Aalujate fännklubi

Paluksin end hea meelega Aalujate klubi liikmekandidaadiks arvata, kuid midagi olulist jääb puudu. Laul sobib, hüüdlause - kaevame välja sobib, kokkutulekud sobivad isegi väga, kuid vaata kuidas vaatad, okkalise vapilooma jaoks ei ole sobivat elupaika. No ja siis veel see peamine viga, et teiste pilte ja lugusid on väga huvitav lugeda, kuid endal näpud ei kibele kirjatöö järele. Nii tuligi päästev mõte - fännklubi! Liikmeks võib saada igaüks, kes alatihti tabab end sellelt, et jälle ilma kinnasteta näppupidi mullas.


Mul on olnud mitu erinevat aeda ja veel rohkem erinevaid aialappisid. Igal pool tuleb suurel määral uuesti alustada, selles mõttes et nii mõnedki vanad kogemused ei kehti. Viimased kolm aastat on ühest liivasest mändidealusest sireli-lumimarja-enela-toominga võsahoovist teinud koha, kus tundub endal juba üsna mõnus olla, kuid juba on saabunud punkt, millest alates selleks, et midagi juurde istutada oleks soovitav enne mingi teine asukas välja kaevata (nuuks). Õnneks on leidunud sõpru, kes on nõus olnud pagendatutele varjupaika pakkuma. Aia muutumises on tublisti tegev olnud ka üks suurt kasvu meesterahvas, keda võib ära tunda kaabust, mida ta igal võimalusel kannab.
Parafraseerides tuntud ütlust ilma kohta - pole olemas viletsat maad, on vaid ebasobivad taimed. Pisut nukker, et ühed mu lemmikud nartsissid tunnevad end hapus liivas väga nirusti, kuid rõõmustamiseks on isegi rohkem põhjust. Tulpidele siin meeldib. Mutid on sellise varisemisohtliku pinnase ehituskeelu tsooniks kuulutanud ja jalg ei vaju ka ootamatutes kohtades mügrikäikudesse. Roosid saavad hakkama, kui pidevalt lehetäivalvel olla. Sipelgad kurinahad on väga agarad oma farmindust arendama ja aplad söödikud lendavad aeg-ajalt ka ise uutele pungadele. Vast kõige toredam on, et täitunud on mu ammune unistus - rodod! Nad kasvavad täitsa hea meelega. Ülal pildil üks eriti tragi väike jaapani asalea, ostetud supermarketist riiulilt rodo-mix. Ta on talvitanud siin kolm talve. Igal kevadel tundub, et taim on hukkunud, lehekesi on väga vähe järele jäänud. Varsti aga kattuvad varred tihedalt väikeste eredate õitega. Nad on tegelikkuses hulga eredamad kui sel pildil. Nojah, nüüd ma tean, et see ongi pool- igihaljas põõsake. Selliseid võiks rohkem olla, painutasin ka mõne oksa maha, ehk võtab mingi aja jooksul juured alla. Hetkel ta veel õitseb, kuid hakkab varsti lõpetama.

Nii et , Aalujate fännklubi nimekiri on avatud. Isegi kirja ei pea panema, aitab kui süda tunneb, et õige koht!