Wednesday, August 29, 2018

Tapio Vares ja tuhanded puulapsed

Moto: Siit nurgast ja sealt nurgast, kesk-Hiiumaale kokku!

Kes ta on - see kummaline mees Tapio Vares ja mida ta õigupoolest toimetab seal kesk-Hiiumaal.
Parem üks kord oma silmaga näha kui netist nähtut loetut kujutluseks vormida.  Tõsi, kuid paraku jääb SELLE  aiamaastiku puhul ühest korrast ikkagi armetult väheks. Siin ma siis nüüd sirvin suurt hulka rohelisi pilte ja tunnen kahetsust, et taimenimesid pole kuidagi võimalik kohe pildistamise hetkel pildile külge salvestada.


Suur siidpöörise puhmas on esimene pilgupüüdja talu valdustes. Puhma tagant paistab ürdiaed seinale roniva viinapuuga.



Vaatamata pikalt kestnud põuale on suures tiigis piisavalt vett  kena vaate jaoks. Kaldal on näha sõnajalgade ja sammalde kasvuala. 'Ma armastasin seda kohta kõige rohkem, kuid nüüd olen pisut pettunud, umbrohud on end liiga hästi sisse seadnud.'  Jah, osjast on tõesti väga raske lahti saada - püüan kaastunnet avaldada. Kuid ei! Osjad on paljsseemnetaimed ja kuuluvad komplekti - hoopis võililled ja orashein on need pahalased. Tõtt-öelda pole kumbagi näha.



Alloleval pildil võiks oletada kukemarjapuhmikut, kuid tegelikult on tegu hoopis kivijugapuuga, kelle suuremad sugulased hoopis kaugel lõuna pool(keral) kasvavad.


Siin ta seisabki - oma kodumaailma peremees, visionäär, rajaja, varustaja ning sulane ühes isikus.  kõrval muidugi mitte tavaline vaher vaid - eee- vist ambrapuu.



Ja siin võiks ette kujutada, kui mõnusalt see punase ja rohelise pöögi hekk talvetuultes kahiseb. Auk hekis teenib kujunduskunsti eesmärke.


Huvitav, et ma polnud varem teadlikult näinud ühtki valgepööki. Ainult kuulnud, et mõned optimistid soovitavad teda hekipuuks, ning teised jälle raiuvad sellise idee juurteni maha - liiga külmaõrn olevat. Tapio ütleb, et tegelikult on kõige külmaõrnem osa valgepöögi juur, ning kui see kaitstud, pole erilisi probleeme - vähemalt Hiiumaal. Tõestuseks mitukümmend meetrit pontsakat ja tihededat hekki keskele kujundatud väravakaarega. Alloleval pildil aga üksik valgepöök - tal on hästi ilusad sitked sakilise servaga lehed. Taamal iga tõelise taimehooliku vältimatu tunnusmärk - potsikute väljapanek. Kes õue suvitama, kes tärkama kes kosuma.  



Valgepöögi hekki on kõik aiakülalised pildistanud, mina pakun selle asemel hoopis vaate läbi aknaga elupuuonnikese.


Pole ei peenraid ega selgelt piiritletud istutusalasid. On puiniit haruldaste puude ja üksikute valitud lillepuhmastega. Siidaskleepias on ka valituks osutunud, ning ei jäta juhust kasutamata et üha uutest kohtadest oma hullutavalt lõhnavate õitega puhmikuid üles ajada. Võeh, mõtleb väikeadnik üleannetuid silmitsedes. Pildi keskpunktis tulbipuu:



Kivimüürikesed ja tornikesed - jutustus  olemata hoonetest


Tasandikule järgneb noorte Trollide möllamispaik. Kui nad suureks kasvasid, siis suundusid Norrasse tõsisemate maastikuehitiste rajamistöödele. Kohapeale aga jäi maha fantastiline ala muhkude ja lohkudega. Ehtsad looklevad suvised kuivjõesängid, mis kevadel täituvad veega, et peegeldada pilliroopuhmikuid ja paljusid teisi oodatud ja hoolitsetud taim-immigrante. Kui nüüd trollid tunduvad liiga fantastlised, siis sellise maastiku valmimine ainuüksi inimese ja labida koostöös oleks kindlasti hoopis ebatõenäoline. 


Päriskastan:


Päris küdooniapuu ehk aivaa. Murus sinetab pervoksia ja taamal veel muid niidumasinast puutumata jäetud taimepuhmaid. Niitjal peab küll ajudes paiknema GPS koos täpse taimede levikukaardiga. Äraõitsenud käpalisedki on arvel ja peavad saama võimaluse oma seemet levitada.  



