Pärast õitsemist

Põnevusega oodatud, kevadel kiirstardiga alustanud ning üksteise järel paarikuist suurepärast värvidemängu pakkunud kevadised sibullilled muutuvad oma etteaste järel väiksemaks või suuremaks probleemiks. Nüüd pakuvad aialistele huvi arutlused ja õpetused teemal, kas ja millal neid maha lõigata, välja kaevata või kuidas koltuvaid pealseid osavalt varjata.  Lumikellukeste tagasihoidlik murusarnane lehestik kaob mõne aja pärast suurema kärata. Märtsikellukeste ja krookuste lopsakamad lehepuhmad ei riku samuti eriti aia-ilupilti.

 Valged krookused (Jeanne D'Arc) lumerohke talve järel ei tundunud just põnev valik. 

Triibuline lehestik järgneva kuu jooksul mõjus isegi huvitavalt. Mis pinnakattetaim sul seal on?

  Varased iirised - oi kui nunnud õielipsukesed talvepruuni peenart elustamas- asuvad kohemaid  kasvatama ootamatult kõrgeid lehemõõkasid. Pidage kinni, paki peal on ju selgelt kirjas kõrgus 5 cm!

Otsus:  mõned lillepotti (pildil), ülejäänud enela-maranapõõsaste vahele

Nartsissid. Vanad sordid sobivates kasvutingimustes on kannatanud üsna julma kohtlemist - paari nädala pärast pealsed maha! Kompromissvariandina - pealsed poole lühemaks. Nartsissidega polnud mul muret ka eelmises paepealses aias vanade viljapuude all, kus rohtu kaks korda suve jooksul niideti - enne jaani ja sügisel enne ploomisaagi pudenemist. Õitsesid igal kevadel rikkalikult. Kui oma praeguses aias suht enesekindlalt  nartsissisibulaid alõtsa alla maha tippinud olin, siis "pärast õitsemist" pealseprobleemi ei tekkinudki - õitsemiseni jõudsid üldse paar tükki ning kolmandaks aastaks ei olnud ka pealsetest enam jälgegi järel. Muruniitmine selles küll süüdi ei olnud. Põhipeenras nad siiski õitsesid päris kenasti ning ma torkisin nende puhmaste vahekohtadesse täpilise iminõgese pistikuid. 2010 aasta kevadel olid nõgesed juba hästi kodunenud ning asusid kiirelt ja lopsakaslt kasvama. Väga uhke ja õite- mesilasterohke iminõgesepeenar oli. Suve edenedes lõikasin laiutajaid tublisti tagasi ja uus õitsemiselaine kestis sügiseni. Hõbejas lehetoon ning roosad-lillad õied sobisid roosidegagi kenasti.

7. juuni 2010, täpilised iminõgesed alustavad õitsemist.

 Tänavu kevadel aga õitsesid nartsissid väga kehvasti. Sibulaid üles võttes olid mitmetel kallal mingid ussikesed, mitmed sibulad olid niisama nirus seisus. Tekkis juba mõte loobuda üldse nartsissidest. Ega ma ju ei tea, kuivõrd  iminõgesedki süüdi olid.

 2011 kevadel. Ainult üks vana nartsissisort on paljunenud ja õitseb normaalselt.

Valge trompet  uuekene

Liiga topelt õis kipub kipub vart kõveraks vajutama

Otsustasin siiski veel korra proovida. Vahetasin mulla. Lisasin lupja ja killustikku.Viskasin iminõgesed ja osa nartsissisorte välja, tõin mahajäetud maakohast poeedinartsisse ja tuttava aiast seal ülilopsakalt naatidega võidu laiutavaid uhkeid uusi nartsisse. Leotasin haiguste- ja kahjuritõrjelahustes tagasipandavaid sibulaid. Seekord  istutasin vahele kurerehasid. Mitte küll Jolly Bee-d või muid eriti lopsakaid sorte, mida Hansaplanti nõuandenurgas sibullillede teiseks vahetuseks soovitatakse. Kurerehad olid sel aastal veel väga väikesed. Ma ju kiskusin iga istiku mitmeks tükiks, kes siis peenratäit osta jõuab. Erinevad sordid, kuid loodetavasti hea valik kurerehapeenrasse - uusi õisi tekkis külmadeni. Nartsisse soovitatakse ka päevaliiliatega vaheldumisi istutada, kuid päevaliiliad on liiga võimsad, ei sobi eriti rooside kõrvale ja pealegi ei soovi nad siin aias üleüldse õitseda. Isegi mitte ruuge päevaliilia, millega katsetamist olen mitu aastat pealt näinud. Siiski üks madal naabrinaisel õitseb taspisi - võimalik, et see ongi  kuulus Stella d'Oro.

Tulbid. Võivad nõudlikuma ilumeelega aedniku täiesti meeleheitele viia oma koletuustidega. Kõik sordid siiski ei ole ühtviisi rääbakad koltumisajal. Sortide hoolika valikuga võib üldpilti parandada küll. Avara aianduspinnaga tulbisõber võib tulbipeenra sellisesse kohta sokutada, kus nad pärast õitekirevuse kadumist eriti silma alla ei satu. Mujalilmas rohkem kui meil, võib kohata sibullillede mitmerindelist istutust. Krookused-tulbid-võõrasemad-hüatsindid-kobarhüatsindid. Siis veel juhtusin hiljuti nägema pilti mingi kollasõielise rõikalisega Erysimum hieracifolium, Mägi Harakalatv, mille taimed eelmisel aastal ette kasvatatuna sügisel koos tulbisibulatega maha pandi. Kollendav tihnik oli kerkinud peaaegu tulbiõite kõrguseni viimaste õitsemise lõppfaasis. Pidavat külvatama eelmise aasta juunis seda umbrohtu.
 Millal tulpe välja võtta, selles ei ole asjatundjategi hulgas üksmeelt. Mõni autoriteet väidab, et mingil juhul ei tohi neid enne täielikku lehtede koltumist häirida. Teised jälle kinnitavad, et esimese lehe kolletumise algusaeg ongi see kõige õigem. Olen mingis soome aiablogis näinud spetsiaalset varjualust riiulit, kus üsnagi roheliste lehtedega tulpe poolviltuses asendis (mahub rohkem) kuni pealsete kuivamiseni hoitakse. Mul on mugavam uskuda varase väljavõtmise pooldajaid. Jätan soomlanna eeskujul poolrohelise varre alguses sibula külge, alles kunagi hiljem puhastan. Kõiki igal aastal välja ei võta.

Minu tulpidest kasvavad päris mitmed ehituspoe keskmistes ja ka üsna suurtes  mustades  ämbrites, millele augud põhja puuritud. Hea tõsta suurde aiavaasi ja pärast taas silma alt ära toimetada. Õitsemisajal võib siis kasvõi peenra esiserva sättida. Ega ma eriline virkur ei ole, osa tulpe rändab puutumatult oma ämbriga mitu aastat ringi. Niipalju peab siis aias olema kaevatavat peenramaad , kuhu need ämbrid talvituma sisse matta. Võib muidugi kohe õigesse kohta kevadet ootama panna kui koht vaba juhtub olema. Muti- ja vesirotikasvatajad, teile võiks ämbriaiandus samuti sobida. Kui veel pinnalt ligitikkujate vastu peene võrgu või kiviklibuga katta, peaks edu garanteeritud olema

 Ämbritulbid talvitumas

Valmis uueks tärkamiseks