Väike jaapani enelas

Anne postitusest ajendatuna torgatas pähe, et aga mul on ju ka see väike jaapani enelas ..vist. Sellega on natukene imelik lugu. Tahtsin kangesti Bullatat. Vaatasin ja vaatasin, kuid ostmiseni jõudsin kevadel kui lehti küljes polnud. Hind oli parem kui sügisel ja ilusti silt ka küljes. Hiljem kui lehed tulid, oli kribum küll kui teised jaapani enelad ning õiedki väiksemad. Ma enam ei mõelnud, et Bullata ikka päris selline ei olnud. Nimi jäigi külge. Ega esimesel aastal tast suurt rõõmu ei olnud. Teiste enelatega ühes reas ei suutnud end kuidagi tõestada, jäi liiga varju. Polnudki muud kui järgmisel suvel istutasin anumasse ja tõin valgemasse. Siis jälle see häda, et osutus uskumatult januseks. Palava suvega oli tegu, et päris ära ei kuivaks. Aga kui saabus oktoober, siis tema näitas end tõeliselt. Parim sügisvärv enelate hulgas, võistles mustikatega. Nüüd ongi nii olnud, et suvel potsikus, talveks koos sama potiga jalgupidi okkavallis. Veevajadusega aitab toime tulla kahekordne anum, välimine osa on valge ja kahe seina vahele toppisin natukene turvast.

Jaapani enelas - mingi pisikene. Nädalaseks üksijätmiseks viin igaks juhuks varju, äkki tsentraalkastmine ei tööta. Põhiõitsemine on möödas ja äraõitsenud õied ära lõigatud. 

Õisik ja lehed lähemalt. Ei midagi erilist, enelas mis enelas. 
Samal ajal Crispa ja Darts Red uhkeldavad oma vaarikapunaste õiekobaratega.

Eelmise aasta sügisvärv oli mõnevõrra kollakam kui tavaliselt,
kuid siiski punasem kui kõik teised aias. 

Ma ei tea, kui edukalt praegu võetud oks juurdub, kuid võin proovida, siis Annel hea võrrelda. Aga sügisel on kohe näha, kas Anne oma ka punaseks läheb.

P.S. Panin eelmisele postitusele roosinimed ka külge.

Lilleke vihmas

Hea, et turistikaamera vett ei karda. Nii võibki korraks välja lipata ja jäädvustada lilli vihmas. Mul on tublid lilled. Kui vihm mööda läheb, ajavad enamus end sirgu nagu poleks midagi juhtunud. Mõni ei tee eriti väljagi päris tihedalt langevatest piiskadest

Edasi tuleb rooside rida - praegu ju nende aeg.  Eks nad ikka natukene longus ole -  kastepisarates roos esimestes päikesekiirtes on mõnevõrra esinduslikum. Esialgne põhivalik sai soetatud Rosmakori perenaise soovituse järgi. Kahetseda pole põhjust olnud. Kõik on kaunite läikivate lehtedega ja vihmakindlate õitega peenraroosid. Piltidele kõik ei mahtunud. Muuseas pole näha ka Köögikata lemmikut valkjasroosat vähe täidetud Liisit. Põhjus lihtne - liiga ruttu õitseb ära. Mitte roos vaid ühepäevaliblikas võrreldes naabritega. Lehed on läikivad, taim on terve, pungad omapärased piklikud. Õied on suured, hästi laialt avanevad. Sügisel näitas ka külmakindlust. Kuid vihmaga laseb oma õieseeliku loperdavalt lonti ja kohe-kohe kukuvad ka kroonlehed.

Hans Christian Andersen - sügavpunane muinasjuturoos, pisut kõrgemal tugeval varrel.

Omajuursed: Barbeque, President Kekkonen, kommiroosa potiroos :) 

Tommelise - see madal ideaalkibuvitsa olekuga pikalt ja korduvalt õitsev kaunikene
 ei ole teiste roosidega samas peenras

Apricola - värvimuutev, lõheroosast heledamaks ja pisut sinakamaks.
Ülimalt õierohke ja terve roos, soovitatakse ka ühiskondlikus haljastuses.
 Pildil küpsed õied pisut enne pudenemist 

Paljude eestlaste lemmik uusantiikroos Nostalgie.
Tugevad püstised varred,  läikivad lehed, terve.
 Õis on algul südamikuosas valge, kuid ajaga muutub punasemaks

Sexi-rexi - alati krapsakas ja tärgeldatud kleidiga

Tüse kukehari Sedum Pachyclados.See uus kukehari oli pildistamisel tegelikult trepil vihmavarjus -  
Kristiines jäi silma - nii sinine, nii sinine. Õied valged, tähekujulises õisikus kui googeldada. Märkus 2016 aastal. Taim talvitus kenasti ja on ikka sinirosetiline.

