Helendav päev enne kella pimedakskeeramist

Tegelikult helendasid kõige rohkem lehtpuude ladvad, alumisi korruseid valgustati jupikaupa - korrks lööb helendama üks põõsas ja hiljem jälle teine. Korduvad külmad on osa lehelisi otse pruunistanud, kuid jätkub ka kollast ning kohati ka pisut punakamaid toonisid.

Amplimaasikas Toscana 

Roomav kanarbik Nelly. Ikka uus vorm pakub huvi,
kuigi juba poes vaatasin kahtlustavalt ta tumedama jumega lagipead. 

Elulõng Piilu kasvas sel suvel uuel toel. Tuuled puhusid kogu suve samast suunast,
 kuid päris puurist välja taime puhuda ei õnnestunud. 

Kevadel istutatud  hekijupp, millest loodetavasti peagi sirgub paras sein  kompostiplatsi varjuks.

Siin aga õun, mis kerge vaevaga võidaks õunte inetusvõistluse. Puu on naabrinaise jagu ja eestlasele omase hoidlikkusega lõikus ja moosistas ta kõik selleaastased koitanud õunad.

Mairoosid elavad oma tagasihoidlikku elu kõige varjulisemas aiaosas,
 ei nõua vähimatki hoolt, kuid ehivad end üleni valgesse juunikuus ning kuldkollasesse igal sügisel.

Südasügis

Südamlikult ilus sügispäev. Vaba päev ja päikeseline, mida veel tahta. Linnametsas ei ole sugugi veel kõik suvetööd tehtud, sügistöödest rääkimata. Aga ega siis hommikust õhtuni ka nina maas mullas kõhvitseda ei saa, ikka vaja kõik aialised ükshaaval üle teretada. Seekord võtsin fotoka ja tegin süstemaatiliselt hoopis üldvaateid, sest alatasa on just see koht puudu, mida paari aasta taguselt võttelt üle vaadata tahaks. Mitte üksikut roosiõit või maasikamarja. Ja kuna iseendale, siis jäid kõik  kollased ämbrid ja kahtlased kuhjad kaadrisse. Mõnel pildil on siiski rekvisiite vähem, neid näitangi.

Pärast meie aiapoolele mõne elupuu lisamist eelmisel aastal on kadunud
 seni silma kriipinud vaade  naabri poolelt paistvate poolikute elupuudega

Uueke  - berberis media "Purple Gem". Ostes oli üleni tumepunane, 
praeguseks on lisandunud erksam helepunane.
 Kahjuks peaks ta tavavärvus olema ikkagi vaid kergelt punakate võrsetippudega roheline.
Kuidas ta sellega toime tuleb oma pooligihalja loomusega, eks näe

Kõige viimane liiliaõis.

Rodonurk rekordkõrgusele roninud luuderohuga (vasakul)
ja abivalmis naabrite varutud okkakotiga rododele allapanuks.

Mu esimene alpikann jõuab ehk lehedki veel enne talve suureks saada,
kuigi õitsemise algus hilines umbes kuu aega.

Õue tomatiaed nädala eest. Praeguseks on esimene rida eemaldatud - 
pisikestele külm ei meeldinud.
Tagumisest reast on tomateid vähemaks söödud.

Võhma kaudu Järvseljalt tulnud "Limpopo" - mis uhke nimi kaeralillele

Sel aastal on Kadaka aiast pärit lursslill võtnud hiidmõõtmed
ja jõudnud ka peaagu täiesti oma õied avada

Tublid suvelilled ei karda ka väikest külma. Pilt juba õhtusinas.

Võimalik, et nendest väikeseõielistest krüsanteemidest
on edaspidi rohkem rääkida - või siis mitte.