Muinasjutt šokolaadist

See muinasjutt algab kollakatest õiepungadest, mis tekivad Bali saare  troopikametsas otse kakaopuu Theobroma cacao tüvele ja jämedamatele okstele. Õisi puhkeb palju, kuid ainult väike osa neist saab viljastatud putuka Forcipomyia poolt. Viie kuu pärast hakkab algul roheline vili värvuma kollaseks või punaseks. See on märgiks, et koristusaeg on käes. Viljad valmivad järk-järgult ning tüvelähedase paigutuse tõttu on kõige kindlam koristusviis käsitsi - pika lati otsa seotud kõveraotsalise noaga. Viljad avatakse, ning nende pehme sisu koos ubadega pannakse neljaks-viieks päevaks fermentiseeruma palmilehtede vahele. Pärast seda kuivatatakse oad päikese käes. Kakaokasvataja pakib nüüd oma toodangu kottidesse ja edasine teekond läheb üle mere suurtesse šokolaadivabrikutesse. Kohalikud oma kakaod praktiliselt ei tarbi, välja veetakse üle 95 protsendi ubadest. Meie oakott aga kaugele teekonnale ei kiirusta.

 See vili on päris punane

Tugeva koore avab osav noahoop

 Pehme viljaliha ning värsked oad on täiesti söödavad, omapärase maheda maitsega

 Nii nad päikese käes kuivavad, nädal või pisut enam , sõltuvalt ilmast

Mõned aastad tagasi aga tuli ühel romantilisel ameeriklasel pähe rajada oma unistuste ettevõte. Märksõnadeks looduslähedus, tervislikkus, rahvuslik ehitustraditrioon ja õnnelikud töötajad. Ta ehitas tillukese šokolaadivabriku bambusest otse mere kõrgele kaldale palmisallu. Juhatajaks kohalik hakkaja noormees ning töötajateks ümbruskonna naised. Lisaks šokolaadimajale ehitas ta samasse ka seebikoja. Tema töötajatel on luba töö juurde võtta kaasa oma lapsed. Tööpäevad ei ole pikad ning töödki ei jätku igapäevaselt - toormaterjal varutakse lähiümbrusest ja alati ei ole kuivatatud kakaoube piisavalt saadaval.

Neil turistidel, kel õnnestub paik üles leida, on väravast vaba sissepääs ning lahkelt pakutakse ka toodangut proovida. Niikuinii ei jäta keegi ostmata mõnd põnevat seebitükki ega šokolaadipakikest. Seebid on väga mõnusad, šokolaad pisut teraline ja hästi tugeva tumeda maitsega, samas toodetud kookosesiirup aga viib keele alla.

 Vabrik või Smurffide elupaik?

 Seebipakkimine perekondlikus õhkkonnas

Töötajatele puhkepauside sisustamiseks kiik kahe palmi vahel

Peremees ise naudib merevaadet võrkkiiges

Tooted nagu neid reklaamitakse internetis

Möödunud aastal valmis Balil juba hoopis suurem šokolaaditööstus, Big Tree farms , mille kolmekordne 2135 ruutmeetriline tootmishoone leidis äramärkimist World arcitecture news veebiväljaandes kui suurim bambusest ehitatud tootmishoone.
Meie külastuspäeval šokolaaditootmist ei toimunud. Ei teagi, ehk on omaniku käsi mängus ka selles uues suuremas ettevõtmises ja see pisikene töökoda jääb hoopis tahaplaanile. Šokolaadi tootmise protsess on küll rohkem nami-nami teema, kuid paari sõnaga sellestki. Kuivatatud oad röstitakse ja tuulamisprotsessi käigus eraldatakse koored ning purustatakse sisu peenemateks tükikesteks. Edasi läheb oapuru jahvatamisele ja käib korduvalt valtside vahelt läbi, mille käigus ubades sisalduv kakaovõi sulab ja tulemuseks on poolvedel šokolaadipasta. Osa pastat läheb edasisele töötlemisele. Pasta riputatakse kotti nõrguma, alla tilgub kakaovõi ja järelejäänud paksem osa jahvatatakse kakaoks. Kõige naturaalsem šokolaad valmistatakse otse šokolaadipastast, lisades sellele pisut suhkrut või kookosesiirupit. Tavaliselt aga ka täiendav kogus kakaovõid, letsitiini, piima või piimapulbrit ning muid lisandeid. Kakaovõi ja kakao eraldamiseks aga kasutatakse Euroopas pressimist, lisades seejuures lubiainet, mis muudab maitse mahedamaks, kuid hävitab ühtlasi enamuse antioksüdantidena tuntud ainetest.
Šokolaad pidavat sisaldama ka aineid, mis meele rõõmsamaks teevad ja aitavad lumises talves end hubasemalt tunda. Head maiustamist - ning kui maitseb, siis valige ikka tumedam šokolaad!