Maltal veebruris 4 Gozo

Plaan saare külastuseks: Buss 221 Bugibba-Cirkewa  7:00-7:39, praam Cirkewa-Mgarr 8:15-8:40

Buss 322 Ramla Baysse 8:55 -9:11 Buss 322 Ramla Bayst Marsalformi 10:41-11:00. Jalutuskäik randa pidi soolapannideni Buss 310 Zwejni peatusest Victoria suunas kell 12:44. Kell 13-15 külaskäik Ta Mena veinimõisa ja farmi, 15:10-15:20 Buss 310 Victoriasse. Linnaring enne pimenemist kell 18 ning kiire 301 bussiga sadamasse, praamile, bussile ja Bugibbasse hotelli tagasi.

Mgarri sadam Gozo saarel. Päris kena!

Tegelikkus. Hommikune buss väljus täpselt ja tegi toreda ekskursioonsõidu saare põhjaosa mägisel maastikul, muuhulgas rühkis vapralt üles mäeharjale populaarsesse ja kenasse suvituslinna Melliehasse. Sadamasse jõudis parajasti, kui üks praam asutas lahkumist. Selle peale me eriti ei lootnud ka jõuda. Sadama puhvet müüs rõõmalt ootajatele kohvi ja kohvikõrvast, päris hea jäätis oli. Praamile minek pikka koridori pidi nagu Tallinna sadamas Soome laevale. Pileteid suure saare kassast ei müüdud, tagasiteel kasseeritakse kahe otsa raha, sest ega rahvas tagasi lennates ei lähe ju.
Buss Gozo tagaserva suunas väljus ka normaalselt. GPS-iga marsruuti kontrollisides sai selgeks, et Ramla punase liivaga randa meid küll ei viida. Muuhulgas asub Ramlas ka ekskursiooniobjekt Calypso koobas, kus Odüsseus oma eksirännakutel olevat 8 aastat armuvangis veetnud. Seda me otsida ei kavatsenud, sest netipiltide järgi oli selge, et pole seal midagi vaadata, varisend koopasuukene vaid. Gozo kuulsaim turismiobjekt, läänerannikul asunud azuursiniseks aknaks kutsutud lubjakivikaar mere ääres oli ka paari aasta eest kokku varisenud; turiste ikka viiakse sinna et nad saaksid kahetseda, miks mõni aasta varem ei saabunud saarele. Sinine auk sukeldujatele samas rannal on ikka alles. Antud auk on tore sellepoolest, sisse sulpsatakse 10m laiusesse sisemaa järvekesse, kuid  kitsast läbipääsu pidi ja edasi siniakna kaare kohast saab avamerre. Neid siniseid auke on veel mujalgi mitmes kohas, muuhulgas ka väikese vahesaare Comino külje all.  Eks meie siis astusime maha lõpp-peatuses Marsalfornis. Aega oli laialt tutvuda täielikul talvereziimil oleva suvituskohaga. Meri oli igatahes kaunis ja selgeveeline nagu kõikjal Malta rannikul. Alati leidub kaldal mõningaid mehi, kes õnneliku näoga õngekorki põrnitsevad, mõnel mingi pisikene kribu ka saagiks ette näidata. Söögikohad  kõik kinni, kuid leidsime romantilise koha pikniku pidamiseks:

Piknikulaud mere ääres. Oma võileivad peavad kaasas olema

Suvel saab Marsalforngi oma osa turistidest, ent talvised tulejad nii kaugele eriti ei kipu. Edasi mõned pildid meie jalutusteekonnast.

Selles stiilis rannapromenaad jätkus ligi kilomeetri jagu. Pügatud hekiga ümbritsetud istutusalad (agaavidega näiteks), piknikulauad, laste mänguplatsikesed ja merevaatega majakesed. Nagu korralikus kohas olema peab, avalik wc, mis polnud isegi suletud.
 Kallas suht kõrge selle koha peal

Vaade kaldale lahekese vastasküljest.

