Sunday, April 12, 2015

Kevade säravad värvid

Sellel haruldasel inglise talvel sai eriti selgeks, mida väärtuslikku on silmale pakkuda talvelilledel ehk neil, kelle eestikeelses nimes esineb sõna lumi. Lumikelluke, lumekupp, lumeroos. Ka see pole päris juhuslik, et paljude aiahoolikute igatsev pilk on just sel kevadtalvel pöördunud okaspuude ja muude igihaljaste taimede suunas. Kiirele lühikesele kevadele orienteeritud aiad on tänavu pikalt porikarva. Metsas seevastu on alati ilus ja kuigi meie laantes ei kasva mägede kirkaid õiekesi, annab sinilillede sina juba praegu sära metsaservadele. Aeglaselt arenev varakevad sobib hästi väikestele külmakartmatutele sibullilledele. Võime küll kiruda kaubandust, kus iga viies sibulapakk sisaldab midagi muud, kui pakil kirjas, kuid valik on suur ja igaüks, kes soovib, võib oma aeda või aknalauale hankida kasvõi mõnegi killu rõõmsaid kevadvärvisid.





Allpool pisikene pilguheit Sveta fantastilisse kiviküngaste aeda. Eelmine külastus sellesse alpiaeda oli pisut vähem kui aasta eest. Paar nädalat on kevadel pikk aeg ning targalt kujundatud aias jätkub pilgupüüdjaid igasse päeva  Aia asukatest on suur osa kasvatatud seemnest. Selles aias mõjuvad ka kõik isekülvanud lillekesed väga loomulikult. Olgu siis lumekupud, kirgaslilled või litterheina lillad laigud mitmel pool. Selge on siiski see, et selle lillesümfoonia dirigendikepp on ikka perenaise kindlas käes. Pildile jäid ka mõned omanäolised pisikesed kalliskivid. Järgneva kuu jooksul on oodata veelgi säravamaid õidepuhkemisi.






11 comments:

  1. Oi, kaunis! AItäh jagamast! :) See kivisus on võrratu, inspireeriv, ütleks :)

    ReplyDelete
  2. Appi, see uhke krookuste ring! :O Kas Sul ei ole üldse närilisi või on nad treenitud viisakalt sealt mööduma?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meie liivapinnas on ilmselt liiga ohtlik metroo rajamiseks. Kui mõni hiireke ilmubki hoovile, siis oma maja kiisud koos püsikülalistega peavad korra majas ses osas. Et aga nüüd kadeduseuss närima ei hakkaks, mainin, et mitmetele pisikestele pahalastele eesotsas lüpsikarja pidavate mullamurelastega lausa meeldib meie "kuldsetel liivadel".

      Delete
  3. Krookustering on võimas.Ise mõtlen ka suuremale kogusele krookustele ja sibuliiristele ,loodan,et sügiseks tuhin üle ei lähe.Varakevadist silmailu peab rohkem olema.

    ReplyDelete
  4. Krookused on kevadel esimesed suuremad värvilaigud ja kui neid on palju siis on võimas küll.:)

    ReplyDelete
  5. võrratu, uskumatu, ilus, krookustering siis :D aga Sveta aed on selline koht kus peaks käima korduvalt ja korduvalt, et kõik üles leida ja ära näha. Kahju, et see minu jaoks teises Eesti otsas on :(

    ReplyDelete
  6. Ma tahaksin ka kunagi Sveta aeda näha, pildid on lihtsalt võrratud! Ja sügiseks pean endale kalendrisse kirjutama, et krookuseid on hädasti juurde tarvis, roosipõõsaste alla näiteks

    ReplyDelete
  7. Mis uhke ring! Väikeaias paneb see ilu ilmselt õhku ahmima.
    Aedleja tõelisest kevadest annavad (aga rohkem kui esimesed õied) märku rännakud teistesse aedadesse ja taimedest pungil pagasnikud:)

    ReplyDelete
  8. Oo jaa, midagi sellist ma mõtlesingi kui rääkisin, et neid varakevadisi sibulilli peab olema nagu putru, et nad täies hiilguses saaksid paista. Sinu puhul see mind ei üllata, sa oled meister ühest mitu tegema :)

    Põhja-Eesti jaoks oleks kõvaste aega vaja :)

    ReplyDelete
  9. Assapagan, see krookusesõõr võttis täiest sõnatuks. Väikesed kivirikulised on huvitavad ja väga tore teada saada, et nad meie oludes hakkama saavad. Olen neid Inglismaal imetlenud, kuid pole siiani kaasa toonud, arvates, et olud pole sobivad.

    ReplyDelete
  10. Vägevad krookused!
    Sveta kivila näeb väga looduslik välja, sellisena minu jaoks võluv ja unustamatu.

    ReplyDelete