Suve-sügislilled

Tulbid on imelised terve maikuu. Ootan huviga kevadet, et näha, kui ägeda Keukenhofi nad siis sinna botaanikaaeda maha jõudsid istutada. Minu enda mutivabas liivapinnas on tulbisibulate väljaminek minimaalne ja juurdetulek järjepidev. Kõrgemaid ja kehvemini püstipüsivaid sorte olen küll juba asumisele saatnud päikeseküllasematesse aedadesse, kuid nad aretavad kogu aeg väga ilusaid ja tublisid madalakasvulisi juurde. Hiljemalt juunis aga on tulpide lips läbi ja midagi asemele vaja. Suuri aknalaudu mul ei ole, kasvuhoonet ka meie ühiselulisse hoovi ei raja. Avamaakülvid kipuvad kasside ja kehva ilma koostöös hukka saama. Sai siis tekitatud üks väikene taimelava. Pool tilli ja salatilisi, teine pool lilletaimi. Nii nad seal sirgusid ja suur osa koliski uude elupaika. Kuna augustisse oli plaanitud pikem reis, siis viimased asukad  lavasse õilmitsema jäidki.

Peab ütlema, et tublid lilled kõik, õitsevad praegugi. Kui püsikutega on hulk nuputamist, kuidas järjepidevalt istutusala head väljanägemist saavutada, siis suvikud on rohkem  kindlapeale minek. Tänases postituses luubi alla lõvilõuad (Anthirrinum majus). Juba lapsepõlvest teada- tuntud, kuid uuemal ajal polnud ise kasvatanud.
Suundun siis poodi seemneid hankima. Ja ongi kadunud! Normaalse keskmise kõrgusega lõvilõuad nimelt. Ostud. University of California : 70-90 cm, värvide segu. Kollased 75-90 cm. Madal värvide segu 10-15 cm. Topelt lõvilõug, kõrge F1 - 25 tolmukübemekest, kümmekond udupeent taimekest pikeerida. Kõrgemaid sai enne õitsemist ja õitsemise algul korduvalt ja korduvalt maha murtud. Õitsesid küll, kuid eelistasid laisalt külitada üle peenaraääre. Põhimõtteliselt ma neid toestama ei hakanud. Madalad jällegi moodustasid hulk aega mingi maapinnast vaevalt kõrgema rohelise laigu, mis siiski suve edenedes tasapisi kõrgemale kerkis ja värvigi näitama hakkas. Seda küll vaid kõige valgemas istutuskohas. Veidi hämaramas piirdusidki madalakesed ainult lehtede kasvatamisega. Juuli lõpul mõtlesin, et ei külva enam järgmisel aastal. 

Topelt lõvilõugade portreepilt 24. juulil

Madalad lõvilõuad 02. augustil, alustamas

Kõrged lõvilõuad peenras 02. augustil, mitu korda tagasi kärbitud

 Augustikuu nad õitsesid kõik omaette. Olid haaranud enda külje alla ka äraõitsenud liiliate piirkonna. Septembris oli pilt enam-vähem endine.

Madalad  04. septembril, parimas vormis

Oktoobris  hakkasid madalad otsi kokku tõmbama, kõrged jätkaid endiselt.  Nüüd, novembrihakul on madalatel üksikud õied ja kõrged ikka õitsevad keskmise agarusega. Õied lähedalt on ju imelised. Topelt on ka täitsa vahvad.

Madalad 07. novembril

Kõrged lõvilõuad 02. novembril, allpool sama päeva portreevõtted

Aga ikkagi, kuhu kadusid normaalsed lõvilõuad?