Sassafrass on vaatamata oma nahkjatele tihedatele lehtedele heitlehine puu. Kui kasvab soojemas kliimas, poetab lehed kuivaks suveperioodiks, kui põhjapiirkonnas, siis viskab rõivad ült talveks. Aromaatse õli tooraine, ravimtaim, erinevate rahvaste kulinaarias rohkelt kasutatud toidu vamistamisel  ning alkoholivaba õllejoogi pruulimisel. Ilus! : 


Päris tamm - mingi pajulehine versioon. Väikesi tammesid kohtab marsruudi kõigis lõikudes. Kes võinuks arvata, et neid nii palju erinevaid on - enamus ikka sämbulise servaga lehtedega, kuid mõni hoopis erinev:


Künkatäis kivilalemembeseid liike eesotsas end müürinurgale laotanud uhke maavitsaga
 - marjad pole söögiks :



Lepalehisel kletral siin õitsemisprobleemi pole:



Niidud ja veepark oli alles retke algus. Siit jõekääru tagant suundub metsa jalgrada. Enne metsa veel kaks õitsvat aedhortensiat ning bonsaiks pügatud harilik mänd:


Kuivendatud metsa all pohlade ja mustikate seltsis kasvavad suure endastmõistetavusega rodopõõsad, iileksid ja igatsugu muud lehtpõõsad. Okaspuudelgi  on metsa varjus turvalisem kasvada. Jaapani krüptomeeria on juba paarimeetrine, samas kõrval pisut salapäraselt kõlava nimega kuningaamia.




Rada koos kraaviga suubub soisele niidule - kusagil kaugemal. Kraavipervedel rõõmustavad  silma minikompositsioonid sõnajalgadest, sammaldest ning erinevatest kaldataimedest - ei kahtlustakski et inimese poolt kohale paigutatud.


Ülaloleval pildil teeservas kasvav ergavroheline põõsakene on kahtlaselt sarnane sügisel lillepoodides müüdavate pehmete turrisokkaliste 'kanarbikega', mis minust kindlalt poodi jäänud kui lootusetult külmaõrnad. Puiseerikad (Erica arborea) on ju vahemereäärsete maade suvise maastiku elustajad - üleni valgesse õievahtu mähitud enamasti üle meetri kõrgused põõsad. Kultuurvormid ent võivad teinekord liigist külmakindlamadki olla.  Aga vaatame lähemalt. See puhmik on vähemalt ühe talve oma koha peal kasvanud:


Lõpupildiks valisin metsaaia staazika 'püsilille' alias viigipuu. Selliseid laikusid oli näha mitmes eri kohas. Ise seemnest kasvatatud. Lõviosa taimedest ongi seemikud - võimaluse korral Eestis kodunenud taimedelt, kuid enamus siiski kaugetest maadest. Paljud seemned külvatakse otse tulevasele kasvukohale. Alguses on nad pisid, ning esimeste leebete hoiatuste järel püüame kahekordse hoolega jalge ette vaadata, et lasteaed ellu jääks:



Piltidele mahtus vaid murdosa muljetest. Aitäh, Tapio Vares, et leidsid mitu tundi aega oma varanduste jagamiseks  meie väikese huviliste grupiga. Soovime jätkuvalt sära silmadesse, rammu musklitesse ja uusi unistusi, mis kalduvad täituma.

P.S.

Loe lisa Tapiost ja Tapiolt

http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/eksootiline-aiarannak-hiiumaa-sudames?id=63913947
https://thelaaed.blogspot.com/2014/08/eksootiline-hiiumaa.html
https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=54&artid=74977
http://www.hiiuleht.ee/tag/tapio-vares/
http://maakodu.delfi.ee/archive/?tod=29.08.2018&fromd=01.10.2002&channel=40&category=0&query=TApio+lood



9 comments:

  1. Suurepärane, jääb vaid nukralt kahetseda, et ülejäänud Eesti kliima selliseid eksoote isegi katsetada ei luba. Aga valgepöök kasvab küll ka minu 4-5 tsoonis mis mühin. Kui sul pilte nii palju, võiksid veel ühe jätkupostituse teha :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Järvseljal kasvavad metsas Eesti jämedaimad metsikud valgepöögid, minu mälu järgi läbimõõduks 16cm. On seal Eesti kõrgeimate kaskede alumised naabrid :)

      Jätkupostitus oleks väga teretulnud!

      Delete
  2. Aitäh tutvustamast seda meretagust imet

    ReplyDelete
  3. Väga huvitav jalutuskäik, tänud!

    ReplyDelete
  4. Olen käinud ja näinud, võimas!
    Aitäh muljetamast! Seal on tõesti palju vaadata ja peremehe muhe olemine lisab veelgi põnevust.

    ReplyDelete
  5. Nii lahe aed! Tänud tutvustamast. Ja peremehele loomulikult jaksu edaspidiseks.
    Mmm... see metsaalune salamaailm... imeline. :)

    ReplyDelete