Riis ei ole lihtsalt riis

Riisipõld Balil. Kas pole kaunis vaatepilt. Balilane all paremas nurgas

Riis on maailmas tähtsaim teravili, üks viiendik kogu inimkonna poolt tarbitavatest kaloritest pidavat manustatama riisi näol. Riisi võib kasvatada nii tasasel maal kui mägedes, suurtel põldudel ja väikestel põllulappidel. Ka ilma üleujutamata pidavat täiesti võimalik olema riisi viljelda. Bioloogiliselt on riis mitmeaastane taim ja  mõningaid riisisorte kohati nii ka koheldakse.
Ameerika riisipõldude veetaset reguleeritakse laserseadmete poolt juhitud automaatika abil, külvatakse külvimasinatega ning harvendatakse ja koristatakse taas masinatega. Aasias toimetab riisipõldudel kõrvuti masinatega veel üsna palju inimtööjõudu. Eriti nii maaliliste põldude harimisel.

Bali ei ole tavaline Aasia ega ka tavaline Indoneesia. See hinduistlik väikesaar üha muhameedlikumaks muutuvas suurriigis on üsna omapärase ajaloo ja kultuuriga paik. Enne kui turismibuum saarel möllama hakkas, toimis mitu aastasada kindlalt väljakujunenud elurütm. Kogu elu keskmes oli riis. Iga inimene kuulus kindlasse riisikasvatajate veeühistusse ehk subak-i. Subaki vanema ülesandeks oli korraldada irrigatsioonisüsteemi hooldust, jälgida sobivatest külvi- ja koristusaegadest kinnipidamist ning vastutada tseremooniate korraldamise eest. Aasta kõige tähtsamad tseremooniad toimusid mägedes, pühades allikatemplites. Jumalad olid vägevad, nende võimuses oli hetkega lõhata mägesid, hävitades kõik kilomeetrite raadiuses. Jumalad lasid ka elustavat vett riisipõllule voolata ning katsid maa viljaka vulkaanilise pinnasega. Kunstnikud maalisid ja nikerdasid selleks, et vääriliselt kaunistada templeid, naised kasvatasid kilode kaupa lilleõisi selleks, et mitu korda päevas asetada kaunilt kujundatud ohvriande igasse hoovinurka, tänavale, pühamutesse, pühade puude jalamile - kõikidesse mõeldavatesse ja mittemõeldavatesse kohtadesse. Riisikultuuri elurütm sobis parajasti Bali 210-päevasesse aastasse.

Tegelikult toimib traditsiooniline subakielu ka praegu edasi, kuid mitmed pöördumatud muutused on juba toimunud ja edasi toimumas.

Siin pildil on juba märgata sirguvaid riisitaimi.Taamal ei ole kindlasti mets, vaid mingi istandus. Panin selle pildi, et mitte hälbida liiga pikalt kultuuri teemadele.

Kuidas siis toimis üks maailma efektiivsemaks hinnatud riisi maheviljelussüsteem. Balis kasvatati põhiliselt kohalikku kõrget ning maitsvat riisi, mille kasvuaeg oli suhteliselt pikk. Kasvatati üks saak aastas. Kokkuleppel naaberküladega reguleeriti külviaegu nii, et kõigile põldudele jäkuks vett parajasti taimede kasvuajaks. Pärast viljakoristust lasti põld kuivaks ning peale toodi pardid, kes nokkisid pudenenud terad ning kuivale jäänud teod, ussikesed ja muud kahjurid. Seejärel põletati mahajäänud kõrred ja tuhk künti härgadega sisse. Nii pardid kui härjad andsid oma loomuliku panuse põllu väetamisse. Taas lasti vesi põllule ning oodati, et umbrohi jõuaks kasvu alustada. Jälle oli kord härgade käes, kelle abil mudane pinnas veelkord segi pöörati. Taimed kasvatati ette ning istutati käsitsi sirgetesse ridadesse, et iga taim maksimaalselt valgust ja õhku saaks. Soovitav reavahe oli parajasti ujuva pardi laiune, et kahjuritõrje saaks jätkuda seni, kui viljapõllud hakkasid värvi muutma kullakaks. Enne viljakoristust pidi kindlasti korraldama suurema tseremoonia riisijumala Dewi Sri auks. Subaki poolt määratud farmer lähenes põllule vaikselt, varjates ühes käes teravat väikest nuga - põldu ei tohtinud ju ehmatada. Kõrrelt lõigati ära  ainult ülemised viljapeadega osad, mis hoolikalt kimbukesstesse köideti.

Riisi kuivatamine õuel. Hoovi pind on kaetud kilematerjalist kangaga.

