Presidendi Kantselei Roosiaias

Postitust on täiendatud Heleni piltidega
Vahetult taasiseseisvumispäeva eel oli mul ja Helenil võimalus liituda roosiaia külastuseks loa saanud grupiga.  Ise veel mõtlesin, et rooside tippaeg peaks juba läbi olema. Aga valesti mõtlesin! Asjatundliku hoolitsuse all on roosiaed oma nime väärt kogu suvehooaja kuni suure sügiseni. Luba pildistamiseks olemas, niisiis alustame ekskursiooniga. Turvakontroll läbitud, väljume Kantselei maja sisehoovi.

Maja ukse ees kasvab suur tamm, ukseesist ilmestavad mõned ümarvormilised põõsad ja lilleanumad

Helen: Esimene vaade on hoonega samal tasandil asuvale purskkaevule

Ümar purskkaevubassein on  ümbritsetud teadagi roosidega

Heidame põgusa pilgu peaväljakule ja liigume paremale ühte kahest väikesest pargiosast,

 mis paiknevad kahel pool peaväljakut.

Presidendi ürdipeenar-püramiid  ja kolmest mesipuust koosnev mesila kohe kantseleihoone otsas 

Roosipeenardest need mesilased eriti ei hoolivat. Hea ka, sest ega roosikasvatuses päris ilma kahjuritõrjeta  toime ei tule

Pargi silmapaistvaim puu - seitsmetüveline tiibpähklipuu. 
Puult ripuvad paarikümne sentimeetri pikkused tiibadega ripatsid.
 Viljad ei ole söödavad.

Peaväljaku ringkäiku alustame ühest lossipoolsest nurgast. Kantseleimaja ja ümar bassein
 paiknevad astangu võrra kõrgemal. 

Riskin eksida, kuid loodan, et pildil on 'Winchester Cathedral' ja et just see
 magusalt lõhnav roos kaunistab basseini lossipoolset otsa. 

Päikeseküllase müüri ääres kasvavad roniroosid. Nood ongi esimesed õitsejad roosiaias. Üksikuid õisi jätkub sügiseni. Talveks painutatakse kõik hoolikalt maha, kinnitatakse klambritega ja kaetakse liivaga. Üks roos kantseleipoolses nurgas on jõulise kasvuga, ühekordselt õitsev, rohkete  lõhnavate kreemikate valgeks pleekivate õitega  ('Rosa Helenae Honungsros') Seelle õiekobaraid ei lõigata ära vaid lastakse moodusutuda rohketel viljadel. Roos on ka üsna külmakindel, kuid ei selgunud päriselt kas ta vajab mahapainutamist või ei.

Ronirooside tee teises servas võib majapoolses otsas näha rikkalikult õitsemas tublit kollast iiri roosi 'Jan Spek', mis pidavat ületama mitmeidki moodsamaid kollaseid aretisi

Sama peenra keskel kasvab paar põõsakest aia kuulsaimat ja ka murettekitavaimat roosi 'Staatspräsident Päts' - Konstantin Pätsi järgi nimetatud hübriid-teeroosisorti.

Wikipeediast:  'Staatspräsident Päts' aretati Christoph Weigandi poolt 1937. aastal 'Ofelia' ja 'Souvenir de Claudius Perne' ristamisel ja nimetati Späthi aiandusfirma kauaaegse kliendi järgi. Roosisordi õied on kreemikaskollased, suured, pleegivad heledamaks. Lehed helerohelised. Põõsa kõrgus 70 cm. Keskpärase haigus- ja talvekindlusega. 

Pildil presidendi roosi piklikud kreemikad pungad. Kahjuks haigestub see roos kergesti roosiroostesse ja teda ei ole kerge paljundada. Eestis paljundatud taimed olevat ka järjest välja läinud. Lootust siiski on, sest sordi taastamisega tegeldakse praegu Saksaamaal. Kõigepelt tuleb Saksaamaa rooside geenipangast saadud silmadest kasvatada elujõulised emataimed, ning need siis pookida just temale sobivale ehk Laxa alusele, mis annab roosidele parema haigus- ja ilmastikukindluse. Tööga loodetakse valmis saada paari aasta jooksul. Seni aga võivad huvilised ikkagi õnne proovida kodumaidse paljundusega - küsige Rosmakorist või Tõnu talu puukoolist. Põhipaljundaja on olnud R. Joost, kelle poolt oli ka roosiaia algkujundus ning kes on põhivarustaja mitmete roosisortide asenduseksemplaridega siiani. Uutest partneritest mainib aednik Merilin Mentaali ja mõningaid Saksamaa firmasid.

