Sügisastrid - võitlus hallitusega

 Olen usinalt otsinud asterid, mis ei laieneks liiga kiiresti, jõuaksid ikka õitsema ning kõige tähtsam - oleksid hallitusevabad. Muidugi tean ka hallituse vastu võitlemise võtteid. Kõigepealt istutada õigesse kohta lagedale, parajalt kasta, tuhaga poputada ning lõpuks ka keemiliste vahenditega abistada. Aga ma ei taha! Tikritega on pärast üleminekut jahukaste kindlatele sortidele täielik rahu majas,Väga mugav! Nõnda ma olen proovinud läbi terve rea erinevaid astreid. Nad on pealegi samaaegsed krüsanteeemidega kes ei vaja üldiselt  mingit jahukastetõrjet. Siiski, sinakad ja lillakad toonid krüsanteemide hulgas täiesti puuduvad, päris ilma astriteta ikka ei saa. Pealegi on astrid kordades kindlamad talvitujad kui krüsanteemid. Olen kasvatanud madalat astrit, sinist ja roosat (aseter dumosus) Nad on peaaegu head, aga praeguseks olen ka neist loobunud. Siis on terve hulk ilusate õitega kuid kehva lehestikuga. Neist ka olen loobunud. Mis siis mul praeguseks alles on?

Kõige esimeseks võiks nimetada varast lillat astrit. Selle sain Sirjelt; kust tema sai ja mis ta nimi on, see on teadmata. See  on tõesti aster, mis alustab varakult, õitseb rikkalikult ja ei võta haigust üleüldse külge. 

Esimesel pildil ta on septembri algupoolel, poolkõrge või noh, normaalne.

Tema kõrval näitab alguses nõrgalt, siis aga järjest rohkem värvi hilisem "Lady in blue" - üsnagi jahukastekindel sort.

Siin oktoobri pildil seevastu on varane aster juba väsinud aga "Lady"  lahtiste õitega. Mõlemad peavad jääma. 

Valgetest on aeda püsima jäänud kahest eelmisest pisut kõrgem, ent nimetuse järgi aster dumasus "Aramis white". Hilisem, õiterohke ja talutavalt jahukaste vastane. Tema jääb.

Mulle on Türil müüdud küll "Aramis roosa" aga aru ma ei saa, kas seda nime kannab üks madal seni õitetu aster või on selle nime all mulle sokutatud mingi vägagi keskmiselt jahukasteõrn tumelilla kõrgepoolne, mis praegu alustab. Siltide kadumise võib julgelt lindude kaela ajada. Selle tumelilla kohta ma ei ole veel otsust langetanud.

Nüüd siis vaataks hoopis teist liiki astereid, ehk nende hulgas on midagi head. Tõepoolest, pildil paremal on üpris õiterohke lilla kibe aster (Galatella sedifolia) . Ta õitseb septembris, on üsna püstine ja jahukastekindel. Aga ta ei meeldi ikkagi mulle eriti, on kuidagi närb ja vajab toetsamist, sest kukub kergesti ümber.

Aga temast vasakul kasvab umbes 60 cm kõrgune päsmasastri sort  - valge ja täiesti jahukastekindel. "Starshine". Plussiks veel varane õitsemisalgus ja pikk õitseaeg. Miinuseks - kiire laienemine. Järgmisel pildil ta üksi. Praegu on veel täisti ilus, kuid alustas juba ammu.Peab ikka jääma oma heade omaduste tõttu.

Siis on praegu veel aia servas mingi  roosa - ka väga kiire laienemisega ning suhteliselt jahukasteõrn  sort, mis kipub minema likvideerimisele, kuigi on madal ja jõuab igatahes õitsema. See, et ta pildilt valge tundub, on puha vale.

Siinkohal ma pean kordama eelmise postituse pilti roosapoolse kõrge astriga, mille heaks omaduseks on püstipüsivus ja õiterohkus, samuti täielik jahukaste vastuvõtmatus, See on väga kõrge aster, kahju et mul rohkem ruumi ei ole, sarnaseid on olemas ka siniseid ja valgeid. Puha jahukastekindlad.

Olen läbi proovinud ka kanarbikulehise astri "Snow flurri" - liiga hiline. Sama võib öelda ka vitsastrite kohta. Astrite sarnased juba suvel alustavad lilled aga mulle ei meeldi.Nad ei tunne end ka minu juures eriti hästi.

