõrra tähtis on kaitsta mädanemise eest ja külma eest. Oh, ja ma kontrollisin enda omade sügavust - on ikka üsna pinna lähedal, selle suve vihmade puhul hea muidugi.Vaatan järgmisel suvel, kuidas selle seemnekogumisega oleks. Muidu neid seemneid küll pidid sipelgad levitama, kuid kardan, et meie mullamurelased ei tegele levitustöödega.
Delete