Dancing pixies

Kortuuskivirikud (Saxifraga cortusifolia) - üha enam populaarsust koguv taimeliik sügisõitsejate hulgas. Sellest annab tunnistust üha suurenev uute sortide teke.  Neid on mitmes eri värvis - valkjates ja roosaketes toonides. Seda aga meist pisut lõna pool. Mina muretsesin oma esimesed taimed 2017 või 2018. aastal. Esialgu olin vaimustunud ta lehtedest peenras - nagu mingid toabegooniad. Siis aga tuli 2020 sügis ja minugi taimed jõudsid õitsema selliselt, et lõpuks sain aru, miks need lilled on nii populaarsed. Tavaliselt jõudsid nad vaid peaaegu õitsema, see tähendab et ajasid küll paar õievart ülespoole lehti, mõni õis isegi avanes, kuid rohkem jäi neid õievarsi väiksena lehtede alla.

Wada, oktoober 2020

Ka tänavu on seesama põõsas jõudnud üsna mitu õievart üles kasvatada . Siiski jääb õitsemine veel tagasihoidlikumaks ja pilt on tehtud juba novembris. Eks selle taime eest ei ole ka kuigivõrd hoolt kantud. 

Wada, 6.november2024

Seda enem on siinmailgi põhjust rõõmustamiseks. Aretustöö Saksamaal on jõudnud niikaugele, et on aretatud uus kortuuskivirike seeria - Dancing Pixies. Värvidest domineerib roosa, tugevam ja isegi peaaegu punane. Ei puudu ka valkjate õitega sordid. Juba on tekkinud ka mõningal määral variegata lehed - enamuse suvest ju võib vaid lehepuhmaid peenras näha. Kõige tähtsam aga - selle seeria taimed puhkevad õitsema vähemalt paar nädalat varem. Minu esimene sellest seeriast - Tessy oli juba umbes 6. oktoobriks esimesel õievarrel  õied avanud ja 16. oktoobriks oli puhmas juba täies õitsemishoos.

Tessy - 16.oktoobril 2024

Saksamaal ongi nende lillede nimeks Oktoberle. Tegelikult õitses ta ka eelmisel aastal, kuid ta oli alles uus. Nüüd, kui ta on juba ühe talve peenras talvitanud, julgesin arvata, et oleme saanud uue hilissügisese õitseja. Praeguseks on  kõik õievarred lehtede vahelt välja jõudnud.

Tessy 06. novembril 2024

Taim kannatab vist lühiajaliselt pisut alla nullkraadi. Sel sügisel ei ole siin veel öökülma olnud.   Kortuuskivirik on heitlehine, talveks on soovitav teda multsida näiteks langenud lehtedega. Wada põõsad ei ole küll katmata ja ekstra multsimata ühelgi talvel kannatada saanud. Kortuuskivirik on suht hiline ärkaja, kuid mitte eriti. Igaks juhuks sättisin juba nüüd männiokkaid talle lehtede alla. Taim tahab kastmist, head mulda ja poolvarju. Mainitud on ka, et talle meeldib kergelt hapukas pinnas.Päris varju ei maksa kivirikku istutada kui eesmärgiks on õied. Minul on Wadat kahes kohas ja rohkem õievarsi on valgemas kohas. Susanne Peters oma instagrammis mainib isegi valget kohta. Paljundatakse jagamise teel. Võib ka ettevaatlikult mingi osa kasvava põõsa küljest eraldada. Ma ühe Wada põõsa jagasin õige mitmeks tükiks ja üsna kähku said neist uued taimed. Wadaga koos oli mul veel mingi sort, mille lehed olid hulga väiksemad, umbes nagu Tinkal praegu. Mulle meeldisid need suuremad lehed rohkem ja õitsema ta ka ei kippunud. Taim pidavat Saksamaal ka ise külvama kui jätta pealsed lõikamata, kuid meil vaevalt ta seda jõuab. Kahjuks ei ole kirjeldustes märgitud, milline sort on vähem või rohkem jõuline ja milline neist kõige varasem on. Mul on koos Tessyga soetatud veel Tinka ja tolle õied on pisut ümaramad, puhmas pisut madalam ning väiksemate lehtedega. Kahjuks ka hilisem, kuid see võib olla tingitud ka erinevast kasvukohast - üsna varjus, kehvemas mullas.

