Eiteamis

.. sellise sildi olin sügisel asetanud kolme maassekaevatud lillepoti keskele. Nüüd siis tean. Tore üllatus igathes! Krookuseid olena ma juba päris palju jõudnud kokku tassida, kuid see üllatusgrupp ongi kõige kaugemale jõudnud oma õitsemisega

Edasi mõned pildid lohutuseks neile, kes on ehk mures oma muru taimekoosluse tõupuhtuse pärast.Kui pärast lume minekut midagi mu aias eemalt vaadates rohetab, siis "muru" kindlasti mitte.

Rohetava platsi üldvaade. Päikesepoolsetes ilmakaartes  kased, männid  ja kõrge sirelihekk

detailvaade1 

detailvaade2

Nüüd tutvustan oma iseuuenevaid multskatteid. Tegelikult  peab ikka omalt poolt ka natuke kaasa aitama. Pärast suuremaid okkasadusid vahel okkaid ja käbisid  murult ja teedelt kokku riisuda ning naabrite annetatud okkakotte kohale kärutada ja istutusalale puistata. Kahjuks osutus võimatuks tõeliste sametiste samblapeenarde rajamine, sest varesed hääletasid vastu. Eks nad vist otsisid sambla alt toidupalukesi või äkki lõbutsesid vahel ka niisama. Ka kassidele pakkusid samblamättad huvi. Proovisin mitmesuguseid vahendeid, kuid lõpuks loobusin. Käbisid ja okkaid võivad varesed ringi kühveldada nii palju kui viitsivad, üldilmet see ei riku.

 Mägimännid männiokase keskel

Naturaalne taasrajatud metsapinnas sambla, oksarisu ja pohlavartega rodode vahel 

Kaskede alusel peenral katavad maapinda  kaselehed

Siin näide imelisest valgust ja liivapinnast kannatavast säravrohelisest samblast. Needki tutid vareste poolt korduvalt ümber pööratud.

Mu ruutmeetrisel rabal jäi osa saaki lume all kevadet ootama. Ongi magusamad.

Eelmise aasta 15. juunil ei olnud jõhvikaõied veel puhkenud, roosaka tipuga  pungad on näha, kui vaatad pilti suuremalt

Uue aja esimene päev

Rohkem valgust õhtutesse - ja mulle see meeldib. Olgu peale, et homme hommikul võib ka teisi mõtteid tulla. Täna hilishommikul õue kiigates olid kõik lumevabad laigud jälle valge kihiga kaetud. Öösel küll pidi olema enne lumesaju algust päris palju vihma sadanud, sest õhtul suud ülespidi keeratud tünnid olid hommikuks ääreni täis saanud. Aias veel midagi kasulikku teha ei saa, lilledest on oma ninad üle lume upitanud mõned lumikellukesed ja näha oli ka märtsikellukeste otsakesi. Uudisena on lõpuks jõudnud esimese õieni kollane lumekupp. Ma olin selle mugulakesi pea igal suvel mulla sisse torkinud, kuid alati oli nende väljanägemine olnud juba alguses kehvakene. Eelmisel suvel sain ühe potitaime taimevahetusest ja eks see siis nüüd uhkeldabki oma õienupsuga. Pisut eemal oli näha veel mõningaid kupulehekesi, eelmiste aastate närtsinud mugulatest on siis mõnele ikkagi hing sisse jäänud. Kupu naabruses krookused ei näita veel värvi, enamus  niikuinii veel sügaval hangede all. Kohtades, kus lumi  madalam, võib märgata hoogsalt ülespoole sirutuvaid tulbiteravikke.