Härm-kukehari (Sedum glaucophyllum) Kuna tüse kukehari sai algselt muretsetud vale nime all,
siis siin 2016 kevadine pilt eksituse põhjustanud liigist 

Vaade üle vihmaveetünni serva

Punane kukekannus

Sel kevadel äraviskamiseks seemneid sorteerides hakkas silma paberinutsak, millele pliiatsiga kribitud oranz kukekannus 2013. Prügikasti asemel maandusid seemned külvikastis. Tärkavad taimed olid omapärased - taimeleht ja esimene pärisleht hoidsid nii harali, et tundus tegu olevat kahe taimega. Sai nad juunis peenrasse istutatud, kuid edasine areng oli vaevaline. Võimalik, et jahe ilm kimbutas. Teod kah veel ründasid pisikesi. Siiski on suutnud üks taim mõnekümne sentimeetrise õievarre püsti ajada.  Ega ma nimes kindel ei olnud - oli see siis kukekannus , varesejalg või lõokannus. Pildistasin oma näritud taimekest igast küljest ja kavatsesin küsimuse määramiseks üles panna, kuid pea esimesel katsel leidsingi otsitava. http://davesgarden.com/guides/pf/showimage/58460/#b

Paljavarreline kukekannus - Delphinium nudicaule - red larkspur - canyon delphinium

Portree otsevaates

Tipuosa karvaste pungade ja sileda varrega

Taime üldvaade

Pisut näritud profiilportree

Tundub, et see kuni poolemeetrine vähelevinud kukekannus võiks suvisesse-sügisesse  aeda ekrsaid värve lisada. Pärit Kalifornia mägedest, esimesel aastal õitsema hakkav püsik. Talvekindluseks pakutakse erinevatel andmetel tsoone alates 7-ndast, kuid leidub ka optimistlikumaid ja pessimistlikumaid väiteid. Taim on mürgine, väheldane juurejumps pidavat sisaldama narkootilisi aineid. Õienektarist peavad lugu koolibrid, kes pidavat seda taime ka tolmutama, kuid kohalike seemnete idanemine näitab, et ka meil on keegi selle töö ära teinud.

Lepiku-Mardi lilleaias II

Kui vaadata eelmise postituse seinaäärse küllusekuhjaga pildi sügavusse, siis välikohvikus asjatavate inimeste seljatagant paistab mingi küngas. Siin see ongi. Esiplaanil vana, pisut väsinud kivila nurk, tagapool kõrgumas võimas vasakule pikenev vall, parempoolne ots juba asustatud. Kuna selget jalutusteed mäkke polnud, siis käisime ümber mäe. Väiksemad numpsikud olid ka õnneks servapoole istutatud. Kogu aias on enamik taimi sildistatud ning paljudele siltidele lisatud ka istutusaasta ning kust-kellelt saadud. Kollektsioonaia taimede nimekiri on ka internetis üleval   http://www.kollektsioonaed.pri.ee/

Kivila üldvaade

Pikalehine kivirik Saxifraga longifolia - see suur hall nööp paistis kaugelt silma. Ei tea, kas siit nüüd kasvabki see mitu aastat ette valmistatud hiid-õisik ja kas seemned ikka saavad valmis, et vana rosetti asendada. http://www.plant-world-seeds.com/store/view_seed_item/3571

Tagaküljes suurema kivi varjus roosatas sulnilt tömbileheline kukehari
Sedum obtusifolium var listoniae

Teise kivi külje all kalju-peekerlill Penstemon rupicola. Netipiltide järgi õitseb ilusasti.

Pildilt ei saa hästi aru, kuid kivirik "Silver Cushion " oli väga sümpaatne hõbejas kera. Tundus, et vares kallal käinud, kuid õnneks vähe rikkuda jõudnud. Internetist järele vaadates ongi ilma õiteta olek selle taime puhul efektsem.

Avapildil näha olevat teed pidi vasakule minnes jõuab hobukoplisse. Kui suksudega jutud räägitud, võib suunduda paremale varjutaimede  istutusala juurde. Enne aga tuleb ületada veesoon, mis mitmekümne meetri pikkuses taimestatud sini-kollastes toonides.