Lõpuks üks värviline pilt viinapuu Hasanskii sladkii sügisesest lehevärvist

Sügis krüsanteemidega.

 Vahepeal on hulk aega möödunud, talvest on saanud järgmine sügis. Kevadised sibullilled, eriti tulbid ei tundnud end just kõige paremini vaatamata soojale talvele. Mõnigi taim pidas end hoopis teistmoodi ülal kui tavaliselt, eriti vist andis tunda kevadine külmalaine. Suvi oli tunduvalt vihmasem, kui kaks või isegi kolm eelnevat põua-aastat. Siiski tomatit avamaalt sai küllalt, kurgisaak oli suht hiline. Ploome ei saanud peaaegu üldse- kõik puha mädanikus, õunu oma perepuult siiski mõnevõrra sain. Selles postituses aga keskenduks sügisestele lilledele - krüsanteemidele. Olen neid mitmelt poolt kokku kogunud aga nüüd ei teagi täpselt, kas ikka kõik ka pärast tõelist talve olemas on - ma nimelt kasvatan neid kõiki avamaal ilma erilise külmakatteta. Krüsanteemide õitseaeg on püsiku kohta ikka eriti pikk - vähemalt kuu aega  kui mitte kaks. Alustaks siiski algusest.

 Juba augustis, kõige varem tegid oma õied lahti Taivilt saadud vanad  madalapoolsed ning suhteliselt väikese õiega,ent siiski topelt kollakas-punakad krüsanteemid. Laienemisega neil küll probleeme ei ole. Praeguseks on nende õied siiski kadunud juba.

Edasi, augusti lõpus avasid oma silmad  lätlastelt hangitid madalad üsna topelõielised kollane ja valge, kusjuures kollane on pisut jõulisem. Olgu öeldud, et pisut väsinud õied on neil alles isegi nüüd, kuid varred muutuvad juba inetuks.Pildid kuskilt septembri esimest poolest.

Päris madalatest on olemas veel Viljandist Ellelt saadud kollane, mida tema hellitavalt Kullakeraks nimetas, Eks minagi.

Septembri algupoolest avanesid jõuliselt punaste pungadega lätlaste kuldkollased krüsanteemid ning meie tuntud heleroosagi. Normaalkõrgused, mitte kõige kõrgemad. Mõlemad suht kenad veel praegugi, pisut väsimuse märke näitab küll juba meie oma heleroosa.

Septembri algusest praeguseni on kena ja väga jõuline normaalkõrguses Ukaina rõõmsameelne pooltäidis helekollane. Seda ja teist, roosakasvalget Ukraina krüsanteemi olen ka päris usinalt laiali jaganud, kuid omal on ikka küllalt. Ukrainlaste õitsaeg on väga pikk, praegu ei näita nad mingeid väsimuse märke. Vanu õisi olen siiski ära noppinud.

Mitmed krüsanteemid on sellised imelikud, et prooviõisi näitavad nad juba üsna vara, ent täisõitsemist annab oodata. Teiste hulgas on ammuilma olemas esimene õis madalal põõsal, mis mulle on annetatud potikrüsanteemi talvituva järglasena. Meil ta siiski kipub suht hiljaks jääma, võib-olla valgemas kohas oleks varasem, aga esialgu ma vähemalt kartsin ta külmakindluse pärast ja valisin hästi sooja koha. Põõsas on üsna madal nagu potis oligi. Ka praegu on alles esimesed õied avanenud, nupud siiski juba värvuvad.

Septembri lõpuks oli täiseti avanenud meilgi kasvatatud, kuid konkeetne taim Ukrainast- tumeroosa. Esimesel pidil, septembris ta alles näitab nuppude värvi.ˇTeisel pildil-õied on täiesti avatud.

Ning muidugi ei tohi unustada meil ammust ajast kasvatatud tulipunast täidisõielist. Tema avab oma õied septembri lõpupoole.

Teine punane on veel, sellel esimesed õied ammu lahti aga pärisavanemist ikka ei ole. See lill on pealegi ühekordne kui täiest lahti läheb. Selle tarnis mulle Sirje, kes oli selle hankinud kelleltki, kes hoidis kasvuhoones. Ma olen avamaale istutanud:

    

Valgeid on veel peale madalukeste 2 tükki, Õied väikesed, täidis, ümarad. Taimed ise üsna kõrged. 