Ancilla, üks ilusamaid Kaufmanni tulpidest 

Eile sai möödasõidul ka Hansaplantist läbi põigatud. Seemnestendidel kirendas päris rikkalik valik. Sibulariiulist vaatasin liiliaid. Vähemalt Aasia omad olid heas seisus, kui poe valik rahuldab. Koju tuli topeltroosa Spring Pink. Valge Annamarie on ühekordsetest pea nädal kauem õies püsinud, sellepärast ekstra huvi täidisõielisi juurde hankida. Saadaval on ka juba päris mitmeid topelt orientaale. Juhtusin lugema internetist kirjutist tulpide sordiaretuse kohta Hollandis, kus kirjeldati erinevaid aretusvõtteid ja mitu aastat minimaalselt uue sordini läheb.Lõppkokkuvõttes nenditi, et uusi liiliaid saab umbes poole kiiremini  ja seetõttu on mõnedki endised tulbiaretajad liiliatele üle läinud.
Maitsetaime pistikute laualt leidsin kolm piparmünti.  Uued mustad mündid (Mentha × piperita f. rubescens) kannavad  nime Chocolate ja Citaro ning  rohemündi (Mentha spicata) sordinimi on on Marona. Peenral või õigemini ämbrites kasvavad juba enne tavaline piparmünt (Mentha piperita) , kreftine (must münt?) ja õunmünt (Mentha suaveolens).

Järgmised kaks pilti on hoiatuseks minusugustele  kergeusklikele, kes maitsetaimepistikute laua ees seistes arvavad, et seal on kõik püsikud rivis.  Esimesel pildil oleva taime kohta oli küll juba Hiline kommenteerinud millega tegu, kuid ega nimi ilma pildita meelde polnud jäänud. Ilus jah ja toredad põletust raviva tarretisega täidetud murulaugulehed ning kenad kollased õied oodata, kuid mul ei ole üldse toalilledele ruumi.  Sügisel tuleb neil komposti kolida, kui keegi teine hüljatutele peavarju ei juhtu pakkuma.

Bulbine frutescens medicum ehk kriimurohi, nagu Hiline seda nimetas.

Lippia dulcis (Phyla dulcis) Colada - magus bronhiidileevendaja Mehhikost

Lippia lehed sarnanevad äravahetamiseni piparmündiga, kuid tegu on külmaõrna taimega. Lehed on väga magusad (proovisin), kuid suure kamprisisalduse tõttu on soovitav vaid mõõdukas tarvitamine. Suhu jäi kalmust meenutav järelmaitse, mõni pidavat lisamaitset tajuma kibedana. Mehhiko köögis on tal oma kindel koht. Paljuneb ülikergesti igast jupikesest ning tema sugulane Phyla nodiflora on Lõuna-Ameerika mandri soojemates osades tõeline probleemitekitaja veesüsteemide kallastel. Teda istutati sinna massiliseselt kui arvatavat pinnasekinnitajat, kuid ilmnenud on hoopis taime kaldakamarat lõhkuv ning vette varistav omadus. Phyla nodiflorat on soovitatud ka põuastel aladel muru asendajana, kuid just kuival pinnasel lippia "murus" ühelgi teisel taimel kohta ei ole ning lahtisaamine temast on praktiliselt võimatu. Samasugune nuhtlus kui meie murudes niitjas mailane.

Tsiil vaata, kas sa oma metsavahele selliseid igavaid priimulaid soovid. Kasvavad  täisvalguses või varjulisemas kohas ühtviisi hästi.

Tavaline madal priimula, kiire paljuneja ja tubli õitseja. Koloonia esimene mätas kingitus tuttavalt ja edasi jagatud juba päris mitmele poole. Tegelikkuses on roosast priimulast tumedam ja lillakasroosam.

Siin esiplaanil roosa priimula paar aastat pärast ühe taimekese soetamist. Tegelikkuses veelgi erkroosam. Oleks võinud rohkemgi jagada, kuid ruumi pole. Taga vasakul hallikate lehekodarikega on pääsusilmad ehk jaanikannid, mis on küll lühiealised, kuid minu peenral neile on meeldinud ja nad on teinud ka  isekülvi. Omalt poolt olen neile peoga tuhka ja lubjapuru poetanud männiokaste mõju leevendamiseks.

Sellised aiakäärid said ostetud eelmisel aastal ning jämedavõitu okste läbihammustamiseks on nad olnud asendamatud. Näiteks võsa ümbertöötamisel taimede tugikeppideks.Kui ühe korraga ei lõika läbi, siis oks ei pudene terade vahelt välja ning teise ampsuga on võimalus töö lõpule viia.