President Pätsi büst asub ühes spetsiaalselt kujundatud ümaratest orvadest müüris. Selja taga ronib tobiväät. Lahkunud presidentide büstide jaoks on kujundatud päris hulk isiklikke kohti. 

Roosiaialt oodatakse pidevat õitsemist kogu hooaja jooksul. 
Abiks on peaaaegu lakkamatult õitsevad pinnakatteroosid. 
Neid on mitmetes toonides, eriti  roosasid ja punaseid.

Üldiselt on põhikompositsioonis üht roosisorti päris palju eksemplelare. See suures ulatuses värvimuutev põõsake oli üsna üksikuna roosade pinnakatterooside kõrval. Usun, et selle sordinimeks on 'Baby Masquerade' või siis lihtsalt 'Masquerade'

Helenile jäi silma selline roosa roos

Parimad vaated avanevad aiakülastajale Presidendi Kantselei roosiaeda
ja Kadrioru Lossi lilleadeda eraldavalt galeriilt. 

Pildistamise aega ei saa valida ning tuleb leppida puu varjuga üle värviliste peenarde

Võib ka ilma varjuta vaate leida, kuid hulk uhket ilu jääb siis kaadrist välja 

Helen seevastu leiab, et hoopis varju heitev tamm ise on jäädvustamist väärt. Ongi!

Heleni pildil  Kadrioru loss otsevaates.

Helen piilus ka otse alla Kadrioru Lossi aia purskkaevukaskaadi selja tagant

Kadrioru Lossi tagakülg lillepeenarde taustal. Tore, et selline uhke aed igamehele jalutamiseks ja imetlemiseks vaba on! 

Vaade galeriilt vastupidises suunas. Tähelepandamatult tumeroheline taganurk on maikuus just kõige pilkuköitvam ala. Müüri ääres kasvab päris arvukalt suuri rodopõõsaid. Viimasel ajal on 'lihtsalt rododele' lisandunud ka mõned sordinimega põõsad Hansaplantist. Päris nurgas asub ka taimestamata nn majandusala, kuhu mahub korraga parajasti üks koorem loomaaia komposti või liiva  - need nimelt on ainsad pinnasetooted, mida roosiaed tarvitab. Nurgast toimetatakse kogu väärt kraam käsikäruga iga roosipõõsa alla. Talvekatteks kiht liiva, mille peale kinnituseks kihike komposti. Kevadel rehitsetakse kate laiali ning viimistletakse rooside poolt katmata pind peene kooremultsiga.

Lennart Meri silmitseb aiaelu oma posti otsast keset rodosid, taustataimeks roniv hortensia. Aednik hindab ronivat hortensiat parimaks ronitaimeks oma valdustes ning on sellega asendanud mõnedki varasematest ronijatest. 

Lennu vaatevälja jäävad mitmed säravpunased ning lillakaspunased polüantroosid.

Astrid Lindgren - tubli heleroosa kordusõitseja

Pisut erilse veidi metsikuna tunduva lehestikuga valge roos, mis pidi olema väga hea õitseja. Hetkel veel üksikusd õied näha. Nimeks Maryssa (kui ma ikka õigesti mällu jätsin). Aias olemas ka tubli pargiroos Hansaland ning plaanis on Kantseleihoone teises otsas asuvale rohealale istutada terve rida Kadrioru pargi juubelile pühendatud  pargiroose. Selliseid, nagu allpool näha.

