Uue aja esimene päev

Rohkem valgust õhtutesse - ja mulle see meeldib. Olgu peale, et homme hommikul võib ka teisi mõtteid tulla. Täna hilishommikul õue kiigates olid kõik lumevabad laigud jälle valge kihiga kaetud. Öösel küll pidi olema enne lumesaju algust päris palju vihma sadanud, sest õhtul suud ülespidi keeratud tünnid olid hommikuks ääreni täis saanud. Aias veel midagi kasulikku teha ei saa, lilledest on oma ninad üle lume upitanud mõned lumikellukesed ja näha oli ka märtsikellukeste otsakesi. Uudisena on lõpuks jõudnud esimese õieni kollane lumekupp. Ma olin selle mugulakesi pea igal suvel mulla sisse torkinud, kuid alati oli nende väljanägemine olnud juba alguses kehvakene. Eelmisel suvel sain ühe potitaime taimevahetusest ja eks see siis nüüd uhkeldabki oma õienupsuga. Pisut eemal oli näha veel mõningaid kupulehekesi, eelmiste aastate närtsinud mugulatest on siis mõnele ikkagi hing sisse jäänud. Kupu naabruses krookused ei näita veel värvi, enamus  niikuinii veel sügaval hangede all. Kohtades, kus lumi  madalam, võib märgata hoogsalt ülespoole sirutuvaid tulbiteravikke.

Ancilla, üks ilusamaid Kaufmanni tulpidest 

Eile sai möödasõidul ka Hansaplantist läbi põigatud. Seemnestendidel kirendas päris rikkalik valik. Sibulariiulist vaatasin liiliaid. Vähemalt Aasia omad olid heas seisus, kui poe valik rahuldab. Koju tuli topeltroosa Spring Pink. Valge Annamarie on ühekordsetest pea nädal kauem õies püsinud, sellepärast ekstra huvi täidisõielisi juurde hankida. Saadaval on ka juba päris mitmeid topelt orientaale. Juhtusin lugema internetist kirjutist tulpide sordiaretuse kohta Hollandis, kus kirjeldati erinevaid aretusvõtteid ja mitu aastat minimaalselt uue sordini läheb.Lõppkokkuvõttes nenditi, et uusi liiliaid saab umbes poole kiiremini  ja seetõttu on mõnedki endised tulbiaretajad liiliatele üle läinud.
Maitsetaime pistikute laualt leidsin kolm piparmünti.  Uued mustad mündid (Mentha × piperita f. rubescens) kannavad  nime Chocolate ja Citaro ning  rohemündi (Mentha spicata) sordinimi on on Marona. Peenral või õigemini ämbrites kasvavad juba enne tavaline piparmünt (Mentha piperita) , kreftine (must münt?) ja õunmünt (Mentha suaveolens).

Järgmised kaks pilti on hoiatuseks minusugustele  kergeusklikele, kes maitsetaimepistikute laua ees seistes arvavad, et seal on kõik püsikud rivis.  Esimesel pildil oleva taime kohta oli küll juba Hiline kommenteerinud millega tegu, kuid ega nimi ilma pildita meelde polnud jäänud. Ilus jah ja toredad põletust raviva tarretisega täidetud murulaugulehed ning kenad kollased õied oodata, kuid mul ei ole üldse toalilledele ruumi.  Sügisel tuleb neil komposti kolida, kui keegi teine hüljatutele peavarju ei juhtu pakkuma.

Bulbine frutescens medicum ehk kriimurohi, nagu Hiline seda nimetas.

Lippia dulcis (Phyla dulcis) Colada - magus bronhiidileevendaja Mehhikost

Lippia lehed sarnanevad äravahetamiseni piparmündiga, kuid tegu on külmaõrna taimega. Lehed on väga magusad (proovisin), kuid suure kamprisisalduse tõttu on soovitav vaid mõõdukas tarvitamine. Suhu jäi kalmust meenutav järelmaitse, mõni pidavat lisamaitset tajuma kibedana. Mehhiko köögis on tal oma kindel koht. Paljuneb ülikergesti igast jupikesest ning tema sugulane Phyla nodiflora on Lõuna-Ameerika mandri soojemates osades tõeline probleemitekitaja veesüsteemide kallastel. Teda istutati sinna massiliseselt kui arvatavat pinnasekinnitajat, kuid ilmnenud on hoopis taime kaldakamarat lõhkuv ning vette varistav omadus. Phyla nodiflorat on soovitatud ka põuastel aladel muru asendajana, kuid just kuival pinnasel lippia "murus" ühelgi teisel taimel kohta ei ole ning lahtisaamine temast on praktiliselt võimatu. Samasugune nuhtlus kui meie murudes niitjas mailane.

Tsiil vaata, kas sa oma metsavahele selliseid igavaid priimulaid soovid. Kasvavad  täisvalguses või varjulisemas kohas ühtviisi hästi.

Tavaline madal priimula, kiire paljuneja ja tubli õitseja. Koloonia esimene mätas kingitus tuttavalt ja edasi jagatud juba päris mitmele poole. Tegelikkuses on roosast priimulast tumedam ja lillakasroosam.

Siin esiplaanil roosa priimula paar aastat pärast ühe taimekese soetamist. Tegelikkuses veelgi erkroosam. Oleks võinud rohkemgi jagada, kuid ruumi pole. Taga vasakul hallikate lehekodarikega on pääsusilmad ehk jaanikannid, mis on küll lühiealised, kuid minu peenral neile on meeldinud ja nad on teinud ka  isekülvi. Omalt poolt olen neile peoga tuhka ja lubjapuru poetanud männiokaste mõju leevendamiseks.

Sellised aiakäärid said ostetud eelmisel aastal ning jämedavõitu okste läbihammustamiseks on nad olnud asendamatud. Näiteks võsa ümbertöötamisel taimede tugikeppideks.Kui ühe korraga ei lõika läbi, siis oks ei pudene terade vahelt välja ning teise ampsuga on võimalus töö lõpule viia.