Lantaanisid oli näha nii metsikult kui haljastuses. Kohati leidus ka teist,
 üsna punaste õitega alamliiki.

Avalik ujumiskoht, kus tundub küll, et lisaks korralikkudele jalatsitele peaks ka kaitseülikond seljas olema. Siiski vasakult paistva müürikese taga oli pisut vähem ohtliku põhjaga koht

Ikka tuntud kollased piimohakad ja jänesekapsad. Keskel mingi heitlehine põõsas, talveks raagus arvatavasti.

Apteenia  Aptenia lancifolia on üks kristall-lilledeks kutsutute pere esindja.
 Leidub looduslikult ja ka istutatuna.

Majad lõppenud, teeme kõrvalepõike poolsarekesele, mille tipus on kunagine kaitseehits,

 mis praegu suletud, kuid vahepeal olevat olnud erakätes diskopidude paigana. 

Mere ääres paistavad mõned soolapannid. Soolane vesi tulvab sisse ja päikene aurustab selle ära, jättes põhja soolakihi.

See valge mäekühm on looduslik moodustis, kuid selle künka tagaküljel on uks. Elukoht see siiski ei ole.  Soolakohti leidub mitmel pool, kuid üks tähelepanuväärsemaid ikka veel kasutusel soolapannide rand  asub pildil taamal oleva mäekallaku juurest pisut edasi ümber nurga..

Lõpetame rannamatka ja kõnnime pisut teed mööda tagasi tagsi 310 bussi peatusesse. Sõidame otse pealinna Victoriasse, sest eelmisel õhtul lugesime netist, et Ta Mena talu rahvas on sel laupäeval hoopis sõbrapäeva pargilaadal talukraami müümas. Ega nad vist väga rõõmsad ei ole, sest üritusel alkoholi ei ole müüa lubatud, kuid nende põhimargiks on just veinid ja liköörid.

Villa Rundle Garden ehk väike erakätes olev kuid rahvale avatud pargikene Victoria keskel, bussipeatuse lähedal. Park on hiljuti läbi teinud rekonstrueerimise. Istutatud on noori puid ja rajatud uus veesilm. Mõnel puukesel oli isegi nimesilt küljes. Pildilt ei paista vaates oleva teega ristuv, südamekestega ja kaarekestega kaunistatud sõbrapäeva  allee, kus rahvas usinalt end pildistas. Kuskil mängis keegi mingit pilli. Taga vasakul on pisut näha minilaada ala. Müügil oli käsitöid ja talusaadusi nagu mett, küpsiseid, kitse- ja lambajuustusid, keediseid ja siirupeid.Malta väikesed soolased juustukesed on väga head. Eksootilisema poole pealt kaktusemoos, viigimarjamoos ning jaanikauna siirup pisikestes purgikestes. Sellest viimasest peab pisut juttu tegema. Soojades maades põliselt kasvanud kuiva ja raskeid tingimusi taluva igihalja jaanikaunapuu, Ceratonia siliqua, Carob tree, magusad kaunad on pakkunud sööta kariloomadele, näksimist lastele ja toitu raskemate aegade üe elamiseks. Jaanikaunasiirupil on mitmeid tervistvaid omadusi ning seetõttu oli see ainus magus ollus, mida paastuaegadel pattu tegemta süüa võis. Muuhulgas kasutati jaanikaunapuu alati kindla suurusega seemneid vääriskivide kaalumiseks, sellest siis mõiste karaat. Siirup on päris maitsev. Kaunadest valmistatakse ka pulbrit ja pressitakse plaate, mida looduspoodides müüakse. Pargi kõrval oli juur- ja puuvilja müügikoht. Kohalikud apelsinid ja mandariinid on üsna keskpärase, pisut metsiku  maitsega, rohkete seemnetega ja mitte eriti mahlakad. Sidruneid ei maitsenud, kuid kirjelduse järgi on needki üpris kibehapud. Kohalikud aga on rahul ja valmistavad neist likööre. Turiste kutsutkse ka limoncello valmistmise töötubadesse.  Koortega apelsinidest ning mingitest maitseainetest valmistatakse populaarset mõrkjasmagusat  karastusjooki Kinnie. Mulle hakkas see ka kohe maitsema, kuigi ma muidu mingi limonaadide ja kokade jooja ei ole. 

