Tuesday, January 15, 2013

Rahumäelt Nõmmele

Sinise taevaga laupäev. Külma 12 miinuskraadi. Nõmme turule on võimalik Rahumäelt minna mööda endist kitsarööpmelise raudtee tammi. Kenasti väljaehitatud kergliiklustee. Liiklusvahenditest võis kohata vaid väikeste inimeste kelkusid, mootoriks suuremad inimesed.



Surnuaia müüri ääres hakkavad silma vanad, eriti rippuvate narmasokstega kuused


Edasi on suur lahmakas maad ümbritsetud korraliku raudaiaga, keset tärkavat võsa väheldane majavare ja lumega kaetud pinnasekuhjakesed.


Elektripostid reedavad, et tegu ei ole just põlismetsaga, kuid lumi on ikkagi tõeliselt puhas ja valge ning krudiseb mõnusasti saapa all


Turu liuväljalt kostab laste kilkeid. Tore mõte talvel avalaudade ala asemele jääväljak valada. Turuhoone on peaasjalikult liha päralt, ka muu kaubandus käib talvises tagasihoidlikus tempos siseruumides.Päris ilusad värsked räimed ning saadaval ka suitsukilu sprottimiseks. Karbitoodetel on viimasel ajal mingi eriline maitse tekkinud, tea kas nood üldse suitsu näevad või puistatakse  neile lihtsalt suitsumaitselist pulbrit peale. Kommipoodi asja ei olnud, sihtisin hoopis suuri elupuid maja ees. Kitsa võraga tõelised linnapuud. Ei takerdu traatidesse ega poeta sügisel leheprahti tänavale. Talv läbi värske väljanägemisega.


Tagasiteel mööda sõidutee ääri liigub pilk ikka rohkem ülespoole üle piirdeaedade.

Ühtviisi kenad on kased, männid ja üsna suureks sirgunud jugapuudki. Mingi pikaokkaline  aga on üsna sorakil olekuga. Loodetavasti suudab ta kevadel taas uhkeks ja kohevaks  muutuda


Madalalt paistev päike tekitab tänavale sügavaid varje


Seal, kuhu päikesekiired ulatuvad, helendab lumi nii kuis jaksab ja eelnevast sulapäevast okste külge tekkinud jääkuulikesed säravad hinnaliste kristallidena.


7 comments:

  1. Mööda seda vana raudteetammi tegime üks kevad rattamatka, see läheb otsaga mere äärde välja. Paraku oli ta ikka lõpus kohati üsna täis kasvanud ja kui ratta üle juurikate tassimine väga konti murdma hakkas, siis keerasime enne merd kodu poole tagasi. *mälestusi heietades*

    ReplyDelete
  2. Ühel kuumal suvel Rahumäe kalmistul perekonna kalmul suvelilli hooldamas käies sõitsin seda teed (Glehni lossist alates) rattaga üle päeva. Kui poiss väike oli, sai ka niisama jalutamas käidud. Väga mõnus tee on, nii suvel kui talvel.
    Iga kord kui Nõmmel käin, satub pilk ikka nendele Kommipoe ees olevatele elupuudele - võimsalt suureks on nad kasvanud jah, kuid mõjuvad oma üksinduses kuidagi omamoodi koomiliselt. Praegu pildilt vaatan, et Kommipood hakkab ka välimuselt ära väsima. Tundub, et alles nad seda remontisid... aga sellest on vist ikka juba päris mitmeid aastaid. Aeg lihtsalt lendab kiirelt :).

    ReplyDelete
  3. Hea, et ka linnas on kõiksugu masinatest puutumatuid puhtaid radu, maal me ju teistsuguseid ei näegi. Kuigi ma mäletan veel vägagi selgelt, kui jubedad võivad talviti linnatänavad olla.

    Ega Sa uurinud, kas see rippuvate okstega kuusk sarnaneb mõne hariliku kuuse vormile või on hoopis hiigla uhke Breweri kuusk (P.breweriana). Vanadelt kalmistutelt võib ju leida üksjagu põnevaid vähelevinuid puid, keda rikkamad linnakodanikud sinna kunagi istutanud on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu teadmised puude täpsete liikide ja vormide osas on enam kui tagasihoidlikud, kuid kodus lisan veel pilte. Neid kuuski oli mitu. Tõesti paistavad väga eriliselt silma.

      Delete
  4. Oi, mis vahva taaskohtumine - see raudteetamm on minu lapsepõlvetee - seal sai rattaga sõita ja turule minna ja kelgumäele ja kooli... Ainult seda raudaeda küll ei olnud, muidu mäletaks - olen üksjagu seelikuid -kleite Rahumäe aedade otsas lõhki käristanud.

    ReplyDelete
  5. Mina mäletan seda aega kui seal sõitis susla. Sai peale hüpatud, sõit läks Vääna välja.Ka dresiinat mäletan, mehed muudkui lükkasid keppidega.Nüüd pole raudteest jälgegi. Olin Rahumäe plika, päris surnuaia ääres, surnuaia plekist nn.aiakatusel sai joostud ja hirmsat kolinat tekitatud.Päris häbi meenutada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mis häbi, loomulik laste käitumine ju. Vaat kui sa praegu plekk-katusel jookseksid, siis ehk paneks pead vangutama. Minu lapsepõlvekodu kesk-Eestis oli samuti kitsarööpmelise raudtee lähedal ning dresiinisõitki on ära proovitud.

      Delete