Kaks kuud hiljem

Jälle Vihulas. Minu abi ei vajata ja nii jääb mulle umbes kolmveerand tundi iseseisvaks ringivaatamiseks. Et ikka veel lilled ei õitse ja aasad ei haljenda, paistavad seda selgemalt silma ehitised, puud ja vesi. Pilt pole laita. Kui mõisa majandamine poleks probleem, võiks isegi sellises kohas elada.

Tammide taga on vahutavat kohisemist päris palju, suurvee aeg on enam-vähem kätte jõudnud. Viinaköögi ümbrus näeb veel üsna tööstuslik välja, alles on ka ehitusmeeste värvilised majakesed. Ehituse sodist külge ei pildista. Jõe lammile on istutatud hulk noori kuuselisi . Oli ka aeg. Vaid väliskoorukesel püsiv tamm ja veidi eemal ajahambast puretud kuusk kaua enam vastu ei jõua pidada. Eelmisel külastusel oksipidi pildile jäänud hiidlepp on küll veel väga uhke.

Poe taga on armas kuusetukakene, oksad pea maani terved ja haljad. Poe ees lebab kasetüvest jalgratasteparkimise puu. Pisut eemal on peaaegu välja sulanud piknikuplats. Laudade ümber on istutatud tavalisi kuuski ja mõned ussikuused, pildist jäi välja kääbuskuuskede rivi eespool. Sammaldunud kiviaia taga olev kuusikunukk on juba tugevalt ajahambast puretud, kuid seisab ikka veel sirgelt.

Edasi pöörame vee äärde. Kõik kolm hiina silda on ligipääsetavad. Nad asuvadki tegelikult saarekestel. Vesi on küll tõusnud, kuid hommikuselt külmakahune lumi kannab veel peal. Üleskerkinud jääserv särab päikeses nagu puhas kristall - ilus!
Siiski pole kahju jääminekust, vaba vee peegeldused annavad vaatele kohe elavust juurde. Vee äärde on tiikide imetlemiseks seatud  omapärase disainiga palkiste (vist). Ilus siiru-viirulise puidumuster ja istumine sellel ei olnudki eriti ebamugav.

Harkjalgse kiige pildistasin kui näite, milline ei peaks kiik olema, kui temaga kiikumisest ka mõnu soovitakse tunda. Liiga lühikene käik ei anna küllalt hoogu teha, kuid lastele on kiigeplaat ikkagi maast ilmatu kõrgel.Viimasel pildil olev matkaraja silt osutab, et iga suund sobib. Siin on küll kõik silditagi näha, kuid ükskord olen pimedal metsateede ristil üsna suures kimbatuses olnud taolise sildi all. Kõik neli suunda olid tähistatud reipa matkaselli kujutisega ja ei muud.

Pärast sõitsime veel põhja poole ja hulkusime pisut mere ääres. Siin allpool üks eriti paksu samblakasukaga kiviaia nuka pilt. Kui aga sammaldunud kive käepärast ei ole, võib sama mulje saavutada kunstipäraselt pügatud kuusehekiga.

Mere kaldale pääses üle Mustoja rippsilla. Kaldal on veel lund-jääd, kuid tagapool on meri juba vaba. Lõunaks oli kogu aeg ennustatud vihm lõpuks kohale jõudnud. Pärast Rakvere Põhjakeskuses ekskurseerimist mõtlesime veel Spaa ja saunakeskust külastada, kuid pöörasime otsa ümber, kui nägime läbi klaasseina, et basseinid olid püsti rahvast täis. Koolivaheaeg.

Kaktused klaasi all

Minu lumehangedest kohe kindlasti kaktuseid välja ei sula, kuid kaktuste pilte võin pakkuda küll. Samal ajal kui siin põhjamaised aednikud viskavad okkalised asukad aknalaualt põllule, on veidrikud troopilsel Balil ehitanud oma pilvede tasandil asuvasse botaanikaaeda kaktuste eksponeerimiseks suure klaaspalee.