Tinka 06.novembril 2024

 Mul on ka veel üks uus - variegata Twinkie. Kuid see on saabunud koos õitega ning tal tuleb end veel siin aias tõestada. Tal olid küll õied kaugemale arenenud ja isegi seemnekupraid on juba märgata kuid siiski tundub et neistki jääb väheseks külvamiseks.

Twinkie okt 2024

Selle taime potentsiaali aga nägin Saksamaal oktoobri alguspäevil lillepoes - oli ikka uhke küll.

Uuri lähemalt https://www.dancing-pixies.com/en/

Loomaaias taimi vaatamas septembris

 Sõbranna ütles, et läheme loomaaeda, seal pidi huvitavaid taimi olema. Eks me siis läksime ja vaatasime ikka teele jäävad loomad ka üle. Ilm oli mõnusalt soe septembri keskpaiga kohta kuid taimedest paljud valmistusid juba talveks. Ma eriti ei teinud pilte ega kavatsenud ka postitust selle kohta teha, kuid õige mitme taime osas jäin ma vastuse võlgu küsimusele et mis see on. 

Jääkarude elupaik on uhke, nii veealuste kui veepealsete vaatlemisvõimalustega, kuid sellele vaatamata olid loomad kusagil varjus ja me ei näinud ühtegi. Taimede osas seal seespool midagi huvitavat ei kasvanud.Ümbritseval alal oli palju erinevaid puid, kuid need ja üldse teised puud jäid seekord me huviorbiidist välja. Pinnakatjatest tundsid seal nõlvadel end hästi leesikad ja kukeharjad.

Teede ääres olid veel õitsemishoos kannad, hekkidena või üksikuna. Kartulipuud ja loorberid olid enamuses kokku kogutud talvitushoone ukse juurde.   

Avamaal olid segamini tavalised ja eksootilisemad taimed. Kokku moodustasid nad üsna looduslikuna tunduvaid kooslusi. Pildil Aconogonon lichianense syn. Polugonum licianense.Alats sellest kui rohkem teadvustati Sahalini kirburohu invasiivsust, on aiapoodidesse ning haljasaladele jõudnud mitmed kõrged kirburohu tüüpi taimed, mis pole kuigi intensiivse levikuga kuid silmapaistvalt kõrged ikkagi.Nii ka pildil olev taim.

Kohati on veel alles  üpris invasiivselt levivat kõrget pihlenaelat - Sorbaria sorbifolia. Leida võib seda  vanadest parkidest. Juba ammu on müügil olnud pihlenela sort Sem, mis on madalam, punakate võrsetega ja  vähem invasiivne.  Sellest uuem müügilolev sort on  Pia - roheliste lehtedega veelgi madalam, püstiste õitega ja kasvukoha suhtes pretensioonitu põõsas. Uusim aretis nimega Matca Ball on punakate lehtedega, madal  kerakujuline, kollase sügisvärvusega, õitseb harva ning nõuab niiskemat kasvukohta. Arvatavasti on loomaaia pildil sort Sem, kuid mine tea.

  

Üks pilt rohtsetest taimedest. Kuigi kompositsioon näeb välja üsna looduslik, siis meie loodusest neid ei leia (vist). Nimesildiga oli tumelilla parkjuur pildil keskel - Limonium Perezii var. Sventenii. Parkjuured on populaarsed kuivatamise taimed ning võivad ka meil kasvada. Meie aedades nad siiski eriti populaarsed ei ole.

