Linnametsa mändide all. : Kirgaslill

Esimesed krookused hakkavad ümber kukkuma, viimased varjukohtades pole veel oma õisi avanudki. Iga päevaga tekib juurde uusi õitsejaid, peab olema hoolas, et mõni väheldasem tähelepanuta ei jää. Tänase postituse peategelasest muidugi märkamata mööda ei kõnni.
Kes on oma aeda soetanud Vahemere äärest pärineva kirgaslille, võib nautida eksaimat sinist, mis parajasti just krookustelt teatepulka üle võtmas. Chionodoxa soomekeelne nimetus lumitähti pani mind juba esimesel märkamisel õlgu kehitama - lumi juba ammu unustatud. Ingliskeelne glory of the snow kõlab veel eriti uhkelt. Tuleb välja, et taime botaaniline nimi tuleb kreeka keelest, kus chion tähendab lund, ning doxa on au, sära, kirkus. Ingliskeelne nimetus on siis lihtsalt otsetõlge. Oma kodumaal mägedes ilmuvad kirgaslilled sinise või ka valge-roosaka lainena kohe lume sulades esuimese õitsejana, kuid mitte meil. Päris hea, et meie taimenimesepad ei hakanud tekitama mingit lumele viitavat nimetust nagu näiteks lumesäralill - kehtiv versioon kirgaslill vastab hästi taime olemusele. Kuna ma täpsemat liiki ei tea ja botaanikudki pole liigituses ühel meelel, siis ei hakka ladinakeelsele nimele täpsustust juurde kirjutama. Osa kirgaslilli on mul aias igatahes hiidkirgaslilled ehk siis Gingantea rühmast.

Pildil on mõni aasta puutumata potis elanud segu.

Roosad kõrguvad üle teiste, kuid see võib ka juhuslik olla.

Kui mõnel aiapidajal krookused 'lähevad valgeks" kauaks omapead jäänuna, siis kirgaslille puhul annavad valged taimed pigem vähem ja nirumaid õisi isegi siis, kui nende nimeks on hiid-kirgaslill. See-eest tekitavad hulgaliselt peenikest "muru". Siniste värvitoon ja õiesuurus on see-eest super.
Ei tea, miks need kaunid lilled varasemal ajal Eestis nii vähe populaarsed olid. Mingil määral neid ju poestki leida võis. Panin oma krookuste muru katselapile ka ühe peotäie sinist kirgaslille, kuid võib-olla see ei olnud eriti hea mõte. Puhkenud õied säravad küll erksalt, kuid mitmed taimed on nüüd teisel kevadel ilma õiteta. Mõnes valgemas ja rammusamas murus võib ta muidugi paremini käituda.

Vaadates kirgaslille massvallutusi murus, tuleb nentida, et krookus murus on kujunduselemendina kenam, kuid kirgaslill aitaks pikendada värvilist laiku murus nädala või kahe võrra. Tema lehed näevad kehvemad välja kui krookusel, kuid kaovad kiiremini ära. Linki ma ei jäädvustanud, kuid sattusin kirgaslilleväljasid otsides lehele, kus uhkusega demonstreeriti *hoopis huvitavamat kirgaslille sugulast sinist sillat, mis veelgi kiiremini võib katta puudealuse uhke sügavsinise vaibaga. Nojah. Enamik aialilli ongi ju hästi hooldatud umbrohud.