Victoria bussijaam taamal kõrguva kindlusega, huvitavalt ümaraks pügatud kõrgete puudega, rohelise bussiga ning küpresside ja madalate roosaõieliste lespedeetsa põõsakestega .

Hallitüvelised pügatud puud lähemalt 

Lespedeetsa Lespedeza lähemalt 

Mõnel pool õitsesid lillaõielised bugenvillead. Eriti populaarsed nood siiski ei paistnud olevat. 

Punane tilgakujuline märk on Gozo pealinn Victoria. Hulk kribukrabu märke tähistavad meie  hotelli ja muid tähtsaid paiku Bugibbas. Jõudsime tagasi veel valgevarus.

Maltal veebruaris 3 Põõsas-mägisibul ja Aafrika Lipp

Kõigepealt repliik selle kohta, et need lõunamaa taimed 'meil niikuinii ei kasva'. Nagu ka eelnenud postitusest näha, nii mõnedki kasvavad, sageli üheaastasena inimese hoolsa käega külvatult ent sedagi mitte tingimata. Kes poleks näinud lõvilõua või  võõrasema isekülvi. Lavendlid enamasti talvituvad ja annavad ka isekülvi. Umbrohtudest parem ei hakka rääkimagi :) Usun, et nii mõnigi väike kohalik kukehari (sedum) võiks end meil päris koduselt tunda. Kuigi jah, eks need kõige kohanemisvõimelisemad ehk on juba tee Eestisse leidnud ka.

Pildil on hariliku saialille aedvorm Gozo pealinna Victoria bussijaamas, kuid ka tema, Calendula officinalis on saarel naturaliseerunud. Maltal kasvab ka mitu kohalikku põlist saialilleliiki:  C.bicolor, C. maritima  C. suffructicosa, Calendula  arvensisel on kohapeal koguni 3 alamliiki. Osa neist saialilledest on poolendeemsed, st levinud vaid mõnedel Vahemere saartel.

Annele ja teistele vahemere taimede huvilistele soovitan üle vaadata ka minu 2013 aasta postituste sari aprillikuisest Portugalist. https://pohlavars.blogspot.com/2013/04/ Jäävad ehk mõned tõesti lootusetud taimed kaasa ostmata või välja kaevamata. Portugali mitmekesiselt liigendatud maastik pakub kodu rohkematele taimeliikidele kui Malta, sealhulgas kõrgemad karmima mikrokliimaga paigad, kuid sellel väikesel kivisaarelgi on omad pärlid - taimed, mida ei kohta looduslikult kusagil mujal.

Tahaksin nüüd tutvustada üht päris suurt ja uhket juba 500 aastat tagasi saarele toodud ja naturaliseerunud, ent siiski veel tulnuktaimena klassifitseeritavat  paksulehelist - puis-mägisibulat kehtiva põhinimega puiskestvik Aeonium arboreum, syn. sempervivum arboreum. Ingliskeelne tavanimi Tree-houseleek, kuid ka Tree-aeonium.  Mulle hakkasid tema suured kollased ümarkoonusjad õisikud kõigepealt silma Golden Bay rannanõlval, end aaloede vahele pressinud hulgipealise 'mägisibula' küljest üles sirutuvatena. Pildistamiseks polnud eriti häid tingimusi ja seepärast lisan ka pildi netist.

Puiskestvik õitsemas Golden Bay aaloeplatsil.