Juulis Kadrioru pargi 300. juubeliaasta roosinäitusel toimus Kadrioru juubelile pühendatud roosisordi esitlus. Kadrioru pargi juhataja Ain Järve sõnul on tegu on 17. sajandil Hollandis vabas looduses avastatud umbes saja lillakasroosa kroonlehega tugevalt lõhnava roosiga Rosa x centifolia ’Muscosa’. „Kadrioru jaoks valiti just see barokne roosisort, sest see sarnaneb väga Kadrioru lossi peasaali laemaalil kujutatud roosiga,“ ütles Ain Järve. Roos istutatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul kingitusena Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei roosiaeda ja Kuberneri aeda. Nagu pildilt näha, on tegemist sammalroosiga, mille sammaljad pungad lõhnavad juba enne kui õied puhkevad. Pilt siit: https://www.rosen-tantau.com/en/buy-online/park-and-wild-roses/rosa-centifolia-muscosa

Kogu kantselehoone poolne basseinikülg on  ergavpunase 'Amsterdam 'i päralt. Väga muljetavaldav! Lähedalt vaadates on küll näha pisut lehekahjustusi . See roos ei armastavat vihmutust, mida aga põuase suve tõttu tuli liigagi palju kasutada.

Järgnevate Heleni piltide kaudu heidame pilgu teisele pargiosale:

Pargis on mitmeid üsnagi täiskasvanud puid, kuigi pargi esmasel komplekteerimisel istutatud puudest suurem jagu on hukka saanud. Eks toodi liialt kaugelt lõuna poolt juba üsna suurtena. Puude all kasvab mitmeid õispõõsaid, kuid ega seal varjus erilist õiterohkust ei esine kui rodod muidugi välja arvata. Silma jäid kaks Bretschnaideri hortensiat, mis aga olid vaid kahvatu vari Estonia teatri Pärnu maantee poolsel küljel veel eelmisel suvel uhkelt õitsenud eksemplaridest. Praeguseks on Estonia teatri tagakülg haljastatud steriilselt - Hollandi kombe kohselt kanti pügatud noorte kõrgetüveliste puudega.

Vaade pargist basseini suunas. Viimane aeg vist juttu teha juba mitmel pildil näha olnud suurtest heinakuhi-elupuudest. Ehitusmaterjaliks on mitu (vist kolm) harilikku elupuud grupina kokku istutatud. Vanus orienteeruvalt 20 aastat. Sambad on nii tihked, et nende vastu võib toetada redeli, millelt üks kord aastas põõsaste vormi viimistletakse. Tänavu aastal pole seda tööd veel tehtud, mida  poleks osanud arvatagi.  

Teise pargiosa staar - väga vana kadakas, kena tervise juures tänu regulaarsele hoolitsusele. Just sinnakanti on planeeritud Kadrioru Pargi juubelile pühendatud rooside peenar.

Lossi roosiaias öeldi paar aastat tagasi kasvavat 35 roosisorti ja 1500 istkut.  

Rooside talvitamisest oli eespool juttu. Küsisime ka, milliseid hooldusvõtteid roosiaias veel rakendatakse. Väetamine: maikuus kõigepealt lämmastikväetist, juunis ja juulis täisväetist ning septembris lämmastikuta sügisväetist. Kuigi valitud on võimalikult haiguskindlad sordid ning heas kasvujõus roosid on kahjuritele vähem ahvatlevad, on ikkagi vajalik ka taimekaitsevahendite mõningane kasutamine.  Õitsemise perioodil käib pidev äraõitsanud kobarate lõikamine. Tugevamakasvulised roosid lõigatakse tagasi esimese täismõõdus leheni.
Kuidas majandatakse pidevalt samas kohas olevaid roosipeenraid. Kuna peenrale puhkusaastaid anda ei saa, asendatakse umbes käruäis mulda kohaliku aiamulla lisandiga loomaaia kompostiga iga kord asendusroosi istutamisel, Vana roosimuld kulub ära pargi teistele taimedele. Roosiaia perenaist abistab mõnigate tööde tegemisel Kantselei kojameees ning Kopli ametikooli praktikandid teevad praktikatunde. Mõni neist käib veel hiljemgi abiks kiirel ajal. Sellegipoolest ei kujuta ette kuidas ta jõuab näiteks põuaga muude kohustuste kõrvalt voolikuga kasta iga roosi jalgealust lisaks vihmutite tööshoidmisele. Senini ei ole idee kastmissüsteemist riigimeestele kuigi mõistlik tundunud.