Ühe soetasin Eesti laadalt, vist Niki käest. See alustabki varem valgena, kuid aja möödudes muutuvad õied üsna roosaks, eriti altpoolt. 

Teised valged on vähe hilisemad, alguses pole vahet võimalik teha, ainult ei nemad jäävadki valgeks. Pisut kompaktsemaks jäävad ka. Aga ei paljune ka eriti agaralt. Vist Ellelt Viljandist:

Siis on veel üsna kõrge ja pika õitsemisega, suure õiega täidis roosakas. Ma ei ole ühtki kärpinud, sest õitsemise algus nihkuks ju edasi, kuid selle puhul on küll kange tahtmine proovida. Rasked õieed hakkavad õige pea maa poole vaatama tal. See ka Eesti laadalt ja vist Niki käest:

Vahepeal on hakanud õitsema hilisemad krüsanteemid, neist üks kannab tinglikku nime kuninglik, sest ta kollase servaga tumepunased õied on kuidagi eriti tähtsad, kuigi pildilt ei ole eriti aru saada. Läti laadalt. Kõrgus normaalne, madalamapoolne nagu meie heleroosalgi:

Heleroosadele on lätlastel pakkuda hilisem versioon:

Kuldkollasel oli mul endale jäänud ühe kena vanaproua käest saadud hiline versioon, mis hakkab ka juba kena välja nägema. On ikka jõudnud igal aastal, mõnel napilt:

Nüüd veel kõrged kollased. Esiteks kaks versiooni sidrunkollast. Esinmene on Eestist, kuid läheb minult vist likvideelmisele, sest lehed lähevad kohe koledaks. Aga ma panen pildi teisest, mis lätlastelt. Õied samad laitmatud, kuid lehed on ka korralikud.Pisut kõrgem kui rõõmsameelne kollane.

Olemata ei ole ka kerakujuline tumekollane Eestist. See on ka pisut liiga kõrge ja vajab tuge kuid muidu õied on kenad ja püsivad kaua. Pildil eespool; tagant paistab madal helekollane.

 

Viimased, mis praegu lahti on eelmisel sügisel Sirje soetatud vist lätlastelt, üsna kõrged kuid tugevad 

täiskollane ja pruunikas-punakas, täidisõielised. Pildil lillakas on kõrge sügisaster, mis ei võta hallitust külge.

No ja lõpuks oleks peaaegu unustanud oma Ukraina pooltäidis roosakasvalge, mille kohta olen ennegi öelnud, et hävimatu. Pisut hilisem kui rõõmsameelne kollane, normaalkõrgusega. Pilt kusagil septembrist, praegu on täisõitsemises ja nagu öeldud, paljuneb hästi.

Lisaks on veel umbes 5 tükki, mis tellitud üle-eelmisel sügisel Inglismaalt aga nemad ei ole igatahes veel õitsemist alustaud. Eelmisel aastal ei jõudnud, Eks näe. Ka on osadel sortidel veel talvekatsetused läbi tegemata. Eelmine ega ka üle-eelmine talv ei olnud ju kuigivõrd külmad. Muidugi ei saanud ma selgi aastal ühe uue proovimisest loobuda, kirjade järgi alustab varakult, kuid mulle saadetud eksemplar küll veel õisi avanud ei ole. Välja olen seni praakinud vaid ühe hästi hilise lahtise kollase, Clara Curtise ja mingi madala külmakindla aga vähe õitseva krüsanteemi.

Krüsanteemid kasvavad meelsasti päekeses, maapind peab olema dreeniv. Istutamiseks parim aeg on kevad. Talvituseks jäetakse õievarred peale ja samuti hoidutakse taimede kärpimisest suve teisel poolel ikka selleks, et mitte ergutada sügisest kasvu, mis niikuinii talveroaks saaks. Multsida talveks on soovitav kas lahjema mullaga või okaste või kuivanud lehtedega. 

Alpikannitalv

Eks on mõned soojad talved ennegi olnud ja ega tea, mis sest tänavusest talvestki veel välja kasvab,  kuid  sellist talvist alpikanniõitsemist võib järgmisel lumerohkel talvel olla tore meenutada.