See pilt on pärit  http://floraofgibraltar.myspecies.info/dicots/aeonium-arboreum-l-webb-berthel
Leht on kaitstud Creative Commons litsensiga,
 ning lehe kaudu võib jõuda ka pildi orignaali üleslaadijani

 Vaata ka infot ja pilte suurepäraselt Malta metsikute taimede veebilehelt  http://www.maltawildplants.com/CRSS/Aeonium_arboreum.php NB! Sellelt Malta taimede lehelt ei tohi pilte oma töödesse ega väljaannetesse isegi hariduslikul eesmärgil kopeerida. Autor soovib neid müüa (alates 5 eur pilt). Kuid piltide  õiguste uurimisel nägin, et veebilehe haldaja on valmis ka malta metsikute taimede seemneid müüma. Vaata ülalviidatud lehe allossa näiteks.

Puiskestvikke on erinevaid alaliikisid ja aianduslikke vormisid - nii rohelistes, punakates kui mustjates toonides lehtedega. Kasvavad looduses ja ilupeenardel ning hoovides suurtes savipottides. Muuhulgas võiksid need taimed olla silma jäänud talvekuudel Kanaari saartelt suve otsinud turistidele. Toataimena nõuab tüüpilisi Vahemerelisi tingimusi, Talvel suht jahe, ent mitte alla 5-10 soojakraadi koht, hästi vett läbilaskev pinnas ning muidugi lisavalgust. Kui veab, siis kevadtalvel võib õisi oodata. Äkki on isegi müügil toataimede osakonnas.

Teine tänane staar näib eemalt pesuehtsa kaeralillena. Lähmal vaatlusel aga on ta õisik kuidagi liiga rikkalik. Mingid lisariputised tilgendamas tuules. Saage tuttavaks: Õiekas unisuu, Chasmanthe floribunda; tavaingliskeeles African Flag. Kohtasin neid massistutusena mitmetel haljasaladel, kuid  temagi on juba 500 aastase ajalooga naturaliseerunud tulnukas saarel. Kuulub koos kaeralille, iiriste, krookuse, freesia ja gladiooliga iiriseliste sugukonda.

Selle pildi tegemiseks astusin paar sammu üle värskelt umbrohust puhastatud ja kobestatud vihmaniiske pargipinna ning tulemusena urgitsesin õhtul hotellis vaevarikkalt puutikuga algselt kleepjat, kuid kiiresti kuivavanud kollakat 'savimassi' oma sandaalide talla süvenditest. Tagasi kodus, panin ohates oma käimad sooja vee vanni ning oh imet, kogu tallatäiend lahustus kähku ning sadestus pesukausi põhja kollaka  ülipeene  settena. Täitsa asjata urgitsesin kuivalt :)

Maltal veebruaris 2

Majjistral rahvuspargi jalutusretk. Meie kõndisime kuni ühe kõrgemal kaldal asuva nn vaatepunktini  kalda lähedalt; tagasi aga ringiga kaugemalt, looduspargi ametliku keskuse kaudu. Looduspargi lõpus, rannal asub  Popeye Village. See on Maltal filmitud muusikalise filmiseriaali võttepaik, mis elab edasi oma filmielu. Kostümeeritud filmitegelased ning värvilised Popeye küla majakesed. Meie programmist jäi see paik välja, kuid kuuldavalt lastele pidi väga meeldima, eriti neile, kes filme näinud. Allpool toodud taimepiltidele olen küll julgelt nimed juurde kirjutanud, kuid kahjuks  nimesilte loodusesse polnud paigutatud, nii et mine tea :)

Vaade merele kaljurannalt

Tuleb tuttav ette? No muidugi, rand kivikilbik oma päriskodus lõhnamas.

Kohati oli maapind veidi lohkus ja kohe kasvamas lopsakam taimestik. 

Teisal roosa põisrohi esimesena kivivarise pinda vallutamas

Apteegitill keset õitsvat rosmariinivaipa.
 Rosmariin oli sage taim nii looduses kui haljastuses madalate hekkidena.
Leidus ka valgete ja roosakate õitega taimi.

