Mis ohakas

Tegelikult pole just päris ohakas. Kuid see suurtaimi armastava sõbranna aiaasukas on päris uhke. Ja mina olen sedalaadi taimede tundmises väga nõrk. Teeb ka isekülvi, viimasel pildil esimese aasta taim. Ongi kaheaastane. Pidi olema suur igat sorti putukate lemmik. Panen üles kõik võtted, mis mulle saadeti.
Ise küsin, ise vastan - sõbranna aias kasvab aed-uniohakas (Dipsacus fullonum)
Lilleseadete valmistajad tunnevad seda taime ilmselt paremini kui tavainimesed - sobib kuivkompositsioonidesse. Tegelikult võiks see taim hoopis tõsisemal põhjusel huvi pakkuda. Nimelt kasutatakse uniohaka tinktuuri edukalt puukborellioosi (Lyme'i tõbi) ravis iseseisvalt või toetamaks antibiootikumravi. Päevas manustatakse 3 korda kolm tilka 50%-list tinktuuri vähemalt kuu aja jooksul. On ka erinevaid raviskeeme, mille kohta saab ligeda viimaselt lingilt. Hoiatatakse, et uniohaka ravikuuri ajal ei tohi kasutada alkoholi, seda siiski vaid mõnede infoallikte poolt. Pole uurinud, kas ka Eestis, kuid saadaval on uniohaka tinktuur (teasel liquid extract) ja muidki uniohka preparaate. Preparaadi mõjul pidavat musklitesse peitunud bakterid vabanema ja muutuma kättesaadavaks organismi oma immuunsüsteemile ning antibiootikumidele. Tinktuuri valmistamiseks sobivad sügisel korjatud esimese aasta juured, mis tükeldatakse , valatakse peale viin ja hoitakse 3 nädalat soojas kohas. Kasutatakse ka kuivatatud lehtedest valmistatud teed, kuid vesi ei suuda välja tõmmata taimest kõiki neid aineid, mis alkohol. Vaata lisaks https://www.beneficialbotanicals.com/tincture-information/teasel.html ja http://www.dailymotion.com/video/x2irbuz ning http://www.tiredoflyme.com/teasel-root.html#.VeRuHSXtlHx ning veel  http://www.gesund-im-net.de/teaselroot.htm

Õhtuaiandus

Sel imelikul suvel on lisaks juuli ja augustikuu ilmade ümbervahetamisele veel seegi eripära, et linnametsa aia jaoks on jäänud põhiliselt tööpäeva õhtud. Mõni üksik terve päev siiski ka kui päris aus olla. Tavaliselt saab rohimine ja jooksvad koristustööd muuhulgas möödaminnes ära tehtud. Tänavu aga on just tunne, et ainult hädaabitöid ongi tehtud. Tänase vihma järel on lootust, et aiandusaastal on veel mõndagi mõnusat pakkuda

Väikeseõielise elulõnga "Paul Fargese" õied on enamasti 6 õielehega.  

Eelmisel aastal sai proovi peale soetatud mitmeid uusi kukeharju.
Thundercloud ehk tormipilv on neist seni parim. Kaunis kompaaktne sakiliste lehtedega puhmik
 heledate õietähekestega. Pean pöialt et ka pärast õitsemist ei muutuks pilt väga niruks. 

Kui karikakrad (hmh, härjasilmad) ei taha kasvada, siis siilikübar appi.
Vist White meditation.

Ainukene roos, mille nimi on küll pidevalt keelel, aga välja ei tule.
Üks lemmikutest, umbes 50 cm kõrgune õierohke põõsas.
Tänu Neljandikule, nimi jälle olemas: "Fortuna Rigo"

Aiasõbra uus alpikann õitseb juba hoogsalt, vanad olijad upitavad alles esimesi ninasid maapinnale-
Saab seegi andeks antud, et valge asemel on värviks sama kena tumeroosa nagu mu esimene alpikann.

Rõõmus leid puu alt.
 Kadunuks peetud alpikanniseemnetest on tärganud mitu noort ümaralehelist taimekest.
Loodetavasti tuleb veel lisagi. Hea ikka et silt sai sisse pandud.

Imelik, kuidas äkki avanevad silmad ja näevad midagi, mis ilmselt juba jupp aega olemas oli.
 Tiia aiast pärit heledaokkaline jugapuu on end ehtinud nagu algaksid homme jõulud. 

