Kui mul oleks suur nõmmeaed, siis kevadel roosataks seal ruutmeetrite kaupa eerikaid. Aga
et mu aed on väike ja varjuline, siis tuleb hulga vähemaga leppida. Enam-vähem valges kohas. Piltidel on kolm punase eerika (Erica carnea) puhmast juba üsna suure ala haaranud. See liik ongi kõige vastupidavam meie tingimustes. Ühe talve järel oli valge põõsa põhjapoolsel küljel pisut külmakahjustusi.
 |
| Kolmest laiutavat eerikapõõsast on pildil näha kahte |
 |
| Valge on kõige õrnakesem |
 |
| Heleroosa - kraps ja tubli |
 |
| "Kõige punasem " punane eerika on ilusat sügavroosat värvi õitega. |
Eerikad on väga head hapupeenra taimed, sest juba sügisel moodustuvad kenad rohekas-valkjad õiepungad, avanenud õied on vaid pisut uhkemad oma värvisäras. Inetud ei ole nad ka pärast õitsemist.
Lisaks punasele on mul aias mõni teistsugune ka, kõige perspektiivsem tundub värd-eerika (Erica x darlyensis), selle põõsason vast liiga varjus, kuid kolm talve vana ja päris arvestatavalt õiepungasid peal. Värd-eerikaid on ka praegu saada, kuid miskipärast kohtasin neid Hansaplanti või Hortese siseruumides. Soo-eerikaid sai ühel üsna hilisel sügisel mõned koju toodud. kuid esiteks muutuvad nende õisikud pärast õitsemist inetuks pruuniks ja teiseks - nad talvitusid nii kehvalt, et viskasin kevadel välja. Küllap oli halb talv ja kevadistutus oleks parem. "Siiski elus" on juba aastaid üks halli eerika igerik põõsake, aga õied on tal hästi kenad.
Eerikad ON ilusad, mul pole seda õiget kohta siiani olnud aga sel hooajal loodan esimese sellise tekitada ja siis... :D
ReplyDeleteJah, toredad. Tekkis isu :)
ReplyDeleteEerikates, samamoodi kui sõnajalgades, on minu arvates mingi salajane sõnum peidus :)
ReplyDeleteEerikad on tõesti väga kaunid ja kuidagi igavesed. Aga kui mul oleks hapupeenar, siis saaks ma kuidagi ilma, kui et prooviksin seal ka harakkuljust kasvatada. Samuti üks väga põnev ja salapärane taim.:)
ReplyDelete