Sakala teel

Traditsiooniline kevadmatk Vanaõue matkakeskusest Kurgjale, C.R. Jakobsoni talumuuseumisse. Kuna tegu pole ringmarsruudiga, siis oli organiseeritud transport Looduse Omnibussi näol igati teretulnud.  Kurgja külastus oli samuti juba ammu pikaajalises plaanis olnud. Ilm oli imeline, paras just linnavurledele värskeõhu väljasõiduks. 12-kilomeetrine rada osutus sportlikumaks kui oodatud - põhimõtteliselt lumi küll kandis, kuid pinnakiht koosnes ikkagi ebaühtlasest lumejahust. Retkekorraldus oli igati tasemel. Rohevestilisi asjapulki jätkus teele saatma, vähegi eksimisvõimalust pakkuvates kurvides suunda näitama ning peatuskohtades teed keetma. Üks-kolmandikraja vahepeatuses pakuti  võimalust lumeräätsi ja uut tüüpi soome kelkusid proovida. Kui räätsad alt ära said, siis edasi tundus lumine matkarada kohe hulga kergem. Soome kelku ei oleks raatsinud üldse tagasi anda. Jah, õnnelik lapsepõlv oli meil väikelinna lastel! Fotokas meenus esimest korda kaks-kolmandikku teekonna puhkepeatuses ning seal see turritava kasetohukasukaga  karuke puu all kükitaski.

Rajal oli päris mitu korralikku lõkkekohta katusealuste söögilaudadega. Karukese kõrval asus koguni täitsa avar ja kena tasuta ööbimise matkamaja, kus tähtsa matkapäeva puhul võisid huvilised tutvuda hundi nahaga, mitmesuguste metsaelanike hammaskonnaga ning õppida pabulate määramist. Igaüks liikus rajal küll omas tempos, kuid lõpuks  oli kogu bussirahvas lõpp-punktis pea tund enne oodatavat kellaaega. Parklas seisis meie omaga kokku kolm suurt bussi ja mõned väikeautod.Varakult alustanud viljandlased olid oma bussiga juba koju sõitnud. Teel olime kohanud ka mõningaid suusatajaid, osa juba vastu tulemas. Rehetoas oli ahi köetud ning saadaval supid ja silgud, joogid ja koogid. Jäi aega ka territooriumil ringi vaadata. Varjualusesse oli koondatud hulk endisaegseid sõidu- ja põllutööriistu. Seintel sildid, et mis mille jaoks ja hoiatus, et kive ei maksa rehepeksumasinasse loopida.

Muuseumil paistab üsna hästi minevat. Kogu kompleks on nüüd Jakobsoni plaanide järgi üles ehitatud. Viimasena sai renoveeritud  veski ja veskipais. Laudas päris nudipea lehmad ja valge näoga lambad; töötab mesila ning põllud aiad on üles haritud. Peahoone annab vähema mõisa mõõdu välja. Talu juurde oli algselt olnud plaanis ka põllutöökool asutada. Ei jõutud selleni, kogu talupidamine jäi pärast peremehe surma pikkadeks aastateks naise ja tütarde õlule.Üks tütardest jõudis lõpuks veel muuseumi esimeseks direktoriks olla.

Mulle meeldisid eriti puidust lillelised rõdupitsid maja ees ja suur valge kiviahi maja sees. Lisaks ahjule oli  majas hästi palju paberkraami vitriinides ning mõned toatäied pärisasju. Avar ja rahulik koht.

Õunaaia piirdeks oli hübriid lattaia markeeringust ning võrkaiast. Kui ka mitte ehedalt etnograafiline, siis vähemalt praktiline.Ühel puul oli päris palju punaseid punnisid talveks külge jäänud.

Enne ärasõitu loositi veel välja päris suur hulk tasuta matkasid ja ööbimisi, meil küll seekord ei vedanud.
Ükskord võiks veel suvisel ajal ka seal Kurgjal käia. Mingil laadal nad pakkusid väga maitsvat sõira, kuid seekord mitte. Talv jätkub - akna taga juba jälle 16 miinuskraadi. Märtsikuus käivad ikka päike ja lumi käsikäes või siis pilved ja pori - õnneks mitte sel aastal.