Troopikamaja on paar aastat avatud ja seal võib lähedalt ka mitmeid elanikke näha. Troopikale omaselt on seal soe ja niiske. Õhku täindab veepladin, loomade häälitsused ja laste kilked. Lõpuks võib veel pingil istuda ning jälgida ümberringi paiknevalt seinalt dzunglikeskkonna filmi  sealsete taimede ja loomade-lindudega. Üldiselt aga, kui tahta näha kaunimaid õitsevaid troopikataimi nende kodukohas, tuleb neid otsida inimasustusest, pügatuna ja hooldatuna. Tegelik troopikaline dzungel on pime puudealune, maapinnal kuivanud lehtedega ja jalgadele ronivate kaanidega. Õied on ka, aga kusagil nii kõrgel, et neid võib vaadalda alles pärast nende maha langemist. 

Troopikamaja maapinnale oli rohkelt istutatud lillade lehtedega jaava sametlehikut - Gynura auratianca, mis inglise keeles kannab nime purplre passion plant.

Ei puudunud ka ingver, täpsemalt Kahili ingver - Hedynhium gardneriaum. See taim on metsistunud ning üsna invasiivse loomuga Havail. Ingverid on rohkearvuline taimepere troopikas ning lähistroopikas. Meil on tuntud maitseaimena ingveri juur. Ingverite õied on populaarsed lõikelilled. Neid on vägagi erinevate välimusetega, punastes, kollastes või roosades toonides.Tihti ei jäta taim kuigi tasakaalus muljet - suurepärane õis paikeb kõrgevarreliste suurte lehtedega põõsa keskel ja võrreldes põõsaga üsna madalal varrel.

Kahili ingver

Kuid, leidub ka ingvereid mida võib isegi meil avamaal proovida kasvatada. Lubatud on 6a tsoon või isegi külmem. Jaapani ingver, Ginger mioga on pealegi üleni söödav, nii maa-alune kui maapealne osa, ka kollased õied kui need ilmuvad üsna maapinnale troopilisena mõjuvate taimelehtetde vahel. Vähemalt võib seda näha ja üsnagi tagasihoidliku hinna eest soetada Hollandis, eksootiliste taimede botaias ja müügiaiandis De Groene Prins.

Pilt siit https://www.plantdelights.com/products/zingiber-mioga-crugs-zing

Tiigriorg on loomaaia kõige uuem osa. Sealsed ehitised on eriti põnevad  - tiigrite jalutusteed üle vaatajate peade - või õigemini tiigritele kõrged vaatlstorud külastajate jälgimidseks ülalt allapoole.

Asi on alles algusjärgus ja meil ei õnnestunud seal ülal näha ühtki tiigrit, kuid küllap nad harjuvad oma uue elukoha ja selle võimalustega.

Siinkohal läksime lahku ja kumbki väljus oma väravast. Minu kaamera ette jäänud pildid on siin.

Üks võimas elvant toimetas õues ja sai imetletud terve hulga vaatajate poolt. Üks ema isegi hoidis oma imikut kõrgel,et tollel mitte midagi nägemata ei jääks. Loomaaia taimede väetamiseks on sisse seatud kompostimine, mille suure osa algmaterjalist annavad just elevandid. Head kraami jääb ülegi ja seda võib lasta oma hoovile sõidutada. 

Tagumise värava läheduses on ka tasaseks niidetud muruplats, kus väsimatult ringi vuramas niiterobot. 

Edasi järgneb avar tasane väljak, kus taimed on korrapärastes ridades kastidesse istutatud. 

Ruse paistab olevat täitsa tubli õitseja, eks nad vist kasvatavad seda nagu paljud muidki taimi ise ette.