Pilt pühendatud Togramile

Ja veel teine pilt, sest siit on natuke näha neid puid, mille all paikneb varjuaed

Varjuaias, jah seal on igasuguseid erinevaid puhmaid. Imelik küll, kuid ka suures aias võib kohapuudus kimbutada. Võimalik ka, et ei kimbuta, sest suhteliselt tihedalt istutatud puhmaste ühtekasvamise hoiab ehk ära müügiplatsi osakond. Valdavalt rohelistes toonides pilt suutis silmad ikkagi nii kirjuks võtta, et pildile midagi ei jäänudki peale mitmekorruseliste priimulate värvika välu, mille parim enne oli just-just mööda saanud. Aga ruumi raadati muudkui juurde. Tagapool oli näiteks kujunemas uus sõnajalgade ala.

Mitmekorruseliste õitega priimulad on suvelilled.

Siin aga talu uhkus - hiidsuur maaniulatuvate okstega tamm.
Tamme mugavaks vaatluseks on väljaspool võra olemas ekstra muruplatsike ja pink

Lõpuks maandusime ikkagi müügiplatsil ning pisipöörise "Brass lantern" 
ehk sõbraliku naaberrahva keeles Haltiankukka soetamist ei suutnud takistada
 isegi sularaha ja kaardimakse võimaluse puudumine. 
Praeguseks on ülekanne ausalt tehtud :)

Lepiku-Mardi lilleaias I

Kui meie kohale jõudsime avatud talude päeva lõpuveerandikul, siis peremees hõikas parajasti kähiseva häälega viimast pargiringkäiku välja. Mis park, kellele seda vaja, mõtlesime kadedalt ja siirdusime omapäi lilleilu imetlema. Ennustatud vihmasadu ei alanudki ja ilusa ilma puhul liikus põõsaste vahel üsna palju rahvast. Sain ka pisut abiks olla ja lohutada kaastundlikke tädikesi, et see kuuseke, kelle latv näib täitsa murdunud, peabki selline olema ning jahutada pisut vaimustust "varretu liilia" kauniduse üle. Aga alustame parem ringkäiku paraadpeenrast. Või mis peenrast, paraad-teerajast kahe laia istutusala vahel. Selle idee ja teostus meeldisid mulle väga. Eelmised tipphetked olid olnud potsakate Itoh-pojengide õitseajal; alanud oli liiliate ajastu ning see kõik raamitud erinevatest põõsastest. Eemalt paistis üle avara välja roosiehtes lipuplats ning lille-ehtes elumaja.

Esindusraja algusest vaade üle niidetud välja elumaja suunas

Teed palistavad värvikad ilupõõsad, mille vahelt piiluvad lopsakad lillepuhmad. 
Pildilt pole näha, kuid teatud vahemaa tagant sirutuvad üle raja elulõngadega kaared .

Heas toitumuses kollane liilia "Trebiano", LA 

Tegelikkuses veel tumedamgi talinelk. Olevat isetulnud seemikud.
 Kaks puhmast ongi pisut erineva jumega

Helmikpööris "Paris", mis võiks ehk "Ruby Bells" järglase kohale pretendeerida,
 kuigi tolle õite erkpunast ta üle trumbata ei suuda.

Maastik "murdunud" kuusega.
Esiplaanil kortslehe kollendavad õied,
keskel punetab loitev tulinelk

Kollane sõrmkübar

Minu soovinimekirjas - põõsasroos "Mozart"

Lipumast rooside ja nurmnelkidega oma parimas pidurüüs.
Hansaland, Robusta ja kurdlehine roos sordinimega või ilma. 

Tuule teostusel ja inimese vaikival nõusolekul kujundatud külluse kuhi maja seina ääres.
Valgeõieline elulõng, roniroos ja kunstipäraselt maapinnale vajunud liilia "Lollipop"

Taimenäidis müügiplatsilt  - hõlmine kobarpea

Vaade üle roomava kadaka. Taamal punetab uhketes õietuustides parukapuu.

Hanerohu pillerkaar

Oma aiast olen ma hanerohu pagendanud - venib välja ja pärast õitsemist vajub küljeli  - valgust napib.
Kui aga hanerohu perele on võimalik pakkuda elukohaks klibune küngas päikesevalguses, siis maipäev pole kulutatud asjata, kui avaneb võimalus imetleda seda roosa-valge varjundite vahupidu.

Roosad hanerohupuhmad teerada vallutamas

Kusagil seal servas ka "ohkuinunnu" karukellapuhmas

Kollased sumisevad poisipead. Nad meeldivad mummidele. 

