Pühapäeval avati siis see põhjamaine tulbifestival. Avamistseremooniast me osa ei võtnud, ikka kohe tulbipeenarde vahele.Tulbialade kujunduses oli jäädud meeldivalt lihtsaks - ekstra festivaliks tehtud tulbialad olid kõik ringikujulised.
Õitsemisjärg oli parajasti jõudnud keskvarajaste kätte ja neid ma siis järjest pildistasin - ikka silt enne ja pilt pärast. Taimed täispikkuses ja vahel detail lisaks. Teile ma ometi ei saa kogu kataloogi siia üles riputada, püüan näidata igast värvist midagi, mis eristus massist millegi poolest. Loodan, et keegi "päris" tulpide sõber läheb nädala või kahe pärast ja paneb üles omapoolse tutvustuse. Hetkel neid õitseski veel vähevõitu.
Kui õigest kohast vaadata, siis midagi tulbipõllu sarnast võib ette kujutada küll.
Klassikaline tulbiõiekuju mõjub suures koguses helgelt ja rahulikult.
Seda tulbi(lehe)sõbrad ostaksid! Nimi- "Greigs Master"
Ainult väike kogus ja ainult peahoone ees vaasis.
Traditsioonilise ringpeenra keskel troonisid püvililled, ümber
kobarhüatsindiring ja väljaspool kahes järgus sildidstatud sordid
Tõepoolest esimene tähelepanunõudleja oligi Muhediku peenralill
1953. aastal aretatud greigi tulp "Red Riding Hood"
Kaugele särasid ka greigi tulbi "Quebeck" suured heledad avatud täheõied
Pildile said ka ära lõigatud õitega leherosetid meeldetuletuseks või järele uurimiseks
Kaufmanni roosatooniline
"Hearts Delight" on juba mitu aastat mu soovinimekirjas.
Üks peamaja esistest laiadest peenardest oli kujundatud sibullillede segapeenrana.
Tulpide vahele lõhnavaid hüatsinte ja maakodu tunnet loovaid nartsissisid, igaühte 20-50 tükki pundis.
Pildile võetud peenraosa esiservas uhkeldab greigi tulp "Czaar Peter".
Lilleärid on viimasel ajal taas müüki toonud selle
vahepeal unustuses olnud 1961-aasta fosteri tulbi "Candela"
Kena väike puhaskollane õis madalal hallrohelisel varrel.
Päikesekriipu värvilaik tõmbab kohe pilgud endasse. Varaseks lihtõieliseks nimetatud "Flair"
Roheõite sõpradele ka midagi meelepärast: vuhvis sulgedega
"
Yellow Bird" (ka "Yellow Exotic Bird"). Papagoi muidugi.
Köögikata juhtis tähelepanu sellele, et pildil on alles pungas õied.
Ongi nii!
Täisõies pilti vaata siit
Vahelduseks suurele segapeenrale oli kitsas pikk peenar asustatud põhiliselt punastes toonides.Eredad kuni väga eredad. Näiteks umbes kolmandana vasakus servas oli greigi sort nimega "United States", mis minu jaoks oli oma puuriva kollasepoolse punasega liiga kriiskav. Esiplaanil kõrgub Fosteriana Emperor seeria punane esindaja. Tagapool paremal on näha "
Orange Emperor", mis on igati meeldiv ja nett nagu kõik selle sarja tulbid. Mõtlesin , et panen värviliste lehesrvadega Fosteriana design- tulpide juurde väikeste piltidena üles need nähtud sordid. Endale väga ei igatse, sest parimad kaks ("
Purissima Design" ja "
Easter Moon") on juba olemas.
"Red Emperor" hakkab lõpetama.
Rahvas pildists end nende õitsvate puude keskel (Prunus sargentii). Minu modelliks oli teletorn. See on nüüd taasavatud ja koostöös botaanikaaiaga pakutakse ka ühispileteid. Teine kord.
Hea ettekujutusvõime puhul on topeltõieline "Mascagni" kuidagi sugulane
vana-aja topelt hilise säravpunase nimetu lõhnava tulbiga. Vähemalt selle punapeenra kõige tulbipunasem. Päike teeb pildil värvi lahjemaks ja heledamaks kui tegelikkkuses.
Tulbiringide sisse viisid teed ning keskel oli vaba sõõr, kuhu oli lubatud minna pildistama või niisama vaatama.
Siin lähemalt need papagoid, mis puhkemata kujul annavad tugeva sinise efekti.
Suurtel ringidel nimesilte enam ei olnud, sai pühenuda ainult muljele
Kes ütles, et magnooliaid vaatama tuleb sõita Lätimaale!
Õitsvad põõsad on juba üsna eakad. Nende naabruses ja peasissekäigu kõrval metsatukas oli näha äsjaistutatud erinevad magnooliaid. Loodame, et need jõuavad ka õitsemiseni.
Tahapoole liikudes võib imetleda forsüütiakollast ja mailase-margareetavalget avarust
Varjupeenras puude all olid veel mõned siberi koerahambad õitsemas
Trillium on ikka uhke küll.
Külastajate sissepääsutrepi kõrvale oli igsuseid sibullilli murusse pandud.
Nii sai varjupuu omale õied okstele.