Talvel võib loomaaeda minna igihaljaid puid vaatama ja kevadel roheluse tärkamist ning suvel külluslikku õitsemist. Mitme korraga satub kokku ka üha rohkem loomi silma alla. Niikuinii on territoorium liiga suur ühe korraga üle vaatamiseks. Olen käinud loomaaias ka ühel hilisõhtusel ekskursioonil. Kuna parajasti oli mu jalal midagi viga, on sellest meelde jäänud põhiliselt kiirkõnd üksteisest kaugel asuvate loomaaia osade vahel. No igal pool ikka vaadeldi ka loomi taskulambi valgel ja räägiti üsna huvitavaid jutte nende elust. Ma polnud enne kuulnud sellest et vähemalt osade suurte loomade tiinus võib paigal püsida kui on näljaaeg ja pojad sünnivad siis, kui neile jätkub mida hamba alla panna.   

Sõbranna aga liikus teise värava poole ja nägi teel, kuidas tehti gabioon aedu.

Huvitav mitu aastat nood püsti püsivad, kuid vist üsna kaua - kogu maailmas on see moodus üsna levinud.

Erica darleyensis

 Erica x darleyensis = Erica carnea x Erica erigena .  Miskipärast on eestikeelsete nimede puhul mitme liigi hübriidide nime oluliseks osaks "värd" - niisiis värdeerika.

 Eerikaid on kokku üle 700 liigi, milledest aias kasvatamiseks sobib umbes 50, osa lausa puukujulised kõrged  ja osa madalamad. Sügisel õitsevatest eerikatest kasvavad meil hall eerika E. cinerea ja soo-eerika E. tetralicx. Mõlemate sorte on meiltki saada olnud. Olen ka mõnda proovinud, kuid sügissuvel on ju saadaval rikkalik kanarbike valik ja ahvatlev, ent külmaõrn püharbik. Jah, ta võib isegi paar-kolm aastat aias õitseda, kuid enamasti tast siiski loobutakse pärst paarikordsert külmumist.

 Kevadel õitsevatest eerikatest saab meil edukalt kasvatada vaid punast eerikat, Erica carnea  ning vedamise korral ja õiget kohta ning sorti valides ka värdeerikat. Punane eerika on Eestis külmakindel. Kuigi ka punasel  eerikal on maailmas aretatud hulk nimedega sorte, siis meilt on võimalik olnud soetada vaid kolme -  punane, roosa ja valge.Ta on avaramas turbaaias väga tänuväärne taim oma sügisestest õienuppudest kevadel puhkevate suht pikaealiste värviliste õitega. Tema puuduseks väikeaias on kiire edasiroomamine. Olen kõiki ta värve kasvatanud, kuid nüüdseks neist loobunud.Nimelisi sorte pole seni osanud otsidagi, võibolla mõni neist on paigalisem. 

 Erica darleyensis nagu ka punane eerika ei nõua eriti happelist pinnast. Parimaks pinnaks on hästi dreeniv liivakas kuid mitte lahja pinnas. Hea on neid kasvatada võimalikult valges  paigas. Ta ei karda tuult ent ei või pikaks kuiva jääda- kui vaid vesi ei jää seisma. Neis maades, kus talv on soojem aga kuiv, tuleb taime talvelgi kasta. Erica darleyensis  on  tavaliselt umbes 40 cm kõrgune aeglaselt kasvav põõsas. Lugedes sordikirjeldusi, tundub siiski, et osa sorte on ka rohkem laiutavad ning madalamad ja need sobivad pinnakatjaks. Värdeerika sorte on palju ja tuleb üha juurde - ikka suuremate õitega, erineva ja pikema õitsemisajaga,  haiguskindlamad, eri kasvukohtade tarvis ja vastavalt lõunapoolsete maade vajadustele ka kuumakindlamad.

Ega põgusalt peale vaadates aru ei saa, kas punane või värdeerika. Mõlemad moodustavad oma algul rohekad õisikud juba sügisel ning värvuvad vähemalt kevadel. Darleyensis värvub küll varem, hilissügisel võib juba värv näha olla, õitsemine võib kesta talv läbi, kuid meil ju on nad enamasti talvel lume all. 

