Ega seda lühikest 'Lõunamaa puhkust' poleks juhtunud, kui kunagi talvel turismimessil poleks välja ostnud Jurmala hotelli sooduspakkumist- 2 ööd ja 3 päeva poole hinnaga. Aega küll ja soetus jõudis juba meelestki minna. Septembri alguses sattus ümbrik tuusikuga taas silma ette. Bulduri sügislaat sealsamas lähedal tundus hea võimalus. Aga ei õnnestunud broneerida vastu laupäeva seda pakkumist. Eks siis tuli juba kolmapäeval kohale jõuda ja viimase öö ulualust polnud raske lähedusest leida. Esimesel päeval tegime suvitajale kohustusliku jalgsitiiru Jurmala peatänaval ning supelrannas, teisel päeval sõidu mööda rannalähedast teed Mesraga tuletornini ja tagasi tiiruga Talsi kaudu.
 |
| Lilli oli kõikjl palju, kuid pildil olevad ripp-pelargoonid olid kogu piirkonna suvehaljastuse põhikomponendiks. Teede äärsed valgustite postid olid kõik varustatud punaste pelargoonikeradega. Sai küll uuritud nende ehitust, et kuidas need kerad ikka nii laitmatult ümarad saavad olla, kuid lõpuks jäidki pildid tegemata. |
 |
| Meie rõdu oli kõige ülemine. |
 |
| Hotelli restorani õu uhke purskkaevuga. Dzintari kontserdihalli nurk jääb vaatesse. Ühtki kontserti siiski ei toimunud meie külastusajal. |
 |
| Jurmala kultuurikeskuse esisele platsile olid kujundatud külluslikud kõrgekasvuliste suvelillede peenrad. |
 |
| Kõik kirevad suve värvid ja vist kõik suvelilled peale astrite olid esindatud. |
 |
| Esiplaanil kirjunõgese sõõr, tagapool tee veeres jorjeni hekk |
 |
Päike hakkas juba allapoole vajuma ning pani libliklillede ja kõrgete kõrreliste ladvad helendama .
|
Teisel päeval.
Rannaäärne tee ei olnud tegelikult kuigivõrd ranna ääres. Ka seal, kus asustus hõrenes, jäi tee ja mere vahele düünidel kasvav männimetsariba. Ühes asulas, tavalise korrusmaja otsa juures jäi äkki silma tõeline kunstipargikene. Võimlik, et autori enda aknaalune ala oli pikitud lustakate kivikujudega. Jäime kohe tükiks ajaks neid looduslikest kividest välja raiutud olendeid imetlema.
Mere äärde jõudmiseks tuli sisse pöörata mõnele kõrvalteele.
 |
| Engure rand muuliga ja väikese jahisadamaga nurga taga. Sõitsime peagi edasi. Vasakule jäi suur Engure järv. Järve äärde viivad metsateed olid rööplikud ja metsakasvanud . Juhtiv jõud sai natukene lõbutseda ja mina muretseda võimaliku kinnijäämise pärast aga õnneks loobuti edasitungimisest enne eriti suurt ja vesist lohku. Metsas mingeid marju ei olnud, mustikavarredki olid pea lehitud. Eks põud ja saabuv sügis. |
 |
Jõudsime Mesraga tuletornini. Selle juures oli autode parkimisplats , värskelt ehitatud laudteed vee äärde, piknikulauad ja roosilõhnaline sinine plastpeldik. Vahepeal tee äärest hangitud suitsu koha sai kähku otsa.
Mis edasi - eks kaks Talsi lähiümbruse aiandit ootasid järge.
Puku Lauki tohututest püsikute väljadest on pildil üks, teine kuulus kõrrelistele. Lisaks veel mitu suurt kasvuhoonet. Käis hoogne saabuvaks laadaks taimede kokku tassimine ja korrastamine. Kõigi taimeplokkide juures olid suured sildid ladinakeelsete nimetustega. Andis tükk aega seal platsil jalutada. Tundus juba, et läheb kergelt, kui paari väiksemat tuusti mitte arvestada. Siis aga haaras juhtiv jõud kaenlasse suurema anuma. Sel pojengil olevat eriti ilusad punased sügislehed. Tegelikult ikka olid pisut pleekinud pildilt näha neoonroosad õied ja nimi ka Neoon. Appi, kusma (me) selle küll sokutame!
Püsikuaiandi perenaise soovitusel käisme ka üsna lähedal asuvas väikeses Robeznieki puittaimede aiandis. Tõesti olid kenad taimed seal. Eriti okaspuukesed. Ning ka hinnad kindlasti paremad kui Eestis. Meil on puittaimede ruum väga piiratud ja mingeid emotsioonioste tegema ei hakanud. Siiski üks pisike varrel mänd ('Minikin') tuli kaasa. Õhtul ootas veel tuusiku juurde kuluv privaatsaun mullivanni, soome ja aurusauna näol. Hakkasime juba suvitaja rolli sisse elasma.
|