Suvemajake otse järsu kaljukalda serval - peaaegu. Nagu näha, autoga ligipääsetav ja elektergi sees. Majakesest kostus rõõmsaid hääli ja möödumisel paistis ukseavast kaetud laud.

See roosa liblikõieline peaks olema kohalik hea söödataim sulla,
 täpsemalt Hedhysarum glomeratum.

Pakun nimeks Fedia glaciliflora. Ka eesti keeles feedia - mingi. Oli selline madal ja kenakene. Võimalik, et isegi söödav nagu tema sugulane punaseõieline feedia,
Fedia cornupsiae, kelle sugulus palderjaniga on taime väliskujust selgemini nähtav.

Selle roosaõielise väheldaste aromaatsete lehtedega taime nime määramiseks
mul entusiasmi pole siiani jätkunud.
Pildil kasvamas vaheldumisi rosmariiniga.

Kuivanud kõrrelised, arvatavasti eelmisest suvest. Pildilt ei saa aru, et nad kasvavad tegelikult otse järsu kalda ääres ning taamal olev kaldajärsak on üsna kaugel ja kõrge.

Siin aga huvitavate keerdus vuntsidega väikene taim.
Maapinnal igati ontlik leherosett, vuntside otstarve pole selge.

Varjud muutuvad üha pikemaks. Õnneks on siinkohal tee juba selgelt eristatav ja võimalik pimeda peale jäämine väga hirmutav ei tundu. Tee serva kõrgem taimestik saab oma jõu nähtavasti vihmadega mööda teelohku allapoole voolavast tulvaveest.

Mõned taimemättad on eriti kenad ja ümarad

Lähemalt uurides saab diagnoosiks määratud kohalik endeemne ning ühtlasi kaitsealue piimalill Euphorbia melitensis

Bussipeatuseni Golden Bays on veel tükk maad minna. Tee ääres kutsub jalgu puhkama taimestatud piknikulaud.

Selle malva mõõtmed ei jäta kahtlust - tegemist peab olema tõesti puis-rõngaslillega 

Oleme jõudnud autoga sõidetavale teele. Mahajäetud sõjaväe hoone (klubi?) palmiga.

Tee servas mitmeaastane punane lõvilõug Anthirrinum tortuosum

Samas üle müüriserva lamasklemas kollasetooniline sugulane Anthirrinum siculum.
Mõlemad lõvilõuad on suure lõvilõua Anthirrinum majus'e alamliigid.

See kaunitar aga peaks olema pisut külmaõrn meie talvedele
 nagu õnneks  ka tema ühekordsete õitega lähisugulane.
 Kes muu, kui ikka bermuuda jänesekapsas. Igatahes täiesti võimalik kasvatada, kui talveks üles võtta. Kaubanduslikult on pakkumisel sort 'Double trouble' mille nimi peaks ise enda eest rääkima. Kasvutsooniks pakutakse viimasele 7, mis peaks olema juba pisut hoiatav.

Ühte endisesse barakki on endale pesapaiga leidnud looduspargi keskus, mille ette on istutatud mõnigaid sildistatud kohalikke taimi. Sildid inglise ja kohalikus keeles, kahjuks pole ladina keelt vääriliseks peetud. Pildil apteegitilli suurekasvuline sugulane, Ferula communis, harilik vaiguputk (inglise keeles Giant fennel),
Samas kasvas ka erinevat värvi lavendleid ning ei puudunud ka meil üheaastasena kasvatatav vilt-ristirohi oma mitmeaastases väljaveninud olekus, ei väärinud omaette portreepilti.

See silmapaistev kiiskavvalgete õitega torkija, Galactites tomentosa,
 kannab eesti keeles üsna hambutut nime: valgeroodne viltsuvik

Siin sama taim juba kõrgem ja mõne aja pärast ehk hakkab oma vildist nimegi õigustama.
 Aga jah, kes oleks arvanud, et selline 'ohakas' võib suvik olla.