Inimtekkeline maastik õhtuvaikuses. 
Veidi eemal künkal lõõtsus päris tuntav  tuul.

Põhjanaabrite laaned ja sood.

Olen käinud üsna paljudel Eestimaa RMK ja kogukondade matkaradadel, et osata hinnata nende inimeste tööd, kes vähese tasu eest ja suure entusiasmiga on rajanud mugavaid ligipääsusid meie loodusrikkuse nautimiseks. Igaühele ja tasuta. Ka lõunanaabrite mõnedesse väärtkohtadesse on õnnestunud pilku heita.Teisel pool Soome lahte aga ootab avastamist omailmeline ja siinsest üsna erinev metsade ja järvede maailm. Üks nädalavahetus, kaks päeva ja kaks erinevat maailma. Aitäh külalislahketele öömaja pakkujatele ja mõnusatele reisikaaslastele.

Esimese päeva põhiobjekt - Nuuksio rahvuspark Helsinki tagamaadel http://www.luontoon.fi/et/nuuksio

Radade skeemisid ja nõuandeid saab Haltia looduskeskusest http://www.luontoon.fi/fi/haltia  

Selgelt tähistatud ja hooldatud rajad lubavad kogu tähelepanu keskendada looduse nautimisele. Ilus ilm on meelitanud metsa igas vanuses inimesi. Siin-seal kostab väiksemate laste kilkeid, kuid kohatud kooliealiste gruppisid  võib näha hoolega kuulamas grupijuhi selgitusi, kelleks võib olla ka vaid mõnevõrra vanem õpilane. Piknikupaiku grillkohtadega jagub ning need leiavad ka tänulikku kasutamist. Hooajal pidavat küll rohelusse tung nii suur olema, et auto parkiminegi võib paras peavalu olla. 

Pildid tehtud ühe Haukalampilt algava ringraja äärest. Mitmekorruseliste majade kõrgused, astangutena tõusvad kaljud ei mahu kaadrisse, mütski võib peast maha kukkuda ülespoole vahtides.  

Käharpea kalju

Noored kuused otsivad entusiastlikult vähimatki kaljupragu kuhu oma juured suruda

Vanemad puud langevad kui aeg käes

Vaikne veepeegel

Vuliseva veega ojake

Sammaldunud kivide "jõgi"

Teine päev. Retk Torronsuo rahvusparki http://www.luontoon.fi/fi/torronsuo Rajaskeemisid ja nõuandeid saab Häme looduskeskusest http://www.luontoon.fi/hameenluontokeskus.

Torro rabasoo erineb mõnevõrra meiemaisetest. Põhjuseks asukoht graniitalusel ja mäeküngaste keskel. Tegemist on üle 10 kilomeetri pikkuse soomaastikuga, kus vesisemad laugaste piirkonnad vahelduvad kuni 10-meetri sügavuste turbalasunditega raba-aladega.  Lisaks kerkivad siin-seal rabapinnast tunduvalt kõrgemale metsastunud mineraalsed rabasaared. Ühes sellistest küngastest asub ka mahajäetud vilgukivi kaevandus. Oh neid säravaid suveniirisid, mida innukad turistid oma käekotikestes kodumaale transportisid. Torronsuod ümbritsevad mäed on rikkad haruldaste mineraalide poolest. Ühe mineraali maailma-esmaleid tehti just sellel alal ning see mineraal sai  lähedalasuva Sukula küla järgi nimeks sukulatiit. Soo tunnusmarjaks on jõhvikas. Torro rabasoo on ainus ehedalt säilinud märgala maa lõunaosas. Siin on leidnud  pelgupaiga  mitmed haruldaseks jäänud liblikad ning linnud. Soomes on  käivitatud ulatuslikud soode taastamise projektid ning praeguseks on kaardile kantud juba mitmeid taastatud sooalasid.

Kõigepealt tõuseme Kiljamo nimelisel rabasaarel kõrguvasse linnuvaatlustorni.
Näeme laugaste vahel üle soo looklevat laudteed.

Värvikas   kompositsioon kollakasrohrlistest sammaldunud kivimuksudest,
 hõbejatest puuokstest ning mahedast kuuserohelisest Kiljamo torniplatsi servas

Teele

Üks üsna vesine ala, tundub olevat turba-auk

Tee keskel on ka paar puhkekohta

Kohati läigivad laugaste veesilmad

Just sellist mändi sa tahaksid oma aeda

Rabasse ratastoolis? Torros on seegi võimalik.
 Vaatlusplatvormile viib parklast 150 m pikkune sobiva laiusega laudtee