Mina olen darleyensist katsetanud juba õige kaua. Olen neid istutanud nii sügisel kui kevadel, vastavalt sellele kuis neid poes saada on olnud. Kõik pole jäänud püsima. Praegu isegi ei tooda neid eriti sisse. Olen mitu ilusat põõsast kaotanud ümber istutamisega. Ka olen mõnd põõsast liiga tugevasti kärpinud. Oleks ju võinud pöörduda kohe Google poole ja lugeda, et Erica darleyensis on aeglase kasvu ja juurdumisega, pinnapealte juurtega; ta juurte ümbrust ei tohi sobrada ja algul tuleb ta eest tähelepanelikumalt hoolitseda. Alles kahe aasta pärast on taim korralikult juurdunud. Või, et põõsast ei tohi liiga tugevasti kärpida. Ära võib siiski lõigata kuivanud õisikud, kuid ei või puutuda eelmiste aastate kasvuosa. Kõike seda olen ma omaenda laiskusest omal nahal kogenud. Lisaks on ta siiski veidi külmaõrn ja ebasoodne aasta võib talle saatuslikuks saada - nagu ka kõigile teistele piiripealsetele ent ahvatlevatele taimedele. Arvan siiski, et võimalikult soe koht võib teinekord parem olla kui valge ent külmem. 

 

Sellel pildil on mu kõige suurem värdeerika. Juhuslikult kasvab ta sobivas kohas, on ümbert puutumata , saab suvel vett koos ülejäänud kivilataimedega  ja ma ei ole teda eriti kärpinud. Muide, kõrval on lubjanõudlikud taimed ja neile seda ka antakse. Allpool olev õite pilt on 2021 kevadest. Ta on igal aastal rikkalikult õitsenud, aga kuna eerika õisi on üsna raske pildistada, olen ma seda ka vähe teinud.   

Juba enne 2021 aastat kasvas ta kõrval teine kah lopsakas, veidi eri värvi roosade õitega  põõsas. Neile hakkas kõrvuti kitsaks jääma ja nii ma siis teise uude kohta istutasingi, kärpisin istutusaastal üsna tugevasti nagu kanarbikku. Ega ta hästi ei arenenud, paistis isegi et läheb täitsa väja. Praeguseks on ta madal, maadligi roomav;  õiepungad on siiski peal, kuigi neid on vähevõitu. Pilt allpool.

Üks eriti ilus tumerooosa tumeda lehestikuga kasvas ja õitses kenasti "ajutiselt" paar- kolm aastat mustikate servas. Kui arvasin, et leidsin talle õige koha, siis otsustas ta seal hoopiski välja minna. 

Allpool on aga pilt valgeõielisest põõsast rodopeenra äärest, üsna pimedast kohast. Pilt pärit ka 2021 aastast. See põõsas oli  mu esimene ja jõudis üsna suureks kasvada.Vahetevahel on mõni ta oks kuivanud, kuid kunagi pole ta õitsemist ära jätnud ning valendas juba eemalt kaua igal kevadel. Tänavune kevad mõjus mitmelegi taimele kehvalt, temalgi olid kõik ta oksad peale ühe kuivanud, Siiski õitses jarelejäänud oks rikkalikult. Ta on praegu umbes tavalise poekanarbiku suurune ja muidugi õiepungadega. Õitsev tutt kasvab paarikümne sentimeetrise lamanduva varre otas. Oleks vist aeg proovida kevadel paljundada - ikkagi vastupidav põõsas. Panen ka praeguse pildi allapoole.

   

Lõpuks tänavu varakevadel üle mitme aasta nägin poeruumis jällegi üht õitsvat värdeerikat. Aeg oli  varane ja ma ei teadnud kuidas talle mõjub täisõites poest meie külma kevadesse sattumine. Viisin vahepeal tuppa, kus ta jõudis isegi õitsemise lõpetada. Lõikasin kahjuks tugevasti tagasi ja istutasin maha. Võib-olla poleks vaja olnud tuppa viia ja kindlasti poleks vaja olnud tugevasti kärpida. Aga tõe nimel panen ka selle pildi, päris ära ta ju ei ole surnud aga õiepungi kah ei ole. 