Suur tänu roosiaia aednikule Eve Silmale, kel polnud kahju paarikümne inimese roosihuvi rahuldamiseks kiirel tööajal paari tundi kulutada. Välja marssisime samast suurest aiaväravast, kust täna, 20. augustil sisenesid presidendi piduliku vastuvõtu sajad kutsutud külalised. Tegelikult tundsime ennast rohkem priviligeerituna - saime mitu tundi ilusa ilmaga rahulikult nautida hästi hooldatud kaunist aeda. Sirvisin kiirelt üle ka eelmise 2017 aasta delfi ametliku pildirea presidendi vastuvõtust roosiaias. Roosiaeda oli pisut näha vaid ühelainsal pildil. Roosid ja aed on sellisel üritusel pelgalt kulissid, mida suure rahvahulga vahelt vaid killukaupa näha saab - kui ehk pakkuski huvi.

2018 aasta piduliste kostüüme ent täiendasid vihmavarjud. Ega vabaõhu pidu vihmast hoolida saa.
vaata https://elu24.postimees.ee/6136797/galerii-president-kaljulaid-kutsus-tuntud-ja-riigi-huvangusse-panustanud-kaasmaalased-kadrioru-roosiaeda-taasiseseisvumispaeva-tahistama

Vaata ka 2017. a. pildigaleriid siit:

President Kaljulaidi esimese taasiseseisvumispäeva vastuvõtt roosiaias  

Campanula incurva

NB! Postituse lõppu lisatud veel kokkuvõte kasvutingimuste kohta 31.07.2018
Campanula incurva, sün. Campanula Leutweinii,
Tsoon 6, monokarpne.
Eestikeelset nime tuleb nõutada!

Kelluke, kes paneb proovile aedniku kannatuse mitme aasta jooksul, et siis suure õiekuhjaga hüvitust pakkuda. Ning seejärel kaduda. Nii kõlas legend. Ja peaaegu nii see ka läks.

Mitu aastat tagasi (kui mitu?- kolm olevat, seega 2015 ) hankis Kiskjasiil selle kellukese seemneid, külvas maha ning jagas osa taimi sõpradele laiali. Ega siis kohe polnud teada, kuidas ta käitub või kas ta ülepea talvitub. Aga talvitus küll ja kord juba oma hoolde võetud, kussa elavat hinge ikka peenrast välja viskad, kuigi õiteta leherosetina ta mingi eriline vaatamisväärsus ei olnud.

Tänavu siis lõpuks hakkas tunduma, et hooldusprojekt lõpusirgele jõudnud. Mitmes suunas maadligi laiali sirutuvatele vartele ilmusid õiepungad. Rõõm ja kergendustunne korraga :) Järelekuulamine teiste hoodusperede hulgas näitas, et kellel kadunud asjade hulgas, kellel ikka veel mõtleb. Annan siis ülevaate tema kuumaperioodi tõttu ehk liiga lühikeseks jäänud õitsemisajast. Tegin ka selle vea, et ei noppinud ära õitsenud õisi, sest esimestel tipuõitel olid väga lühiksed õisikuvared ning murdmisel valgus piima, mis tardus imelikuks tumedaks plumpsuks.

16. juunil on taim üleni kaetud õiepungadega.

15. juuliks on pilt juba üpris kena

19.juuli. Kõige esimesed jääsinised laternad on juba kustunud,
kuid on lisandunud uusi

22.juuli. Enam paremaks minna ei saa.

29.juuliks on plats värsketest õitest puhas aga midagi paistab paremal potikeses 

KAS UUS ALGUS?

Tunnistan siis üles, et tegelikult sain ma vastutavale hoiule 2 taime. Võimalik , et isegi 3, sest vasakpoolsel oli 2 püstist mastiosa. Kuna tundus, et vastupidiselt surnuksõitsemise prognoosile ei kavatsegi proua Incurva täielikult kaduda, siis kohe uudishimulikult kühvel mulda. Nuga käepärast, et lõigata lahti elusana näiv rosett kuhtuva varre küljest. Aga nuga ei läinudki tarvis! Aitas tasakesi sikutamisest-saputamisest ning vana ja uus taim eraldusid teineteisest. Täiesti oma turdharudega juurestik oli mõlemal osal. Veel n aastat ootamist? No EI! Vähemalt see väljakaevatu peab uue hooldaja leidma. Kui romantikata vaadata, siis need õied on ju üpris samad kui keskmisel kellukal, ainult paiknemise on eriline. Keskmise kelluka kaheaastane tsükkel tundub äkki üsnagi vastuvõetav. Incurvast  vasakul õitseb valgeõieline karpaadi kelluke juba juunikuust alates, tõsi küll juba üsna väsinud moega. Pole ka ime, tigu on õisi näksimas käinud - muu roheline osa oli vist liiga kibe.

