Haruldased talvepildid

Need pildid ei ole minu  tehtud. Haruldased on nad selle poolest, et 2008. aasta jaanuari algul oli Lõuna-Hiinas nii suur külmalaine, et lumekirme langes ka Yangzhuo  ümbruse riisiterrassidele. Põllundusele oli see karm katsumus, paljud aiaviljad hävisid. Riisitaimed siiski vist ei olnud  parajasti istutatud. Need pildid olid külalistele imetlemiseks usun, et sealkandi soodsaima ja parima peremajutuse  Yanzhuo Culture House ühiskasutatavas arvutis. Wei ja tema naise lahke hoolitsus, head nõuanded  ning võrratud hiina wok toidud, mida pakuti igal õhtul kõigi külastajate ühislauas, ei lähe küll kunagi meelest. Korralikku kodulehte neil ei ole, kuid kui keegi iganes kavatseb külastada Yanzhuo linna, siis http://www.2hostel.com/contact.html ja te ei kahetse. Looduslikult on kogu ümbrus väga kaunis, selle piirkonna kaameliküüru-mäed on ka Hiina rahatähtedel.

 Klõpsa pildile ja imetle suuremas formaadis

Wei ja tema naine

Tõestuseks, et me ise ikka ka seal käisime, paar oma pilti sama aasta veebruarikuust. Kõigepealt igahommikune vaatepilt vabaõhu pesumajale, kus toimetas ka majarahvas. Külalistele oli kasutada sooja veega dush ning pakuti isegi pesumasina kasutamise võimalust. Me ei hakanud seda haruldast kodumasinat kulutama, pesime oma hilbud käevahel. Ka söögivalmistamisel jooksid perenaised vahepeal õuele vooliku alla panni loputama. Seda viimast poleks nad vast küll pidanud tegema, kuid küllap siin mängis oma osa traditsioon.

Loputamine oli korraldatud ülesvoolu basseiniosas.

Mäeküürud uduvines  

mangold (aitäh, trumm)

Kuna tegu on põhiliselt aiandusliku blogiga, siis lõpuks mingi lehtköögivili kaunistamas ojakallast. Küllap need lõpuks ka ära söödi 

Astritega uude aastasse

Astripuhmad uusaastalumes

Asrtrirootsud jõulupäeval

Jutt ise tuleb minu püsikastritest. Jätsin äraõitsenud varred lume ootuses maha lõikamata - et oleks, mis peenra asukohta tähistaks. Detsembris nad just erilist aiakaunistust endast ei kujutanud. Uusaasta hommikul see-eest särasid kenas valges lumekasukas. Esiplaanil on kaks madala astri puhmast (Aster dumosus L) - valkjas ja roosa. Elutsevad mu aias kolmandat aastat. Ostetud septembris 2009 õitsevana ning kahel järgmisel aastal on puhmad muutunud üha kenamaks. Kevadsuvel on saanud paar korda ka latvu kärbitud. Õitsemise põhiaeg sepetembri teisel poolel, järgemööda puhkevaid õisi tekkinuks veel kesteab kui kaua, kui külm niiskus novembri keskpaigaks puhmaid pruunistanud ei oleks. 

Aster dumosus 10-sentimeetrise potitaimekesena 10. sept. 2009. Kohe tema taga põlvekõrguseks kasvav  oletatavalt roosa minu aias mitteõitsev "hekiaster", millele kolme aastane katseaeg sai sel sügisel otsa. Mu tädil nimelt oli taolise lehestikuga astrist hekk ümber püsikupeenra - mõnel aastal pidavat isegi õitsema. 

Tagapool kõrgem puhmas sai ostetud eelmisel sügisel Hortesest äraõitsenuna, sildil kirjas Aster Crown ning pildil paarikümne sentimeetriline pisut jäiga olemisega puhmas. Täpsemat sordinime ei olnud, värviks kirja järgi roosa, valge või lilla. Suvel hakkas hoogsalt kasvu viskama, kuid  jäi kenasti kompaktselt püstiseks. Oktoobri algul hakkas õitsemise märke ilmutama ning edasi kuni novembri lõpuni oli kõige kenam valge karikakraõieline puhmas aias. Internetist järgi vaadates selgus, et tegemist võib olla RoyalVanZanteni  Tiara potiastriga, mis ka avamaal kasvab. ( http://www.royalvanzanten.com/#pot_en.html?pmCatId=109&contentOnly=true ). Müügiks muidugi kasvupidurdajaga töödeldud. 