Ümaralehelised alpikannid, osa kirjude, osa roheliste lehtedega.

Lumekupud - alati valmis talvel õitsema, nimigi selline

Astelsõnajalg (Polystichum setiferum plumosum densum) ja himaalaja adiantum (Adiantum venustum) tunnevad end suurepäraselt nagu teisedki igihaljad sõnajalgtaimed.

Must lumeroos tekitab tasapisi oma valgeid õisi pea igal aastaajal, kõige uhkem õitsemine on tavaliselt keskmisel kevadel.

See on uustulnuk, kes soetatud ennekõike mustriliste lehtede pärast - Helleborus erikschmithii 'Winter Moonbeam'. Vähemlt esimene talv ehk annab armu. Need kirjulehelised kipuvad ju õrnemad olema.

Lodjapuumarjad punetavad, nokalised pole hoolinud.

Ameerika jõhvikad on kevadeni mõnusad möödaminnes suhu pista, sügisel olid liiga jahused.
Ilusat talve jätku ja murelikku ent lootusrikast kevadeootust kõigile!

Maa all ei ole suve ega talve

Mõtle vaid, sündimisest saadik Eestis elanud ja seni täiesti nägemata meie saja- aastase ajalooga põlevkivikaevandamise köögipool. Põlevkivi põlemitski imestatud ja proovitud, kuid ega õiget tunnet kogu sest paljudele eelmise põlve meestele igapäevasest karmist mürarikkast, niiskest ja tolmusest ent omal kombel ehk südamelähedasestki keskkonnast ilma vahetu kokkupuuteta ei saa.
Kaevandusmuuseum asub Kohtla-Nõmme endise Põlevkivirikastusvabriku hoones ja selle all külastuseks kohandatud kaveanduskäikudes. Broneerisime külastuse ette paar päeva.   http://kaevandusmuuseum.ee/lahtioleku-ajad/  Iseseisvalt sai enne ja pärast grupiekskursiooni mitmel korrusel paiknevat ekspositsiooni uurida või siis kohvitassi taga aega parajaks teha.Täpselt ette nähtud ajal ilmus kohale mõnusa jutuga vanahärra, kes rääkis algul pisut aega sellest mis oli ja kuidas oli kui veel oli. Paar tegutsevat kaevandust on veel tänagi töös. Maa alla minekuks tõmbasime selga soojad joped ning pähe kaitsekiivrid. Kui olime mitu korrust madalamale jõudnud, laaditi meid väikese uksega madalatesse vagunikestesse  ja sõidutati jupike maad koliseva ja jonksuva raudrongiga esimesele tööpaigale.

Eesti Energia sponsoreerib oma kauaaegset toitjat.

Põlevkivi leidub vaid kihtidena vaheldumisi paekihtidega. Tähtedega on tähistatud märkelatil põlevkivikihid, milledest B ja C on kõige ''rammusamad'.
 Ekskursioonijuht aga osutamas lakke, kuhu paigutatud spetsiaalsed toestustüüblid, ei mingeid maani sambaid. Uuema aja värk.

Jõulumeeleolu ka maa alla! Kuusk on ülevalgustatud ja veekogumise peakraavi
 suunas avanevast koopasuust ei paista midagi. Lihtsalt vesi oli seal,
kokku voolamas kõigi käikude põhja süvendatud pikikanalite kaudu.

Algul olid kirka, labidas ja käsipuur. Puuriti auke lõhkeaine paigutamiseks.
Meie saatja esimene maa-alune töökoht olevat olnudki lõhkaja.
 Juhtumusi oli pajatada mitmeid kuid igatahes on ta ikka veel elus :)
 Siiski ei ole rasked õnnetused Eesti kaevandustes sagedased, viimane inimohvritega juhtus mitu aastat tagasi

Pildil ja tegelikkkuses toekad tugisambad.  

See ümara saega kombain liikus rööbastel ja lõikas vähehaaval seina ja
laadis kivitükid ise ka lindile ja edasi vagonetti. Masinad olid töökorras ja mürin oli tühikäigulgi kõva.

See masin õõnestas seina allossa prao. Kaevandamise stiile oli erinevaid.
Automaatselt vagonettidesse laaditav paekivi ja põlevkivi segu
 sõitis üles sorteerimisjaama ehk peenema nimega rikastusvabrikusse.