Väike jaapani enelas

Anne postitusest ajendatuna torgatas pähe, et aga mul on ju ka see väike jaapani enelas ..vist. Sellega on natukene imelik lugu. Tahtsin kangesti Bullatat. Vaatasin ja vaatasin, kuid ostmiseni jõudsin kevadel kui lehti küljes polnud. Hind oli parem kui sügisel ja ilusti silt ka küljes. Hiljem kui lehed tulid, oli kribum küll kui teised jaapani enelad ning õiedki väiksemad. Ma enam ei mõelnud, et Bullata ikka päris selline ei olnud. Nimi jäigi külge. Ega esimesel aastal tast suurt rõõmu ei olnud. Teiste enelatega ühes reas ei suutnud end kuidagi tõestada, jäi liiga varju. Polnudki muud kui järgmisel suvel istutasin anumasse ja tõin valgemasse. Siis jälle see häda, et osutus uskumatult januseks. Palava suvega oli tegu, et päris ära ei kuivaks. Aga kui saabus oktoober, siis tema näitas end tõeliselt. Parim sügisvärv enelate hulgas, võistles mustikatega. Nüüd ongi nii olnud, et suvel potsikus, talveks koos sama potiga jalgupidi okkavallis. Veevajadusega aitab toime tulla kahekordne anum, välimine osa on valge ja kahe seina vahele toppisin natukene turvast.

Jaapani enelas - mingi pisikene. Nädalaseks üksijätmiseks viin igaks juhuks varju, äkki tsentraalkastmine ei tööta. Põhiõitsemine on möödas ja äraõitsenud õied ära lõigatud. 

Õisik ja lehed lähemalt. Ei midagi erilist, enelas mis enelas. 
Samal ajal Crispa ja Darts Red uhkeldavad oma vaarikapunaste õiekobaratega.

Eelmise aasta sügisvärv oli mõnevõrra kollakam kui tavaliselt,
kuid siiski punasem kui kõik teised aias. 

Ma ei tea, kui edukalt praegu võetud oks juurdub, kuid võin proovida, siis Annel hea võrrelda. Aga sügisel on kohe näha, kas Anne oma ka punaseks läheb.

P.S. Panin eelmisele postitusele roosinimed ka külge.

Lilleke vihmas

Hea, et turistikaamera vett ei karda. Nii võibki korraks välja lipata ja jäädvustada lilli vihmas. Mul on tublid lilled. Kui vihm mööda läheb, ajavad enamus end sirgu nagu poleks midagi juhtunud. Mõni ei tee eriti väljagi päris tihedalt langevatest piiskadest

Edasi tuleb rooside rida - praegu ju nende aeg.  Eks nad ikka natukene longus ole -  kastepisarates roos esimestes päikesekiirtes on mõnevõrra esinduslikum. Esialgne põhivalik sai soetatud Rosmakori perenaise soovituse järgi. Kahetseda pole põhjust olnud. Kõik on kaunite läikivate lehtedega ja vihmakindlate õitega peenraroosid. Piltidele kõik ei mahtunud. Muuseas pole näha ka Köögikata lemmikut valkjasroosat vähe täidetud Liisit. Põhjus lihtne - liiga ruttu õitseb ära. Mitte roos vaid ühepäevaliblikas võrreldes naabritega. Lehed on läikivad, taim on terve, pungad omapärased piklikud. Õied on suured, hästi laialt avanevad. Sügisel näitas ka külmakindlust. Kuid vihmaga laseb oma õieseeliku loperdavalt lonti ja kohe-kohe kukuvad ka kroonlehed.

Hans Christian Andersen - sügavpunane muinasjuturoos, pisut kõrgemal tugeval varrel.

Omajuursed: Barbeque, President Kekkonen, kommiroosa potiroos :) 

Tommelise - see madal ideaalkibuvitsa olekuga pikalt ja korduvalt õitsev kaunikene
 ei ole teiste roosidega samas peenras

Apricola - värvimuutev, lõheroosast heledamaks ja pisut sinakamaks.
Ülimalt õierohke ja terve roos, soovitatakse ka ühiskondlikus haljastuses.
 Pildil küpsed õied pisut enne pudenemist 

Paljude eestlaste lemmik uusantiikroos Nostalgie.
Tugevad püstised varred,  läikivad lehed, terve.
 Õis on algul südamikuosas valge, kuid ajaga muutub punasemaks

Sexi-rexi - alati krapsakas ja tärgeldatud kleidiga

Tüse kukehari Sedum Pachyclados.See uus kukehari oli pildistamisel tegelikult trepil vihmavarjus -  
Kristiines jäi silma - nii sinine, nii sinine. Õied valged, tähekujulises õisikus kui googeldada. Märkus 2016 aastal. Taim talvitus kenasti ja on ikka sinirosetiline.