Valge aster Crown  05. novembril 2011

 Samasugune, kuid tehniliselt viletsam  pilt on ka novembri teisest poolest

Võimalik, et valge kroonastriga samast aiandist pärit aster opale-sordirühmast, mis jäi Hortesest näppu 24 okt. eelmisel aastal. Elas lume all ka talve üle, kuid sai kevadel istutatud ebaõnnestunult liiga lopsaka naabri külje alla ning sõna otseses mõttes lamati ära. Kui uuel kevadel on taimel veel hing sees, luban paremini hoolitseda.  

Üks kõrge astripõõsas on mul veel. Kolm aastat tagasi sügisel müüs üks Nõmme turutädi hästi kohevaid suure õiega sügisastrikimpusid. Küsimise peale tekkis kastinurgast ka juurtega isend. Arvasin, et tegemist on amell- ehk kiirgastriga Aster amellus, kuid tegelikult vist ikka see ta ei ole. Selle elujõulise taime paljundamiseks pole vaja pistikuid teha, püüab niigi kogu aeg oma kasvupinda maa aluseid võsusid ajades laiendada.

Kõrge aster jäi õitsvana lume alla 11. novembril 2010.

Sama  astri õied õuevaasis 20. novembril 2010

Rohkem erinevaid sügisastreid juurde muretseda plaanis ei ole - iga kasvukoht ju rangelt arvel. Suvel õitsevaid alpi astreid kasvab naabrinaisel paar lillatoonilist taime. Juunis ma tahaks neid ise ka veel juurde tekitada, kuid pärast õitsemist on nende kenadusel lõpp peal. Tegelikult, mis seal salata, tassisingi kusagilt ühe valge, kuid heade kohtade defitsiidi tõttu panin liiga pimedasse, kus ta eriti inetult välja venis ning vaevalt mõne häbeliku õie lahti venitas. Suveastriseemneid võib küll mõnel aastal vahelduseks mulda puistata - madalad põõsasastrid on üsna vähenõudlikud ning värvirõõmu jätkub sügisel kauaks. 

Lõpuks veel pisut valge-lilla vallatusi oma aiast ja lõunamaalt:

Valge madala astri kahevärviline õis

Tundmatu lõunamaa põõsas, mis kandis kaht eri värvi õisi, kusjuures

 valge oli täiesti lõhnatu  ning lilla lõhnas tugevalt meeldiva pärisjasmiini lõhnaga.

 Täiendus 07.03.2012. Tänu Haavaemanda sildistatud pildile selgus, et tegu on Brunfelsia põõsaga. (Brunfelsia australis/latifolia - paraguai brunfelsia või Brunfelsia pauciflora - väheseõieline brunfelsia). Õied alustavad lillana ning pleekuvad valgeks. Seetõttu kannab põõsas ka rahvapärast nime Yesterday-today-and-tomorrow ehk Eile-täna-homme. Lõhna järgi kutsutakse paraguai brunfelsiat ka paraguai jasmiiniks. Brunfelsia pauciflora on Paraguai rahvuslill koos sinise kannatuslillega - Passiflora caerulea. Brunfelsia on pooligihaljaste lehtedega maavitsaline ning üsna levinud taim haljastuses neis maades, kus kliima võimaldab seda kasvatada. Õitseb järjest mitu kuud.

Vaiksed ja vulisevad veeseaded

Jaapani askeetlikud aiad on meie põhjamaises hinges oma koha leidnud ning nende maavillaseid variante tekib üha juurde. Ülemise pildiga pakun Eesti tuulisesse ebatalve hoopis lopsakamat lõunamaa hõngu. Allpool aga midagi tagasihoidlikumate võimalustega vesiroosisõpradele. Hakka või isegi plaani pidama.

 Pood, kus müügil potitaimed ning vajalikud kujunduselemendid kodutempli tarbeks

Aiavaas ühes ööbimispaigas 

 Edasi veekruusikaskaad ühe pudelibensujaama hoovist. Pudelibensujaam on teeäärne müügilett, kus mootorikütust müüakse taaskasutatavas joogitaaras. Asub igal pool, kus kütusenäidik hakkab ohtlikku punkti jõudma. Tänuks ostu eest avaneb hoovivärav ja tualetiuks. Isegi vesi lülitatakse kruusikaaskaadi voolama kui märgatakse meie huvi hoovikaunistuse vastu.

 orhideed hetkel ei õitsenud

Vesi basseinikeses oli küll roheline, kuid muidu puhas

Nii veega kui veeta lillesesadeid paigutatakse mitu korda päevas igale poole. Allolevad ujuvad õiemustrid on pärit  hotellide ukseesistelt.