Taim potis ja uue kasuvanemaga on hooldusleping juba allkirjastatud.

Ülejäänud osas mõtlesin, et ehk lasen seemnel valmida. Kui oleksin õitsenud seemnealged ära noppinud, siis oleks taim veel uusi õisigi pakkunud nagu kellukatel kombeks. Pisikesed õiealged on näha aga väga kängu jäänud seal arenevate seemnete kõrval.

Pakun lõpuks veel ühe lingi selle taime kohta. Nagu ongi oodata mitmeaastase kasvuajaga taime puhul, seemned säilivad kaua ning idanevus isegi paraneb. Kehtib seemnete külmas säilitamise puhul. Mainitakse ka, et kuigi teksti autoril haihtus taim pärast õitsemist, on kuulda, et alati see nii ei lähe.Et sobivates kasvutingimustes võib Incurva kauemaks jääda. Siin see link: http://www.robsplants.com/plants/CampaIncur#seeddetails

Kokkuvõte netist. Seda ettearvamatu käitumisega kellukat on kasvatatud ka 3-ndas tsoonis, seega külm talv ei tohiks olla peapõhjuseks taime hävimisel. Klassifitseerub alpitaimede hulka - piisavalt niiskust ja hea drenaaz. Võib teha ka isekülvi. Enamusel õitega piltidel on näha ka mõned kivid, sageli paikneb taim kallakul, isegi vertikaalse seina praos. Jahedamas kliimas õitseb kauem. Õitsemiseni 2 kuni n aastat. Minul kasvas kividega ääristatud peenra servas, liivakas maa, tegelikult kahel pool taime veel maasse kaevatud potid lumikellukestega, mis mõningal määral imiteerib ehk sellist tsehhi tüüpi alpiaeda. Mõnedel kasvatajatel õitseb taim kohe järgmisel aastal teistkordselt pärast esimest õitsemist vähemas mahus ning siis kaob. Õitsemiseaegne vihm võivat rikkuda taime välimust, kuid ainuüksi ülespoole suunatud õied ei saa olla põhjuseks, kust muidu teated üle kuu aja pikkusest õitsemisajast. Mul ka kastmisvesi algul jõudis õitesse kuid suure kuumusega sest väga probleemi ei tekkinud. Hiljem püüdsin igaks juhuks ettevaatlikumalt kasta. Campanula incurva pidavat olema pärit Kreekast; kohati kutsutakse ka kreeka kellukesesks , lihtsalt kellukeseks või kaubanduses romantiliselt Heavenly bells - taevased kell(uk)ad. Eestis olen kohanud peale Aalujate veel Sveta aias, kes teadis selle olevat kaheaastase. Ei teagi kas tal juba see õitsenud on. Õite värvus varieeruvat helesinisest valgeni, enamasti hele jääsinine.

Veider ja vaimustav

Kõrgessaare asula läheduses oli tee ääres viit Eiffeli Torn. Sellenimeline atraktsioon oli küll põgusalt silma jäänud kiirel päevaplaani koostamisel, ent jalgrattamarsruudil, mille vaatepunkte järgisime polnud Eiffeli kohta sõnagi. Pöörasime siiski käänulisele teele ning vähem kui kilomeetri pärast jõudsime esimesel pilgul nagu laadaplatsile. Lunastasime piletid 2 Eurot tükk, läbisime piletikontrolli ja liikusime punase katusega majakese suunas. See osutus iseteenindavaks jäätisepoeks. Hinnakiri seinal ja rahakarp laual. Enne veel aga asusid pilku püüdma arvukad installatsioonid. Heade ideede pink, erinevat kiiged ja kuurialune, kust oleks võinud osta päris toredaid kadakast painutatud tugitoolisid.

