Potatom ehk kartultomat.

Mõni aeg tagasi avaldati meedias järjest 'sensatsioonilisi' pilte uuest viljast, mis kannab korraga nii tomateid kui kartuleid. Rahvas ka arutas ja arvas. Igasugu huvitavaid arvamisi oli. Tegelikult juba kauges lapsepõlves olin ma tomati kartulile pookimise kohta lugenud ilmselt mingist noore naturalisti käsiraamatust. Aga proovimata see jäi - tomat oli sel ajal veel pisut uus vili ka, kussa ikka hakkad taime rikkuma.  Aga me kohtusime siiski. Tänavu suvel jalutas seesinane kunstkäsitöö saavutis mulle ise vastu  - üsnagi norgus olekus aga hing ikka sees ja uhke silt potil.  Müügikoht oli vist pisut ülehinnanud eestimaalaste sensatsioonijanu ja superviljad jäid kasvukas ruumikitsikusse. Suvi ei tahtnud ju kuidagi alata ja nigelamad taimed  visati välja. Egas midagi, kui täitsa niisama pakutakse, sai koju viidud ja mulda pandud. Paar kartulit piilus juba istutamisel mullapalli servast. Murdsin katse eheduse nimel mulla pinnale trügiva kartulivõrse ära ja istutasin taime aia äärde maha.

Seal ta siis kasvas umbes kaks kuud. Meiekandis oli põuane suvi ja kartul-tomat just palju juua ei saanud.  Lehed läksid pisut rohelisemaks ja paar punast vilja sai mõne aja eest ära proovitud. Päris maitsvad ja magusad olid. Vihmaga hakkas üks tomat juba lõhki lööma ning sai otsustatud saak koristada.

Kõigepealt valmis tomatid põske ja siis kartulit võtma. Varrest tõmmates ja kühvliga aidates tuli juurepall üsna istutuspoti kujuliselt maast välja. Paar väiksemat mugulat pudenes maha ka. Palli sisemuses olid ka mõned kartulid.

Muld ära pudendatud ja juur pesusse. Vaja ju uurida, et kuidas ta tehtud on.  Kõigepealt pidi maha panema kartuli ja sellel paraja varre laskma peale kasvada. Samal ajal elas tomat iseseisvat elu ja kasvatas omalegi paraja varre, võimalik et isegi õitses  juba. Siis lõigati mõlemal taimel ülearuseks jäävad osad maha. Pookelõige tehti vist diagonaalis, kinnitusvahendi jälgi ei osanud leida. Küll aga oli üks kartuli lisavars ära näpistatud ja klambriga ots suletud. Võimalik, et poogendi kokkukasvamiseni lasti sel lisavõrsel kogu süsteemi toita. 

Mõnevõrra ootamatult aga tegelikult loogiliselt ei toitnudki kartul üksi tomatist parasiiti, tomat oli täitsa isesisvad uued juured kasvatanud pookekoha ülemisse serva.

Kartulisaak potti keema ja kui valmis, mahtus parajasti taldrikule. Kollased, tihedad kuid muredad kartulid. Päris hea maitsega. Kui ma poleks kartuli vart ära murdnud, oleks ehk rohkemgi kartuleid saanud.

Joon alla

Kümme aastat Aaviku aia emandana oli aeg, mis Thelale  antud. Ei vähem ega rohkem. Selle aja aialugu võib samm-sammult jälgida blogist https://thelaaed.blogspot.com.ee . Aaviku aed oli enne ja jääb edasi. Enne oli hoopis teistmoodi. Olid sirelid, toomingad ja viljapuud ning põõsad, nii nagu vanal ajal kombeks. Thela  teostas end aias hoogsa energiaga ja laiahaardeliselt. Istutas mustmiljon  roosi, hulgaliselt püsililli, puid ja põõsaid. Kaevas tiigi, võttis võsa maha  ja niitis heina. Rajas pojengi-istanduse ning asutas aiapoe. Ega siis mitte ihuüksi. Lepatriinu ja tema pere oli alati olemas ja abikäsi pakkumas ning mõned aastad toimetas ja ehitas aias ka üks südamele armas aeda, roose ja loomi armastav isand. Seegi aeg sai otsa äkki, kui kaaslane kutsuti vikerkaare taha. Aia elu jätkus. Ilma kanade, jäneste ja kes-teab veel milliste lindude-loomadeta. Realiseerus teine ajajoon. Augusti alguses 2017 aga tulid sõbrad hüvasti jätma aia emanda endaga. Aaviku koerad ja kass Aalu saavad jääda edasi oma koju, algab Lepatriinu aia-ajastu. Midagi säilib, midagi kindlasti muutub. Lepatriinule ning kaasale palju jõudu raskest algusest ülesaamisel ning oma aianägemuse realiseerimisel. Järgnevas hetkejäädvustus aiast teatepulga üleandmise päeval.

Väänkasvudes väravakaar.

Lopsakate põõsaste ja kõrgete püsikute vahelt viib tee taha-aeda ja tiigi äärde 

Päevaliiliad on vähenõudlikud värvipillajad.  