 Vette puistatud plumeeria- ja orhideeõied

Ei uurinud lähemalt, mis nipiga see korrapärane kompositsioon paigal püsis
Kõik pildid Balilt, august 2011

Suve viljad

Kesksuvine ilu, mis kõlbab suhu ja patta panna. 02. august 2011

Peale gladioolide kõlbab sel päikesepeenral kõik söögiks või vähemalt teeks. Tomatiseeme sai mulda naistepäeval. Väiksed rõdutomatid kasvasid leplikult kitsukesel aknalaual kuni ära-unusta-mind lillede sina aknaalusel peenral oli kahvatunud ja ruum vabanes. Meelespeade loomulik taimelava on sõstrapõõsaste vahel, kevadel pole muud kui ise ettekasvanud puhmad nähtavamasse kohta ümber tõsta. Päris kõiki ei asusta ümber, mõni jääb seemneks. Kressid ja saialilled on samuti isekülvist. Kressid küll igal aastal ise järelkasvu ei anna, kuid see ei olnudki eesmärk. Sel aastal vedas, kressidele ei tulnudki eriti kallale kapsaliblikad ega mustad täid, kelle pärast ma ise kevadel kressiseemneid mulda ei pannudki. Kusagil lillepuhmas on üks kollane krüsanteem, mis pildil veel ei õitse.

 Oad said pisut ette idandatud ja kohe mulda kivide varju. Kassid ju kraabivad alati just kõige värskemaid istutuskohti. Kui uba korra kasvuhoo sisse saab, siis peagi on ka pikad latid lühikeseks jäänud ja püramiidi tipp valgub allapoole nagu purskkaev.Kõrged aedoad on alati maitsvamad kui madalad, taim püsib kaunis esimeste külmadeni. Lilluba kasvab meil tavaliselt ühe männi najal. Kaunad on samuti söödavad, kuid puituvad ruttu. Lilluba ise kannatab pisut paremini sügisjahedust kui "päris" uba.

 Oranziviljalise rõdutomati sort on Venus, seeme Seklos, Leedu. Tavaliselt on ikka punased tomatid magusamad, kuid see pisike oli väga maitsev, võib julgelt soovitada. Tagapool üks kodumaine pooldeterminantne punane, nimi kaduma saanud. Maitselt jäi veidi alla Venusele, kuid oli samuti päris hea. Terve juulikuu sai tomateid söödud. 

Septembriks oli tekkinud saialille-tomati segaistutus, tomatid ikka punastasid edasi. Oktoobrikuu kuulus juba täiesti kressidele ja saialilledele. 

Tomatid 04. juulil 2011

Lattuba 08. juunil 2011. Kivid on kaitseks kasside kraapimise eest

Uba sirgumas  04. juuli 2011

30.oktoober 2011. Viljad koristatud, lilled on võimust võtnud

Teateid tegelikkusest

Talve esimene päev on õhtusse jõudnud. Temperatuur on -2.4 kraadi. Tuult ei ole. Pime. Välgu valgusesse ikka midagi jääb.

Päideroog - Phalaroides Wolf  

Aedhortensia "Mustila" - Hortensia paniculata

Rhododendron Haaga ja  Rhododendron impeditum

Liiv-läätspuu tüvel- Caragana aurantiaca Koehne 

Suve lilled

04.juuli 2011

Eelmise postituse jätkuks mu suvelevkoid koos ümbritseva seltskonnaga. Antud hetkel olidki nad ainukesed suvelilled ses suvises lillepeenras. Tagapool on irkutski kullerkupp juba floksidega ühekõrguseks sirgunud ning eespool erinevaid kellukaid. Paar roosi ja astilbet esiservas püüavad ka pisut roosatada.Teelehed ja muud isehakanud peenralt nõrguvast kastmisveest oma osa haaramas. Kellukesed meeldivad mulle väga. Looduslikult nõmmeaed neile parimat ei paku, aga inimene ajab ikka oma rida.  Peenras tagapool valgete õitega puhmas (nõgeseleheline kellukas?) on pärit kolme aasta tagusest taimevahetusest. Hästi kena, kuid maapealne osa kuivab kiiresti pärast õitsemist. Õrnlillakas kõrge piimjaõieline kellukas oli alles esimest suve. Esinurgas sinetav Portenschlagi kelluke Campanula portenschlagiana on küll väga tubli olnud. Õitseb rohkelt juunis-juulis  ja jätkab väiksema hooga tasapisi talveni välja. On ilus ka aiavaasis.