Otse enne asfaltteele pööramist laiutab-lamaskleb suur igihaljas lopakate nahkjate lehtedega ning ligi paarikümne sentimeetriste kollaste õitega põõsas. Ma ei olnud seda elusast peast vist näinud varem, kuid tuli väga tuttav ette. Kui kodus oma lemmikraamatu 'Lomakasvio' kätte haarasin, siis just seal kaanel ta ilutses-iso maljaliaani, suur kuldkarikas, Solandra maxima. Pärit mehhiko mägimetsadest, kus vahelduvad sademe- ja kuivaperioodid ning maapind hästi dreeniv nagu maltalgi. Haljastuses hinnatud koledate kohtade kiire varjajana ning olevat valmis õige hoolduse korral õitsema ligi 9 kuud aastas, pidades puhkust vaid 3 kuiva kuuma kuud.

Bussipeatusse jõudsime paarkümmend minutit enne päikeseloojangut.

Maltal veebruaris I

Malta on meie Hiiumaast pindalalt kolm korda väiksem kollakast lubjakivist kaljusaar keset vahemerd, Sitsiiliast 100 kilomeetrit lõuna pool. Kõik vahemaad on lühikesed, pea igast kõrgemast kohast on võimalik ühes või mitmes suunas näha merd. Subjektiivne kaugusetunnetus ent sõltub sellest, kui kiiresti on võimalik jõuda punktist A punkti B. Kõige kiirem automarsruut saare kaguotsast Marsaxlokkist loodeotsa sadamasse Cirkewasse on 34 km ning selle läbimise aeg sõiduautoga on tund. Enamik ühiskondlikku transporti aga liigub suure osa teekonnast umbes nagu Tallinna vanalinna tänavail ikka sikasaka ja silmuseid tehes. Pea pool saarest pealinna Valletta ümbruses on nagu üksainus katkematu linnamaastik. Tegelikult on iga kilomeetri paari raadiuses täiesti omaette nime kandev linn.

 Meie valisime ajutiseks koduks hotelli vanas inglise suvitusasumis, mis hõlmab kahte 'linna'. Koht oli hea, sest  Gawra aadressiga hotellist oli Bugibba bussijaama paarsada meetrit. See bussijaam on lõpp-puntiks mitmetele bussiliinidele, millest kõik ei suundugi pealinna. Vähemalt poolte bussiliiniside lõpp või siis alguspunkt saarel on pealinn Valletta. Õnneks kompaktselt kõik ühes koos, mis võimaldab ümberistumist vajadusel. Nädalane turisti sõidukaart maksab talveperioodil vaid 21 Eurot ning lubab kasutada kõiki bussiliinisid öösel ja päeval kogu põhisaarel ning väiksemal kõrvalsaarel Gozol. Bussid enamasti liiguvad ka graafiku järgi, mis olevat suur edasiminek võrreldes viie aasta taguse ajaga. Suvitushooajal või puhkepäevadel võib siiski olla probleeme vahepeatustest peale mahtumisega. Üht ootamatut marsruudi õgvendamist saime isegi tunda, ilmselt hooajavälise aja tõttu. Kesse hull ikka sinna Gozo saare taga külge punase liivaga rannale talvel kippuma peaks :) Talvel on saart külastada tore, tingimusel et veab ilmadega. Meil vedas, ilm püsis mahe ja vihmata kogu nädala. Öösel 10 kraadi ümber ja päeva maksimumid kuni18 kraadi. Temperatuur muutub kiiresti nii tundide lõikes kui ka sõltuvalt sellest, kui tuultele avatud kohas viibida. Nii õigustas igati kihiline riietus ja kerge päevaretke seljakott. Kui linnasillutiselt eemalduda, siis hindamatud on hästi sisse kantud tugeva tallaga jalatsid. Sidemuresid pole, kodumaise hinnaga kõned ja mobiilne nett. Hea ikka reisida meie Euroopa ühises kodus. Eriti veel riigis, kus inglise keele oskus on valdav. Imetlusväärne hoops, et alla poolemiljonise rahva igapäevase suhtluskeelena on läbi aegade kestnud oma, araabiapäraste sugemetega malta keel.  