Dramaatiline vaade suurtele lillepeenardele rohuväljal, kõrge metsasein taamal.

Põlispuud on mitme põlvkonna ühisprojekt. Lilled tulevad ja lähevad, Nemad jäävad kauemaks. Väikesed puukesed sirguvad Aaviku aias suuremate turve all kõikjal, kuhu silm peale läheb. Üks vana puu lebab maas ja unistab uuest elust puuskulptuurina.

 Aia Emand kivil naeratab saladuslikult ja loodab ka jääda pikemaks

Pojengiväli murus oli sel aastal juba üsna rohkelt õisi näidanud.
 Puhmaste vabakäeline paigutus ent on väljakutseks trimmerdajale.

Ülisuured kõrrelised  rippoksalise  kuuse jalamil
 kaarduvad  otsustavalt üle kohaliku rohurinde. Ilus.

Väikesed tarnatutid salumetsa looduslikule floorale kaua vastu panna ei suuda. Aga varakevadel on kanged konkurendid maa alla tõrjutud ning uhke sammaldunud  kivi turjal on ehk pisikestelgi oma säramise moment.

Et pikemalt elus ja ilus olla, peab selles looduses olema suur

Tiik rajati madalamale kohale, mis enne oli lihtsalt mülgas, 

See vaade peaks tuttav olema mõnelegi Aalujale. Alles oli kevadsuvi, tiigiserv oli äsja lagedaks puhastatud ning käis virtuaalne plaanimine, mida sinna kõik võiks istutada, et kunstielukad end koduselt tunneksid. Minu meelest projekt õnnestus, kuigi pool kujundustööd tegi loodus.  Tahaks öelda nüüd, et stopp, valmis..

Kevadsuvel https://thelaaed.blogspot.com.ee/2017/06/

Pink kutsub istuma,puhkama, meenutama 

Seesama punase päevakübara puhmas, kus aastate eest sündis Aalujate käibefraas "kaevame välja!"

Siit tamme alt saadeti lahkuja viimasele teele. Eemal kividel põlesid küünlad, ilm oli mahe ja loodus augustikuiselt lopsakas. Üks särinaga elatud elu oli elatud.

 Pildile on jäänud ka rida suurelehelisi hortensiaid,  mille üks esimesi julgeid pakkujaid oli Aaviku Emanda aiapood.  Paremal aga .. jah, parimate kavatsustega aeda toodud, kuid usaldust kuritarvitama hakanud tulnukas Sahhalini suunast. Just nagu ahjualune, kes algul palus kulbitäit suppi, pärast aga neelas kogu paja tühjaks. Kirburohu võrsed ongi juba hortensiate vahele end koduselt sisse trüginud. 

Roosidest sai Thela aed alguse. Rooside istutamine kivipragudesse oli vaevarikas, kuid  rõõm kaunitest õitest oli tasuks. Roose on aias palju-palju. Roosiõied on kaunid, ka kõige lihtsamad.  

Müügiplatsilt jäid silma ruskeroodse vahtra ilusad lehed. 

Üks hilisemaid  tulijaid väikeste aiakujude peres.

Viimane pilk kirevale lillevaibale. Hüvasti, Thela!

Antiik ja aed

Ühes vanas kivimajas kõrgete puude all  toimetab väike elatanud naine, kellel on elus kaks kirge - antiik ja aed. Kuigi töö antiigipoe müüjana on lõppenud, vanade asjade armastus on jäänud. Taimedele oleks nüüd võimalik pühendada rohkelt aega, kuid tervis kipub oma piire seadma. Selles aias jätkub nii vaateid kui detaile. Siin kasvab palju huvitavaid ja kauneid taimi. Armastava hoole all tunnevad end hästi ka mitmed hoovi soojematesse soppidesse sobitatud hellikud.  Tagahoovi peavad oma koduks nii siilipere kui vares, mõlematele on üles seatud oma toidukausid.

EESAED

Keskse muruplatsi loomulikult voogavad looked loovad rahuliku romantilise tunde  

Suvine lillekompositsioon kannade ja hostadega vanas massiivses aiavaasis

Rohkelt hostasid ja muid varjuaiataimi. 

Üks pisikene huvitavate värvidega hosta.

Hea tuttava osavate käte abil on aeda tekkinud mitu elusatest  kontpuudest kokku põimitud väravat

Kõigepealt istutati põõsad väravakaare otstesse  

Õhulisem värav kaunistuseks, mitte läbi käimiseks.

Taimede vahele on paigutatud mõned tagasihoidlikud aiakujud,

Kõrgete püsikute seas hakkas silma tuttava olekuga tundmatu punakate lehtedega taim, kelle harali õieraod olid jõudnud pudendada piki raagusid paiknevad imetillukesed roosad õiekesed. Täies õies pidi olema nagu roosa udu puhmste kohal. Aalujatest sõprade abiga sai taim endale nime JAAPANI PAELPUTK (Cryptotaenia japonica). Taim on söödav, maitselt pidavat pisut meenutama sellerit.