Kohalik riis säilis terve aasta ning seda hoiti spetsiaalses vaiadele ehitatud riisiaidas, lumbukis. Riis toimis raha aseainena, riisiga tasuti preestrile ja sepale, hanekasvatajale ning muudele teenusepakkujatele. Kui hiina kaupmehed tõid kunagi saarele esimesed mündid, siis ei osatud nendega midagi peale hakata, suhtuti kui hea-õnne meenetesse.
Süsteem toimis tõrgeteta hoolimata erinevatest võõrvalitsejatest, kellest viimased olid hollandlased 20. sajandi algupoolel. Pärast hollandlasi, 60-ndatel toimus suurem migratsioon nii Euroopast kui mujalt Indoneesiast. Üha rohkem saabus saarele ka turiste. Riisi ei jätkunud! Valitsus haaras ohjad enda kätte ja kogu Indoneesiat hõlmanud nn rohelise revolutsiooni käigus toodi sisse uued viljakad madalad riisisordid, mis jõudsid anda 3 saaki aastas. Looduslik ring ei toiminud enam, vaja läks väetisi ning mürkisid kahjurite ja haiguste tõrjeks. Naabrite vahel tõusid veetülid, sest ka vett ei jätkunud kolmeks saagiks. 90-ndatel sai ka valitsus aru, et kõige parem on anda külvikordade organiseerimine tagasi subaki pädevusse. Olukord hakkaski pisitasa paranema.

Praegusajal kasvatatakse enamasti ikkagi lühikest riisi, mõnedel põldudel üks, mõnedel 3 saaki aastas. Seeme ostetakse, väetised ja mürgid ostetakse, riisiharimistrakatseid renditakse. Riisifarmeritest vanemaid sõidab külastama poeg linnast turisminduses teenitud motorolleri või autoga. Riisiaidad - lumbukid on kas lammutatud või ümber ehitatud turistide majutuseks. Uus riis ei säilikski lumbukis rohkem kui mõned kuud.

Pildil on lumbuki tüüpi turistimajakesed. Neis ei ole kunagi riisi hoitud.

Riisimüügist korraga saadud rahasumama  mõistlikuks kulutamiseks puudub traditsioon, ning saare mehed kiirustavad silmade särades varahommikuti kukevõitlusplatsile, kus võib võita suure summa, kuid ka hetkega kaotada mitu aastat poputatud sulelise, kelle päevatoit maksab rohkem kui inimese oma. Kukevõitluseid ei reklaami ükski turismibrosüür, võibolla on need formaalselt isegi keelatud. Ometi võib kõikjal näha vitstest kukepuure, igasühes elanik sees. Saar ärkab hommikuti kukkede kiremise saatel. Laululinde pole peaaegu kuulda, sest need olevat lihtsalt liiga maitsvad.

Lemmikuga päikeseloojangut nautimas.

Siiski, kaunid terrasspõllud on saanud lisafunktsiooni Bali ühe olulise turismiatraktsioonina. Mitmes piirkonnas on teel tõke, kus kogutakse maksu riisipõldude imetlemise eest. Turistigrupikesed liiguvad üle põllu giidi saatel, balansseerides kitsastel mururibadel. Hotellid riisipõllu lähedal koguvad plusspunkte hoolimata lisakulutustest sääsetõrjele. Kunstnikud nikerdavad, maalivad, punuvad ja sepistavad  edasi - nüüd ka juba vähem pühadel teemadel. Mõned pühad kuumaveeallikad lubavad endasse sisse mulksatada ka poolalasti (rannariides) valgenahkadel - raha eest muidugi.

Tseremooniateks ja erilisteks sündmusteks ning turistide ja külaliste kostitamiseks kasvatatakse mõnes paigas ka vanu riisisorte traditsioonilisel meetodil.

Punane riis. Selle taldrikutäie söömise ajal ei osanud riisi rooskale 

välimusele piisavat tähendust omistada. Maitsev oli küll.

Väga öko ja ka maitsev valgest Bali riisist toit .

Mustast kleepuvast riisist tehakse muuhulgas magustoitu nimega black pudding. Pilt on laenatud http://mehungry-phyllis.blogspot.com/2010/03/durian-for-dummies.html  Väljanägemine oli just selline, valmistatud palmisuhkruga ja serveeriti kookospiimaga 

Riis ei ole küll ainuke toidutaim, kuid kõige olulisem. Kliima sobib hästi aiaviljadele, banaanidele ja puuviljdadele. Metsatüüpi segaistandikes kasvavad palmid, kohv, kakao, kahisevad nelgipuud, puude võrades põimlevad vaniljeliaanid. Muudest viljadest edaspidi.

Lõpuks veel selline info, et leidsin seljakotist peotäiekese riisiteri, mis küll eriti valmis ei tundunud. Neiud olid ööjalutuskäigult kaasa haaranud. Panin mõned prooviks idanema, umbes pooled ongi idanemisvõimelised. Ei tea mis sort.