Härm-kukehari (Sedum glaucophyllum) Kuna tüse kukehari sai algselt muretsetud vale nime all,
siis siin 2016 kevadine pilt eksituse põhjustanud liigist 

Vaade üle vihmaveetünni serva

Punane kukekannus

Sel kevadel äraviskamiseks seemneid sorteerides hakkas silma paberinutsak, millele pliiatsiga kribitud oranz kukekannus 2013. Prügikasti asemel maandusid seemned külvikastis. Tärkavad taimed olid omapärased - taimeleht ja esimene pärisleht hoidsid nii harali, et tundus tegu olevat kahe taimega. Sai nad juunis peenrasse istutatud, kuid edasine areng oli vaevaline. Võimalik, et jahe ilm kimbutas. Teod kah veel ründasid pisikesi. Siiski on suutnud üks taim mõnekümne sentimeetrise õievarre püsti ajada.  Ega ma nimes kindel ei olnud - oli see siis kukekannus , varesejalg või lõokannus. Pildistasin oma näritud taimekest igast küljest ja kavatsesin küsimuse määramiseks üles panna, kuid pea esimesel katsel leidsingi otsitava. http://davesgarden.com/guides/pf/showimage/58460/#b

Paljavarreline kukekannus - Delphinium nudicaule - red larkspur - canyon delphinium

Portree otsevaates

Tipuosa karvaste pungade ja sileda varrega

Taime üldvaade

Pisut näritud profiilportree

Tundub, et see kuni poolemeetrine vähelevinud kukekannus võiks suvisesse-sügisesse  aeda ekrsaid värve lisada. Pärit Kalifornia mägedest, esimesel aastal õitsema hakkav püsik. Talvekindluseks pakutakse erinevatel andmetel tsoone alates 7-ndast, kuid leidub ka optimistlikumaid ja pessimistlikumaid väiteid. Taim on mürgine, väheldane juurejumps pidavat sisaldama narkootilisi aineid. Õienektarist peavad lugu koolibrid, kes pidavat seda taime ka tolmutama, kuid kohalike seemnete idanemine näitab, et ka meil on keegi selle töö ära teinud.

Lepiku-Mardi lilleaias II

Kui vaadata eelmise postituse seinaäärse küllusekuhjaga pildi sügavusse, siis välikohvikus asjatavate inimeste seljatagant paistab mingi küngas. Siin see ongi. Esiplaanil vana, pisut väsinud kivila nurk, tagapool kõrgumas võimas vasakule pikenev vall, parempoolne ots juba asustatud. Kuna selget jalutusteed mäkke polnud, siis käisime ümber mäe. Väiksemad numpsikud olid ka õnneks servapoole istutatud. Kogu aias on enamik taimi sildistatud ning paljudele siltidele lisatud ka istutusaasta ning kust-kellelt saadud. Kollektsioonaia taimede nimekiri on ka internetis üleval   http://www.kollektsioonaed.pri.ee/

Kivila üldvaade

Pikalehine kivirik Saxifraga longifolia - see suur hall nööp paistis kaugelt silma. Ei tea, kas siit nüüd kasvabki see mitu aastat ette valmistatud hiid-õisik ja kas seemned ikka saavad valmis, et vana rosetti asendada. http://www.plant-world-seeds.com/store/view_seed_item/3571

Tagaküljes suurema kivi varjus roosatas sulnilt tömbileheline kukehari
Sedum obtusifolium var listoniae

Teise kivi külje all kalju-peekerlill Penstemon rupicola. Netipiltide järgi õitseb ilusasti.

Pildilt ei saa hästi aru, kuid kivirik "Silver Cushion " oli väga sümpaatne hõbejas kera. Tundus, et vares kallal käinud, kuid õnneks vähe rikkuda jõudnud. Internetist järele vaadates ongi ilma õiteta olek selle taime puhul efektsem.

