Igas aianurgas miskit õitseb

Aed on väike, kuid kõiki stiilisid tahaks proovida. Moodsa inglise aianurga saab kõige lihtsamalt - tuleb lihtsalt mõnda aega käed seljal sealt mööda jalutada.

Sõrmkübarate ja kellukeste iseolemine

Põhjapoolne aiaäär on end kõrghaljastanud. Ainult et see seltskond ilma umbrohutõrjeabita hakkama pole saanud. Kaamera liiliakuhja peale.

"Latvia" päikeseline elujõud on vääramatu. Tumeda südamega  "Purple Heart" saabus aeda varjunime all "Strawberry and Cream". Tegelikult sobib lätlase kõrvale pareminigi.
Küll kunagi tulevad ka maasikad kreemiga. 

Lõunapiirdel mustikate ja naabri sireliheki vahel on väike "ohtlike paljunejate" karantiiniala. Küpsed tellispruunid toonid ja hoogsalt kaarduvad õielehed nõtketel vartel - tükike liiliate aretuse ajalugu eelmise sajandi teisest poolest.

"Zabava", M.Kirejeva aretis. Tagantpäikeses näib pisut heledam kui tegelikult.

Puud on meil loetud - ahvatlevaid ronitaimi on oi kui palju ja päris kõiki puid ka mingisse taimevõrku mässida ei sobi. Krundi tagaosa puid me ei ole püüdnud vallutada ning ka eesosas on üks "naabrinaise mänd", mis kasvab tema hoolealuse peenratüki nurgas. Olen sinna vahel sokutanud paar lilleuba, kuid sel aastal sai ühiselt otsustatud elulõnga kasuks. Mõeldud istutatud. On ju ilus! 

"Hagley hybrid", õrnlilla krepp.

 Samas lähedal on peenrajupp, kus proovivad õitseda mõned siberlased. Kõige rohkem õisi oli Kadaka kingitud lillatoonilisel puhmal - see oligi kohe üks tõsiselt toekas puhmas.

Viimasena näitab oma isemoodi õit teadaolevalt lollikindel kämpferi iiris "Vassili Alfjorov". 

Suveõitsejaid on rohkem kui soovida oskaks, varakevadised ja hilisemad sügisõitsejad aga on pidevalt tagaotsitavad. Üks potentsiaalne sügisel õitseja, mis seni proovimata on ajaania. Pole minu süü, et allolev eksemplar on oma kollakad õied juba kesksuvel avanud.

Ajaania, supermarketi lilleriiulilt. Eks näe kas osutub suvikuks või püsikuks.