Ühes Põhja-Ukraina ääremaakülas 2010 aasta augusti lõpunädalal. Meie sõber näitas oma kunagist kodumaja ja kooli. Sealkandis elavad inimesed töökalt ja üsna vaeselt, kuid esimest septembrit oodati kui pidupäeva. Madal koolimaja oli hoolega valgeks lubjatud ning metallaed värvitud. Üle aia paistis värvikirev lilleväli. Hoovipeal juhtuski nagu tellimise peale liikuma kooli õppealajuhataja, kes meid lahkelt aeda viivast väravast läbi juhtis. See "inglise aed" koosnes kohale külvatavatest suvelilledest, mis meilegi tuttavad. Kahe suure lilleala piirid olid sirgjoonelised ning nende vahepeal rahulik rohuala. Aias oli paar vana suurt viljapuud ning üle lillede paistsid ka noorte pirni- ning õunapuude ladvad. Kõige selle külluse keskel valged nimelipikud. Lähemalt uurides selgus, et siltidel ei olnud siiski mitte taimede vaid õpilaste nimed. Mõni aeg tagasi tekkis traditsioon, et iga lõpetaja istutas kevadel aeda ühe viljapuu. Nii kestis mitu aastat, kuni puid hakkas palju saama. Siis hakati viljapuude asemel istutama roosisid, mida lähemal vaatlusel võiski kohati märgata muu ilu keskel päikese poole pürgimas.
Tegelikult kui meenutada, siis selletaolisi äärest-ääreni lilleseguga täidetud peenramaid marjapõõsaste lisandiga või ilma oli meilgi varem rohkem ning võib nüüdki veel kohata kui mitte mujal siis säilinud datsade piirkondades. Ei mingit pikka planeerimist ega ettearvestust - puhas värvirõõm ja lopsakas looduslikkus.
Iga uus on hästi unustatud vana - nii on ka meie linnahaljastusse tekkinud kõrgemad kõrrelised ja vallatumad õiepöörised värskeks vahelduseks hästikammitud madalatele mustripeenardele.
Külavahel käiakse iga päev korralikult riides, dressisid võib ainult töö tegemisel kohata.
Esimeses kvartalis on veel mõnevõrra ruumi järgmiste aastakäikude rooside jaoks
Selle lõpetaja roosil oli kusagil kõrgemal ka õis otsas
Umbrohtudel pole mingit lootust võimust võtta nii elujõuliste lillede keskel.
No comments:
Post a Comment