Äsja leidsin netist tellimiskoha ja isegi tellisin mitu tükki. Istutada püüan loetud ja kogetud teadmiste valguses. Need aga on üpris väikesed, noored taimed, mitte poeriiulist suured juba värvunusd õiepungadega või kevadised täisõitega. Ma isegi ei tea, kui vanalt need värdeerikad peaksid õitsema hakkama. Võiks arvata, et noored taimed kohanevad paremini, kuid mine tea.

Praestans - looduslik tulp ja selle aretised

Varastest tulpidest on tuntud Geigi ja Kaufmanni tulbid ning nende aretised.Teenimatult vähe tähelepanu on saanud Praestans tulbid. Nende hulgas leidub mitu, mis on tõelised püsikud - nad võivad kauaks peenrasse jääda ning õitsevad vapralt igal aastal. Tulbid on madalad ning väheldase säravpunase õiega. Lisaks on nad  mitmeõielised. Pikaealisuse hinnaks on aga kehv paljunemine. Mitte nagu paljudel uuematel sortidel - paned sügisel ühe suure sibula ja võtad järgmisel suvel üles peotäie väikeseid. Kõige looduslikum on Praestans fusilier. See on ka üks kõige kauem püsivaist. Praegu on seda saada mitmest tellimiskohast, kuid ma ei leidnud õigel ajal üles. Püsivamaid tulpe hävitab ju aednik ise, vigastades kogemata mullas tulbisibulaid, nii et ka need vajavad hajameelsemal aednikul aeg-ajal uuendamist. Mul on küll aegade algusest mõned alles, kuid tahaks juurde.

Praestans Fusilier

Kõige lemmikum on mul Praestans unicum, sellel on sinakad või hiljem isegi hõbedaselt helendavad, valge servaga lehed. Need lehed jäävad peenart kaunistama veel hulk aega peale õite närtsimist. Sedagi on mu enda abil vähemaks jäänud. Olen seda otsinud päris mitu aastat ja nüüd siis leidsin.

Praestans Unicum

Kahjuks ei ole vähemalt minul osutunud pikaealiseks aretis Zvaneburg variety. Ta on veidi kõrgem ja esimesel aastal väga õierohke, kuid järgmisel aastal oli mul alles vaid mõni .

Pildi järgi on sellega väga sarnane Van Tubergens variety. Seda on praegugi saada meie oma Maarahva poes ja soetasin, ning läheb proovimisele.

Praestans Van Tubergens variety

Teine uus sort Maarahva poes on heleroheliste triipudega Paradox. Ei oska sest midagi arvata, võtsin ka proovi peale. Sibulate kallima hinna järgi võib pakkuda ka kehva paljunemist, kuigi ei tea. Pildi järgi on üheõieline, kuid ka kõik teised Praestans sordid võivad olenavalt kasvutingimustest anda osa  üheõielisi taimi.

Praestans Paradox

Lõpuks ilus, madal, ammu müügil olnud kuid vähemalt minul mttepüsiv sort Shogun Olen seda mitu korda proovinud, sest ta meeldib mulle, kuid üheks, äärmisel juhul kaheks aastaks - välja võtmata.

Praestans Shogun

Veel on olemas ja kohati pakkumisel Praestans Moondance . Kirjelduse järgi oranzide õitega, kuid piltidel väga sarnane Shoguniga. Võibolla veidi kõrgem, pakutakse 30-60 cm, kusjuures Shoguni kõrguseks pakutakse 30 cm ja ta ongi tõesti madal..

Sellega on kõik mulle teada olevad sordid ammendatud.