Aia kujunduses on ära kasutatud vana raudaia osasid. Vääntaimede tugedeks on kaks juppi üksteise peale kinnitatud. Külgedel veel täiendavad lillekorvid.

TAGAHOOVI AIASOPID
Tagumises, kõrgete sammaselupuudega kaitstud aias kasvavad roosid, tavalised ja peenemat tõugu sõnajalad, mägitaimed, erinevad põõsad. Aktiniidiast seintega lehtla, mitmeid kilealuseid kaetud varjupaiku toataimede suvituseks ja hellikute poputamiseks ning kesteab mis varandusi veel salasoppides. Siilid ei näidanud end ning varesedki hoidsid ditantsi.

Pean tunnistama, et ma ei ole just lillevankrite ega  nätsikute potsikute fänn,
kuid siin oli iga detail omal kohal ja ühtaegu nii nostalgiline kui esteetiline

Täiuslik kooskõla päevinäinud seina, vihmaveetünnide ja eelmise sajandi tarbeliste plekknõude vahel. 

Lõpetuseks kõverate kaunadega taim kivihunnikus

Kollektsioonmets

Paljud sooviksid elada metsalagendikul, vähestel on see võimalus. Või vähemalt arvatakse, et see on ilmvõimatu näiteks tavalisel pisut alla 1000 m2 suurusel linnakrundil. Vale! Olgugi erand, kuid selline koht eksisteerib. Krundi nurgas, 4.5 meetrit tänavast ja 2 m naaberkrundi aiast asub 100m2 suurune kahekorruseline elamu. Täiskõrguses puudega mets krundi piiretel on sinna "kasvanud" napi 15 aastaga. Puid kasvab ka maja seina ääres. Puude valik on kaalutletud ning nad näevad üpris head välja. Tagareas valdavalt kitsavõralised okaspuud.  Keskelt servapoole tõusvas puistus on arvestatav hulk lehtpuid-põõsaid, esireas püsikuid ja madalamaid puuvormisid. Hetkel püüdsid pilku õitsemist alustavad erinevad hortensiad. Metsalagendiku jaotab kaheks osaks pisut madalam puuderiba. Puude vahelt piiluvad üsna omatahtsi levivad Jaapani ülased ning veel mitmed kõrgekasvulised levimisaldis ja korralikud püsikud. Et puisasurkond oleks täielik, võib terrassi ümber ja maja ees imetleda ka selliseid puiselanikke kas 'ei kasva Eestis ega hakka ka kunagi kasvama ' :) Tõele au andes elutseb suur osa neist püsivalt pottides ning talveks kolivad nad maja alusesse suurde keldriruumi. Ulatusliku potsikumajanduse peapõhjuseks on siiski ruumipuudus - potis kasvavad puud aeglaselt, ent näevad siiski head välja asjatundliku hoole all. Pildistamine ja piltide esitlemine on omanikuga kokku lepitud.

Istumiskoht murul; taamal lõkkeplats metallist lõkkealusega

Lõkkematerjal omast metsast

Üks kaunis  kompaktne peekerlill, mille kohta aga olevat kogemusi et kipub lühiealine olema

Õhtupäikeselaik leekivat monardapuhmast esitlemas. 

Kerakujulised traatsõrestikud mitmel pool aias annavad tuge ja raamivad 

Terrassi kera vedrude ja värviliste klaaskuulidega

Väikeste okaspuude mitmekesised värvid ja vormid .

Lehis Diana ei hoolinud kirjelduses lubatud kasvupiirist ja on kiires tempos sirgunud otse akende eest katuseservani.

Selle pildi esiservas  soleerib  uhke rodgersia, keskplaanis võib imetleda aiakülastuseks sobivat seelikut kena kandja seljas. Taamal paistvad kased annavad märku sellelst, et sa võid linnakrundile istutada kasvõi 100 suurt puud- kuid kaske ikkagi maha võtta ei tohi. Kased on küll väga kaunid kaasikus ja avaramal maastikul, kitsas linna-aias aga on nende pinnapealsed juured nuhtluseks teistele taimedele ja võivad ka maja vundamendi alla tungida.

Keskmine madalam metsariba okaspuude väikevormidega. 

Pilt nagu lõunamaa puhkuse reklaamlehelt. Paraku tegelikkuses ilus tühi sinine auk. Kunagi ujumisbasseiniks ehitatud, kuid pole ammu enam vett näinud. 

Lõpetuseks võib veel öelda, et naabritega ja krundisasetusega  on metsaomanikul vedanud. Idasuunas on tänav, kõige kriitilisemas põhjasuunas, kus selline valgust rööviv piiristutus võiks aiandushuvilise naabri meeleheitele viia, paikneb kortermajade plokk. Kõrgema korruse rõdult avaneb kaskede kõrvalt kena aiavaade. Üks sealne elanik avaldas isegi rahulolematust, kui tema lemmikvaate lillepuhmas ära kaotati.