Meie lumehangede keskelt nelja lennutunni kaugusele lõuna poole saabununa kohe uudistav pilk ümbrusele. Millised hooajataimed elustavad maapinda palmide ja majade vahel? Kõik platsid, mis inimese range hoole alt kõrvale jäänud, kollendavad rõõmsalt. Just niisama kui Eestimaa kevades. Kuid võilille asendavad erkkollased piimohakad, täienduseks pisut kahvatumad kollased bermuuda jänesekapsad. Neid viimaseid leidub absoluutselt kõikjal, kus pisut pinnast kivipraoski. Siin seal mõned roosad malvaõied ning oma esimesed arglikud õied on avanud ka järgmiseste kuude valitsevad kollase pakkujad jaanikakrad.

Vaba plats Bugibba bussijaama kõrval.

Piimohakas, võimalik, et harilik piimohakas

Bermuuda jänesekapsas, mille lehtrikujulised õied avanevad päikeses Oxalis pes-caprae.

Malva. Selle pildi järgi pole liik päris kindel. Saarel leiduvad malva sylvesteris (mets kassinaeris) ning kõrgem põõsasjas malva arborea  (sünonüüm Cataologue of Life järgi lavatera arborea). 
Eesti keeles puis-rõngaslill, kuid hetke ametliku liigituse järgi võiks olla ka puis kassinaeris. 

Kroonjas jaanikakar , Glebionis coronaria, Pilt sellest Maalehe artiklist, autoriks Toivo Niiberg
 Maltat võib oma koduks pidada ka ka värvikam andurjas jaanikakar. Jaanikakarde lehed sobivad salatiks enne taimed õitsemist, õitest on ka teed valmistatud. 

Hea link  Malta looduslike taimede huvilisele: http://www.maltawildplants.com/  ent range keeluga esitada tasuta sealseid pilte ükskõik mis eesmärgil

Esimesel saabumisejärgse päeva lõunaajal sõitsime bussiga saare teisel küljel asuvasse Golden Baysse, mis on üks vähestest liivaga rannakohtadest saarel, populaarne väljasõidukoht ka talvel. 

Rannal töötas restoran ja klaasseintega kohvik, kus pakuti kergeid eineid ning maitsvaid malta küpsetisi.

Viigikaktused ja tüüpilised kivimüürikesed rannale laskuval nõlval

Rannanõlvale rajatud lukshotell paistab igast suunast nagu uhke valge kruiisilaev. Moodsale ehitisele omaselt on ehitise üldkujus domineerivad pehmed kaared. Enamus hooneid saarel on valdavalt kandiliste vormidega lähtuvalt kohalikust ehitusmaterjalist- kandilistest kiviplokkidest. 

Pildi järgi ettepoole suunduv rannakaljude ala on 3 km ulatuses kaitse all ja kannab alates 2007 aastatst nime Il-Majjistral Nature and History Park (looduse ja ajaloo park). See on ainus looduslik rahvuspark Maltal. Väiksemaid rahvuspargi nimelisi alasid  leidub mitmeid. Üks näiteks on - Ta Qali - turismimarsruutide kohustuslikul alal, saare keskel endise Nato sõjaväe territoorioumil kus peale väikese pargi ja metsapuudega istutatud ala paikneb jalgpallistaadion ning angaaridesse rajatud rahvusliku käsitöö keskus.

Olin vaadanud järgi osa jalgrattamarsruudist rahvuspargi alal. Meie sportlikud võimed küll ei oleks lubanud isegi mõelda teekonna jalgrattaga läbimisele, seda enam et tee asukohtagi polnud kohati väga lihtne määrata, kuid jalgsi tasapisi polnud hullu. Järgmises osas  mõned üldvaated ja muidugi võimalikult kõik hetkel õitsevad taimed, mis silma alla sattusid.