Pimedas aianurgas juunis

Taivani kuukell - Disporopsis pernyi, igihaljas tagasihoidlik kolmekümne cm kõrgune tegelane. Pidavat laiuva eluviisiga olema aga kui ongi, siis väga aeglaselt. Esimene õitsemine minu aias, kuid võibolla et ma pole varem teda  tähele pannud.

Leebe kägivars - Vincetoxicum acuminatum. Ei tea, kas eestikeelne nimi tundus liiga fantaasiarikas, igatahes on ppraegu põhinimeks Teravnev angervars. Samuti vaikselt aianurgas ja kui õitsemist juhtun märkama, siis vaatan et päris kena teine. Pisut kõrgem kui see kuukell. 

Paeonia mascula

Tegu on ainsa pojengiga mis näib nautivat minu aeda, ei jää haigeks ja kasvatab üha rohkem õisikuvarsi. Kui paar väikesmat õiepunga varjus ka kokku lugeda siis juba on neid 7 tk. Täpsemalt Paeonia mascula ssp. russoi. 

Tetraoploid, looduslikult levinud mitmetel Euroopa vahemere saartel nagu Korsika, Sardiinia jt. ning ka mandril. Ta on madal, lehed punaka varjundiga. Mul juba õige mitu aastat, külm pole teda siiani tahtnud ja on ka seemneid valmistanud. Olen seemneid ka jaganud aga pojenge peab ju 2 aasat ootama , et nad idaneksid.

Kõige lähem  talle on Paeonia Cambessedesii, diploid. Põhiliselt Maljorka saarel ja ka mujal Baleaaridel. See pojeng on samuti madal, õis veidi tumedam ja lehtede varjund pealtpoolt sinakas. Iseloomuliku tunnusena alumised lehed 6-9 tk jagunemata. Nad arvatakse olevat sama põlvnemisega ehk nn sõsarliigid.

Küpros III Kloostrid ja mäed

Sel kevadel olen ma talvejopet 3 korda ära kappi pannud ja samapalju ka välja võtnud. Praegu on jälle soojem jope väljas,  paras aeg kasvõi virtuaalselt kerge jope välja võtta ja tuletada meelde, et Küprosel oli juba kuu aega tagasi kevad. Küprose parim osa on mägedes - kloostrid ja väikesed mägiasulad. Kui tahad midagi ilusat näha, siis külasta kloostrit. Nood on avatud varasest hommikust, iga päev, tasuta ja ehitatud saare kõige kaunimatele kohtadele. Nende territoorium on piinlikus korras ja enamasti on nad ümbritsetud kauni lilleaeia ja kasuaiaga. Heast vaatest rääkimata. Mägiasulatest külastasime põhjalikumalt ainult üht - Omodost, kuid oleks võinud veel rohkem neid vaadata. Vähemalt turistlikes kohtades on needki korras. Me ei külastanud küll ühtki veini-istandust kuid mitmed neist on lülitatud ekskursioonide kavasse ja põhjalikumate külastajate jaoks on mitmes paigas ka ööbimisvõimalus. Üks pudel kloostriveini sai siiski saarel ära joodud, koju ju käsipagasis ei vea ühtki pudelit.

Kõige lähem Paphosele oli Talas asuv klooster S. Neophytos the Recluse. Käisimegi seal hommikul, varjud olid veel pikad ja ümberringi valitses vaikus.

Selle kloostri maadel asub ka kasside sanktuaarium. Nimelt oli kloostri kohviku juurde kogunenud toidule ja seltsielule juba 60 kassi - terveid ja vigaseid. Siis eraldatigi tükk maad ja piirati see aiaga. Praegu on seal  paarsada kasvandikku. Nad on hästi hoitud ning sõbralikud. Nendega toimetab hulk vabatahtklikke ning tehakse ka korjandusi. Külastamine on tasuta, kuid soovitatakse annetada või osta suveniire. Pärast keerulisi protseduure võib sealt ka omale koju kassi saada ehk nagu seal öeldakse adopteerida. 