Dr. Manfred - piletikontroll

Kahele poole sissepääsuteed oli 2015 aastal istutatud mitukümmend puukest. Leidus nii eestimaiseid kui võõrliike. Äratallamise eest olid puukesed kõik raamidega kaitstud, kuid kahjuks olid sildid ebatäpsed, lapse konarliku käega maalitud ning poolkustunud. 

Põhiobjekt on vägagi muljeavaldav ning näeb tegelikult üsna värske välja. Wikipeediast võib lugeda 'Hiiumaa Eiffel on torn Hiiumaal Kõrgessaare vallas Kootsaare poolsaarel Reigi küla põhjatipus, mille ehitas kohalik külamees Jaan Alliksoo oma koduõuele . Torn valmis 2007. aastal ja on 31,4 meetrit kõrge ehk 1/10 Prantsusmaal asuvast Eiffeli torni kõrgusest.' Peaaegu valmimisest saadik on käinud sulelahingud torni lammutamise teemadel. 2017. aasta veebruaris ilmus optimistlik kirjutis Maalehes: 'Hiiumaal on valmimas uus Eiffeli torn.' -et kõik oleks Euronõuete kohane. Siiski optimistlik ennustus ei ole (veel?) täitunud. Torni sissepääsu juures seisab pehkinud välimusega trepp keelavate siltidega. Võimalik, et see on meelega sinna paigutatud, et agarate külastajate indu vähendada.Loe rohkem:  http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/paevapilt-hiiumaal-on-valmimas-uus-eiffeli-torn?id=77251804

Torni keskkohast väljaulatuvate pikkade talade külge on riputatud kiik. Aga miskipärast ei tulnud pähe proovida mis tunne oleks. See kiik on tegelikult näha ühel väikepildil kahe punase torniga majakese taustal. Võimalik liikumisulatus ka jalajälgede järgi näha.

Torni jalamil keelusilt ja ka roigastõkked paika sätitud. Kuid meil eriti kahju ei olnud, sest ronimiseisu ei olnud just suur. Eks paar alumist korrust oleks ehk ikka ära proovinud ka.

Vaatamist ja proovimist jätkub maapinnalgi küllaga. Näha olevasse kerasse mahtus inimene sisse ronima. Võimalik, et see oli mõeldud liftina mingile kõrgusele.

Pisikene  'Eramaja'

Sõlme kasvatatud puud

Esiplaanil nõiamaja, kus on ainult üks õige sissepääsukoht. Sellest majast algab retk umbes kuude erinevasse objekti, kusjuures ühest kohast teise tuleb pugeda läbi torude. Kahtlane, kas priskemat sorti täisinimene neist läbi mahuks, kuid parajas mõõdus ja eas olles peaks küll päris põnev olema.

Vasakul on sissepääs suurde pimedasse labürindimajja. Kui oma valgusallikat pole, pidi saama laenata taskulampi. Üks meist asub julgelt proovima oma orienteerumisoskust Pealtvaataja liigub maja taha, et jälgida, kas üldse ja millisest uksest labürindis eksleja välja ilmub.

 Happy end on pildil näha. Teise ukse peal oli otsekohene kiri 'Siit väljub idioot'. Majas oli tõesti palju tubasid olnud, igas toas umbes 4 nummerdatud ust. Seinal testküsimused ja nummerdatud vastused. Edasi liikusid vastavalt valitud vastuse numbrile.

Siin pildil on näha Seiklusraja viimased kaks objekti. Hoolikal vaatlusel paistavad ka ühendustorud. Territooriumil paiknes veel hulk erinevaid fantaasiaehitisi ja kadakajuurtest imevigureid. Kes huvitub , võib pilte suuremalt vaadata. Kaugeltki kõik objektid ja atraktsioonid ei jäänud pildile. Esimene allolevatest piltidest on võetud istudes kahe inimese kiiktoolis, mille keskel lauake. Teine osapool sai oma jäätise kiiremini söödud ja lahkus, millepeale teadagi temapoolne ots kõrgele õhku tõusis :)

Lõpuks saareloss spetsiaalselt tema tarvis kaevatud tiigi keskel ja värskelt valminud eriti tähtis asutus parkimisplatsil. Pöörake tähelepanu kätepesu nõule, millest paneb vee nirisema vajutus allpool olevale pedaalile.