Sissepääs kaktusemajja keset lopsakat loodust

Klaasvõlvide all on tahapoole tõusev mägi, mis tundub nagu hooletult  kokku loobitud kergetest krobelistest vulkaanilistest kividest. Tegelikult varisemisohtu pole, kivide vahesid täidab tsemenditaoline ollus. Garneeringuks on kasutatud siledaid merekive ning mitmevärvilisi vulkaanilisi purusid. Mäe sees on osaliselt ülalt avatud käigustik. Liigume paremalt trepist üles, läbime koopad ja viimase kaare alt tagasi looklevat teed mööda alla. Kaktusevõhik astub võimalikest haruldustest pimesilmi mööda ning suunab oma tähelepanu  ümbruse üldisele meeleolule. Mitmeidki kompositsioonides nähaolevaid taimi võis saare alumistes osades ka vabas õhus kohata. Piimalilli müüdi teede ääres pottides ning need toredad dekoratiivkapsa moodi roosa servaga sukulendid kaunistasid kloostrite llilleklumpe. Alustaimestikus on ohtralt meil potilillena tuntud ja tundmatumatuid  juudihabemeid. Üldplaanilt võib näha (vaata ülal vasakul) et ka viigikaktused olid esindatud.

Kevad olevat saabunud

Meie mändidealuses talvereservaadis rikuvad ühtlast valevust vaid mõned tumedamad sõõrid puutüvede ümbruses. Jääkirvega toimetava kevade suure ablise poolt lagedaks raiutud-kühveldatud parkimisplatsilt pole ka ühtki krookust tärkamas loota. Ehk siis leiduks midagi kevadist pealinna ametlikus kevade vastuvõtupaigas Musumäel kell veerand kaheksa hommikul.
Pasunamäng on läbi, kõrvu kostub abilinnapea tervituskõne ja seejärel koorilaul. Midagi värvilist ikka on näha ka - linnaisad on jaganud laulukoori noortele ja käputäiele kohale kogunenud linnakodanikele õhupalle. Üsna hall hommik lõikava tuulega, kuid kuna juba kohale sai tuldud, väike roheline pilguheit ümbrusele.

Orkester oma esinemisjärge ootamas 

 Viru tänava ja Pärnu maantee nurgal olev krookuse-roosipeenar on veel kuuseokste peidus ja pukspuuhekid varjutuskanga all.

 Viru väravate suunas vaadates võib näha üsna inimtühja tänavat

 Mõned aastad tagasi asustati bussipeatuste tagune nõlv suure hulga punaste-kollaste looduslike tulpidega. Juba eelmisel aastal oli märgata, et neid oli jäänud palju vähemaks. Mingit tärkamist on siiski mäeküljel näha

 Sel nurgapeenral haljasala Vabaduse platsi poolses nukas ei ole midagi kevadist pakkuda - servas poolporised bergeenialehed ja põhiosas kõik veel uinuvas olekus

 Viimane lumelaik veel sulatada ja talvekülmades karastunud noorpaar võib kergemalt hingata.

 Viru tänava lillekioskite valikus põhiliselt tulbid-roosid-gerberad.

Pajutibu-sinilille- ega kaseoksatädisid näha ei ole. 

 Viru keskuse ümber on enamus vaasidesse kastidesse istutatud puid-põõsaid talve edukalt üle elanud. See tähendab, et vaid paar puukest ongi ära muritud. Pajudel on ka üksikuid pajutibusid küljes.

Äsja lume alt välja sulanud okaspuude istutusala rõõmustab silma talvevärvideski. Taamal Tammsaare pargis ei ole veel eriti midagi  imetleda, kuid ega muru kauaks enam mulla alla ei jää. Küll see kevad paneb end peagi maksma. Head kevadet meile!