Toodame ainult kvaliteetset põlevkivi! Kardetud tehnilise kontrolli osakond, kus pisteliselt vagonette kontrollsorteerimiseks  ümber kallati. Nende meestega püüdsid kõik suhteid hoida. Maa all sorteeriti 'käsitsi' kaevandamise puhul. Väljasorteeritud paekividest ladusid paarikaupa töötavad kaevurid seinte äärde taas toestavad müürid. Rikastusvabriku kõrval ent kõrgub suur aherainemägi.

See vedur nüüd juba ilma vaguniteta jäi pildile kui jalgsi tagasiteed väljapääsu suunas alustasime. Samal ajal meiega oli kaevanduses veel vähemalt üks grupp kui mitte rohkem. Me ei näinud neid, kuid kuulsime.

Selliseid jalgrattaid kasutasid lõhkajad. Pakiraamile laoti lõhkeaine ning rööbastel sai kähku ka eemale tõmbuda. Taaskasutusse läksid vanade dresiinide rattad.

See on Kohtla kaevanduse sümboolne viimane tonn. Lgi 50 miljonit tonni kokku! Neile, kes maa-alla ei jõua on selle tonni dublant maa peale vaatamiseks paigutatud :)

Juhtus, et ka maa peal oli järgmisel päeval kaunis hommikuhärmatis, päevapoole
 pisut lume- ja päikesevalgust. Talviselt kahanenud hindadega Saka mõisa spaakeskuse külastus oli päris tore ettevõtmine. Sai ka pargis ringi jalutatud ning juba terve hooaja taas avatud  olnud Valaste joalegi pilk peale visatud . 

Mitte küll otseselt, kuid kunsti vahenditega viib maa alla ka Vabaõhumuuseumis veel paar nädalat näidatav heli- ja valgusetendus, kus loo episoodid projitseeritakse hoonete pinnale aluspalgist katuseharjani. Käisime laupäeval, mil enne pimenemist oli samades majades selleaastane jõuluküla üritus ning pood ja Kolu kõrts said ka külastatud.  Setu talsipühi ja Vene jõulusid tähistatakse Vabaõhu muuseumis uue aasta alguses 4. jaanuaril

Maa all ei ole suve ega talve, alati ühtlaselt üheksa kraadi. Kui veel nägemata, siis soojalt soovitaks Tallinnas Kiek in de Köki torni kõrvalt algavaid  algvaid Bastionikäikusid. Suvepalavas oli seal tore. Inimeste ehitatud, unustatud ja taasavastatud.

Kui hästi järele mõelda, siis meenub veel teisigi maa-aluseid hetki. Põhajranniku koobastikus nägin esimest korda nahkhiirt ja see olevus oma pea-alaspidi rippuvas olekus tundus väga põnev. Nahkhiirte teema jätkus kaugel Aasias, kui meeled äkki ärkasid ja märkasid suurte lendhiirte koopasuud pea kohal, see oli ka väga vau!  Kreekas varakevadiselt uinuvas koopas imestamas taskulambi valgusvihku ilmuvate imepäraste kujude üle, mille loomiseks polnud muud vaja kui koopalaest tilkuvat vett ja hoomamatult palju aega. Hispaanias suurepärselt turistidele vaadeldavaks tehtud delikaatselt valgustatud koobastik ning Hiinas kogu vikerkaarevärvilise toredusega ilmestatud stalaktiidikardinad. Piusa klaasiliiva koopad kunagi lapsena, kui nood veel avatud, pimedad  ja turististamata olid. Või siis eriti madala laega Riezupe klaasiliiva koobastik Lätis, agar giidineiu hubiseva küünlaleegi valguses põnevust kruvimas ja veidra kombe tunnistajana pulmalilled koopas väga aeglaselt närtsimas (grrr!). Koopad kui endised ja isegi praegused elupaigad. Koopad ja tunnelid kui lihtsalt läbikäigud.

Pime talveaeg sobib hasti koopaturismiks. Ent kui pilk juhtub puhkepäeva lõuna paiku köögiakna vaatele, siis tuleb mõte, et botaanikaaia kasvuhoonetes on ka talviti tore. Ja metsaski pääseb lumeta lahedalt liikuma. Soovitavalt valges.