Suve viljad

Kesksuvine ilu, mis kõlbab suhu ja patta panna. 02. august 2011

Peale gladioolide kõlbab sel päikesepeenral kõik söögiks või vähemalt teeks. Tomatiseeme sai mulda naistepäeval. Väiksed rõdutomatid kasvasid leplikult kitsukesel aknalaual kuni ära-unusta-mind lillede sina aknaalusel peenral oli kahvatunud ja ruum vabanes. Meelespeade loomulik taimelava on sõstrapõõsaste vahel, kevadel pole muud kui ise ettekasvanud puhmad nähtavamasse kohta ümber tõsta. Päris kõiki ei asusta ümber, mõni jääb seemneks. Kressid ja saialilled on samuti isekülvist. Kressid küll igal aastal ise järelkasvu ei anna, kuid see ei olnudki eesmärk. Sel aastal vedas, kressidele ei tulnudki eriti kallale kapsaliblikad ega mustad täid, kelle pärast ma ise kevadel kressiseemneid mulda ei pannudki. Kusagil lillepuhmas on üks kollane krüsanteem, mis pildil veel ei õitse.

 Oad said pisut ette idandatud ja kohe mulda kivide varju. Kassid ju kraabivad alati just kõige värskemaid istutuskohti. Kui uba korra kasvuhoo sisse saab, siis peagi on ka pikad latid lühikeseks jäänud ja püramiidi tipp valgub allapoole nagu purskkaev.Kõrged aedoad on alati maitsvamad kui madalad, taim püsib kaunis esimeste külmadeni. Lilluba kasvab meil tavaliselt ühe männi najal. Kaunad on samuti söödavad, kuid puituvad ruttu. Lilluba ise kannatab pisut paremini sügisjahedust kui "päris" uba.

 Oranziviljalise rõdutomati sort on Venus, seeme Seklos, Leedu. Tavaliselt on ikka punased tomatid magusamad, kuid see pisike oli väga maitsev, võib julgelt soovitada. Tagapool üks kodumaine pooldeterminantne punane, nimi kaduma saanud. Maitselt jäi veidi alla Venusele, kuid oli samuti päris hea. Terve juulikuu sai tomateid söödud. 

Septembriks oli tekkinud saialille-tomati segaistutus, tomatid ikka punastasid edasi. Oktoobrikuu kuulus juba täiesti kressidele ja saialilledele. 

Tomatid 04. juulil 2011

Lattuba 08. juunil 2011. Kivid on kaitseks kasside kraapimise eest

Uba sirgumas  04. juuli 2011

30.oktoober 2011. Viljad koristatud, lilled on võimust võtnud