 Pildil kollakad leheservad võivad näidata unustatud kastmist või ka hiljutist ümberistutamist.  Selle suve teine uustulnuk Köögi-Katalt  esialgu sodi-podi peenraservas:

Oli ta nüüd korea või täpitud kellukas, kena igatahes.

Tegelikult ei olnud kellukeste ülevaade üldse plaanis. Tahtsin hoopis jagada oma kogemust ühe toreda meelõhnalise pinnakatja rand-kivikilbiku Lobularia maritima kohta. Kui ma enamasti vaatan suvelilletaimedega täidetud müügilettisid nagu näitusekülastaja, siis kivikilbik on just see erand, mida tundus otstarbekas aiavaaside jaoks kevadel valmistaimena osta. Hind küllalt odav, üheks taimeks kvalifitseerub enamasti terve tutsakas, mida saab mitmeks tükiks rebida ja tulemus valgub peagi hoogsalt nagu õllevaht üle vaasi ääre. Täiesti surematu - eelmisel suvel oli trepivaasi taimepuhmal äkki peal mitusada väikest ussikest, kes pistsid kõik valged õiekesed kiiresti nahka - ainult rootsud jäid järele. Miskipärast jäid need likvideerimata ja varsti kattusid uute õitega nagu poleks keegi neid närimas käinudki. Kui lumi tuleb õigel ajal, siis viimased õied  jäävad lume alla. Kaks aastat järjest toimis kõik hästi, kuid näib, et taimemüüjad on nüüd aru saanud, et neil on palju kavalam kasvatada madalakasvulisi sorte, mis hulga kauem müügikõlbulikud püsivad. Algul nad on ühtviisi madalad kõik, kuid õiekesed peaksid olema pikavarrelistel pisut suuremad. Madalad on üldse nirumad ja kipuvad olema ka lühema õitseajaga, eriti lillatoonilised.

Rand-kivikilbiku lopsakas puhmas septembris 2010

Kogu ring koosneb algselt kahest taimetutsakast :)  kuid väikseks nad jäidki :(

Levkoi

Topeltlevkoid 04. juulil

Aedlevkoi Matthiola incana. Suvine lopsakas lõhnalill. Vanasti oli neid kohati ka haljasaladel näha, nüüd peamiselt vaid lõikelillena saadaval. Seemned said mulda märtsikuus. Paki peal oli kirjas, et topeltõielise taimed on heledamad. Püüdsisn õpetuse järgi taimi eraldada ja ennäe, oligi tõsi. Üks ainult läkski valesti. Eredamad ja roosamad värvid olid miskipärast just ühekordsete hulgas. Topelt olid muidu jälle uhkemad ning eriti hinnatav minu silmis on see, et sinna kuhu nad istutatud, sinna nad ka paigale jäid - seisid korralikult oma koha peal püsti, ei kippunud laiutama ega lamanduma. Õitsemisaeg ligi kuu. Teadsin, et seemet annavad ainult ühekordsed. Kahjuks ei sattunud õigel ajal lugema seemnemaailma õpetust, mis kõlab järgmiselt.  Taimede põõsad, mis annavad järelkasvuks täidisõielisi taimi, omavad viletsamat välimust ja lühikesi ümara ülaosaga kaunu, mis on surutud emakasuudme labadega üksteise vastu. Taimed, mis annavad ainult lihtõielisi taimi, omavad rohkem kaunu, emakasuudme labad on neil tagasi kooldunud ja moodustavad kaunte otstes justkui "sarve". Nüüd ei teagi, kas külvata järgmisel aastal oma eeldatavalt valdavalt ühekordseid levkoisid või mitte. Võib-olla hiljem avamaale, siis ei ole raisatud ruumist nii kahju. Seemneks paigale jäetud ühekordsed ajasid tasapisi uusi õievarsi ja mõne varre tipus roosatab vist üksikuid õiekesi praegugi. 

Topeltlevkoid 24. juulil

Ühekordsed 24. juulil