 Järgmisena külastasime kõrgemal asuvat Chrsoroyiatissa kloostrit. Sealt ostsime ka pudeli poolmagusat roosat kloostriveini. Kõige kallimad kohalikud veinid istandustes maksid 30 eurot pudel, meile kui mitte selle ala asjatundjatele sobis 7 eurone. Üldiselt ei kloostrites ega ka kusagil mujal ei avaldatud külastajale survet annetada või midagi osta, kuigi müügil olid vaimulikud ja muud  suveniirid, veinid ja snäkid. Arvan, et riik ka omalt poolt toetab kloostreid ja kirikuid, sest nood on paikkonna kultuuri olulised kandjad. Nood võivad olla nii õigeusklikud kui katolikud või mõlemat.Siseruumides on usuüritusi vara hommikuti, muul ajal võib igaüks sisse astuda, kuid pildistada siseruumides ei tohi. Pildid mitmest kloostrist, täpselt isegi ei oska öelda.

Põhjalikumalt külastatud asula oli Omodos. Seal olid tänavad vana tava järgi üksikutest kividest või siis nagu uuemal ajal kiviplaatidest. Palju oli poode, kõikjal lilli ja kunsti. Vanu ja uuemaid veinipresse vaatamiseks. Linnakese peaväljakul ootasid meid juba hommikul enne üheksat värsked saiakesed ja kohv. Olgu siis turistlik - vähemalt sellistesse kohtadesse on turistid oodatud ostma, jalutama või ööbima. Sellised asulad on ka korras, mingeid prügiplatse polnud näha.

Kusagil õitses lodjapuu - Viburnum tinus. Igihaljas ja meil külmaõrn

Kõige kõrgemal külastatud kloostritest oli Trooditsa klooster. Sõit sinna oli ikka sik-sakkis läbi männimetsa ja kaunite vaadetega. Peatumiskohti eriti ei olnud, kuid olekski olnud raske välja valida milline vaade see kõige ilusam on.

Ülal piltidel vaade Trooditsa kloostri õuele ja aeda. 

Sõitsime põhiliselt Google'i mapsi järgi. See oli küll kõige uuem, kuid puuduseks oli, et kaardilugeja oli süüdi kui mõni pööre viltu kippus minema või ühendus koguni ära kadus - kohati mägedes seda juhtus. Muidugi jõudsime selle järgi ikka kohale, kuhu kavatsesime.

Poole aja pealt avastasime ka kuidas kasutada autogepsu, kuid selle kaardid olid mitu aastat vanad ja  mitmelgi huvikohal polnud saarel tänava aadressi. Ka ei ole kõikjal ühtmoodi kohtade ingliskeelsed nimed - kreeka keel ju täiesti oma tähestikuga. Pealegi oli  autogepsust enamvähem võimatu kogu marsruuti vaadata - pead uskuma, et see jupike mis näha, ongi õige tee. Ja ta  kaotas teekonna ära, kui ekslikult peatudes mootori välja lülitasid. 

Vähem vastutusrikastes kohtades, nagu näiteks Trooditsast kojusõit, me seda siiski kasutasime. Seetõttu saime näha mitmeid asulaid seestpoolt, osta väga magusaid apelsine ja tagatipuks sattusime eitea kuidas, sõitma ümber kogu suure Kourise veehoidla kõigi tema kaldasakkidega. Neil teedel oli vähem liiklust ja head vaated ning kuna aega meil oli, siis lõpuks jõudsime ka tagasi. Oleme mitmeski paigas varem vana kaardi järgi huvitavatele teedele sattunud. 

l 

Kõige lõppu panen aeoniumi pildi - neid küll väga palju polnud näha, kuid pildistatud eksemplar oli uhkelt õites. Küpros seega kirjas ja loodetavasti algab ka meil jälle umbes nädala pärast uus kevad. Vähemalt vahelduv lumesadu lõppeb mõneks kuuks.