Avapildil näha olevat teed pidi vasakule minnes jõuab hobukoplisse. Kui suksudega jutud räägitud, võib suunduda paremale varjutaimede  istutusala juurde. Enne aga tuleb ületada veesoon, mis mitmekümne meetri pikkuses taimestatud sini-kollastes toonides.

Pilt pühendatud Togramile

Ja veel teine pilt, sest siit on natuke näha neid puid, mille all paikneb varjuaed

Varjuaias, jah seal on igasuguseid erinevaid puhmaid. Imelik küll, kuid ka suures aias võib kohapuudus kimbutada. Võimalik ka, et ei kimbuta, sest suhteliselt tihedalt istutatud puhmaste ühtekasvamise hoiab ehk ära müügiplatsi osakond. Valdavalt rohelistes toonides pilt suutis silmad ikkagi nii kirjuks võtta, et pildile midagi ei jäänudki peale mitmekorruseliste priimulate värvika välu, mille parim enne oli just-just mööda saanud. Aga ruumi raadati muudkui juurde. Tagapool oli näiteks kujunemas uus sõnajalgade ala.

Mitmekorruseliste õitega priimulad on suvelilled.

Siin aga talu uhkus - hiidsuur maaniulatuvate okstega tamm.
Tamme mugavaks vaatluseks on väljaspool võra olemas ekstra muruplatsike ja pink

Lõpuks maandusime ikkagi müügiplatsil ning pisipöörise "Brass lantern" 
ehk sõbraliku naaberrahva keeles Haltiankukka soetamist ei suutnud takistada
 isegi sularaha ja kaardimakse võimaluse puudumine. 
Praeguseks on ülekanne ausalt tehtud :)

Lepiku-Mardi lilleaias I

Kui meie kohale jõudsime avatud talude päeva lõpuveerandikul, siis peremees hõikas parajasti kähiseva häälega viimast pargiringkäiku välja. Mis park, kellele seda vaja, mõtlesime kadedalt ja siirdusime omapäi lilleilu imetlema. Ennustatud vihmasadu ei alanudki ja ilusa ilma puhul liikus põõsaste vahel üsna palju rahvast. Sain ka pisut abiks olla ja lohutada kaastundlikke tädikesi, et see kuuseke, kelle latv näib täitsa murdunud, peabki selline olema ning jahutada pisut vaimustust "varretu liilia" kauniduse üle. Aga alustame parem ringkäiku paraadpeenrast. Või mis peenrast, paraad-teerajast kahe laia istutusala vahel. Selle idee ja teostus meeldisid mulle väga. Eelmised tipphetked olid olnud potsakate Itoh-pojengide õitseajal; alanud oli liiliate ajastu ning see kõik raamitud erinevatest põõsastest. Eemalt paistis üle avara välja roosiehtes lipuplats ning lille-ehtes elumaja.

Esindusraja algusest vaade üle niidetud välja elumaja suunas

Teed palistavad värvikad ilupõõsad, mille vahelt piiluvad lopsakad lillepuhmad. 
Pildilt pole näha, kuid teatud vahemaa tagant sirutuvad üle raja elulõngadega kaared .

Heas toitumuses kollane liilia "Trebiano", LA 

Tegelikkuses veel tumedamgi talinelk. Olevat isetulnud seemikud.
 Kaks puhmast ongi pisut erineva jumega

Helmikpööris "Paris", mis võiks ehk "Ruby Bells" järglase kohale pretendeerida,
 kuigi tolle õite erkpunast ta üle trumbata ei suuda.

Maastik "murdunud" kuusega.
Esiplaanil kortslehe kollendavad õied,
keskel punetab loitev tulinelk

Kollane sõrmkübar

Minu soovinimekirjas - põõsasroos "Mozart"

Lipumast rooside ja nurmnelkidega oma parimas pidurüüs.
Hansaland, Robusta ja kurdlehine roos sordinimega või ilma. 

Tuule teostusel ja inimese vaikival nõusolekul kujundatud külluse kuhi maja seina ääres.
Valgeõieline elulõng, roniroos ja kunstipäraselt maapinnale vajunud liilia "Lollipop"

Taimenäidis müügiplatsilt  - hõlmine kobarpea

Vaade üle roomava kadaka. Taamal punetab uhketes õietuustides parukapuu.