Õistubakas - muretu külalill

Mahorkatubakas (Nicotiana rustica) koos järgneva töötlusega oli mul juba lapsepõlves läbikäidud etapp - olgugi, et vaid vaatlejana. Kollaste õitega mahorkatubakas on külmakindlam ning sisaldavat 9% nikotiini samas,  kui selle peenema sugulase, lillakate õitega Nicotiana tabacumi nikoiinisisaldus jääb alla 3 %. Taimekahjurite tõrjeks sobivat enim just mahorkatubaka tolm oma suure nikotiinisisalduse tõttu. Mäletan selle kollaste õite pisut imalmagusat lõhna ja kleepuvaid lehti. Hoolikalt traadile aetud tubakalehti kuivamas lakapeal, vändaga ringi aetavat tubaka ribadekslõikamise masinat, vanaisa piipu ja ka paberossitoppimise riistu. Tehnilised üksikasjad pakkusid küll huvi, kuid ise suitsu proovimise mõtet miskipärast ei tekkinud.

Eelmisel aastal proovisin kasvatada õistubakat. Et vähenõudlik, varjutaluv  ja lõhnav. Seemned külvasin aprilli lõpupäevil lavasse. Juulis  sai välja juuritud viimane jupp metsikut võsa aia äärst ning tekkinud vabale pinnale asustatud koos isekülvi petuuniatega mõned tubakataimed.

Tiivuline õistubakas Nicotiana alata "Sensation" 02. augustil

Augusti alguseks oli õitsemine juba mõnda aega kestnud.  Kirjelduse järgi olin valmis olnud selleks, et õied avanevad vaid pilves ilmaga või ainult õhtul, kuid ka päikeselistematel päevadel ei pannud nad oma õisi otsustavalt kinni. Pilvede armastus on tegelikult väga teretulnud, keskpäeva kaunitare jätkub vähemalt suvikute hulgas piisavalt.
Enne pikemale reisile suundumist sai mõned varred vaasi vette torgatud. Augusti lõpus tagasi tulles olid peenras kasvavad taimed moodustanud  kõrge sakris puhmiku. Vaasililled trepil jätkasid aga  üha uute õite avamist.  Arvestades seda, et ma äraõitsenud õisi ei kõrvaldanud ega taimi mingil kombel ei toestanud, võis ka peenras avaneva üldpildiga rahule jääda. Sügise edenedes oli õistubakas üks viimaseid külmale ja niiskusele vastupanijaid suvikute hulgas.

04. septembril, õisi sirutub igas suunas, osaliselt segunenud petuuniatega

12. novembril - naabrid juba käibelt kõrvaldatud.

Kõigile uutele tubakakasvatajatele head tubaka-aastat. Põhimõtteliselt pidid ka lilltubaka lehed sobima sihipäraseks kasutamiseks, mida mõnel pool ka praktiseeritavat. Ka valmistatavat Nicotiana alata baasil ekstrakti suitsetamisest võõrutamise hõlbustamiseks. Nicotiana alata lõhn meenutab mõneti jasmiini ning on andnud põhjust taime nimetamiseks ka jasmiintubakaks. Minu tiivulise õistubaka magus lõhn jäi suhteliselt tagasihoidlikuks. Eks midagi peab ohverdama dekoratiivsemate õite ja päevase õilmitsemise eest. Loomulikult võtsin ka seemneid ja muidugi ei ole mul neid kuhugi panna. Lisaks pidavat sel taimel olema kalduvus ka isekülviks.

P.S.
Kaaren. Mu telefoni mark on LG -E510, kaamera 5.0 Mpix. Ostetud sel hetkel kui eelmine teenistusest loobus ja antud mark oli sooduspakkumisel. Kasutusel enamasti faktipiltide tarvis, vahel sobivates tingimustes õnnestub mõni võte paremini. Selle poolest küll hea, et on võimeline näiteks A4 lehe loetavalt jäädvustma. Teine pildimasin on hetkel reisidigikas Lumix, mille objektiivi katvalt klaasilt pühkimata udulaik või näpujäljed eriti hästi esile tulevad pärastisel piltide üle vaatamisel. Pildistab ka vee all. Pilditamise teoorias on mul kogu arenguruum vaba.

Haavaemanda tänasest, 7. märtsi postitusest oli mul rõõm leida  nime oma salapärasele lilla-valgete õitega lõunamaa põõsale - tegu on brunfelsiaga.
vt ka mu  uusaasta postituse lõpust