19. mail 2011
Samavõrra korrektsed on ka kaks teist 2011 aastal end esmakordselt näidanud topelt sorti. Madalapoolne keskhiline Evita on puhkemisest pudenemiseni puhas ja valge. Kes lihtsalt valget igavaks peab, võiks proovida õiepõhjast erksat kollast kiirgavat Flaming Evitat. Hiline Pink Star oma määrdunud-roosakas-kollakalt avanevate õitega näeb esiotsa välja pigem inetu pardipojana. Päevade edenedes siiski annab oma parima, et roosa staari nime õigustada. Tulebki toime - täistopelt õitele annavad vanaroosa põhivärvi sekka kumavad oranzikad varjud huvitavat sügavust. Pilte neist hetkel pakkuda ei ole. Mis parata, hilisemad staarid peavad eriti väljapaistvad olema, et fookusesse pääseda.
Minu esimeste hoolega valitud pojengõieliste ja narmastulpide puhkemist 2009 oli põnev oodata. Paigaldasin uuekeste sirgudes aegsasti tugiroigastiku ning jäin oma õite vormi- ja värvivalikuga üsna rahule. Samal ajal nõudsid teises aia servas tähelepanu rodod ning varased kollased iirisedki jõudsid alustada ja lõpetada enne, kui hiliste tulpide plokk pudenema hakkas.
2011 kevadel õitses kaskede all ka Angelique, mitmete tulbisõprade poolt viimasel ajal tunnustust leidnud heleroosa, kergelt lõhnav hiline roosiõieline kaunitar. Osa vartest hargnevad, ning kannavad väiksmaid lisaõisi. Üsna kõrge ja kahjuks samuti "toestamise puhul parim". Kõik kasealused peale fosteri Concerto olen suveks välja võtnud. Küllap neile suvine kuivus sobiks, kuid sügisel sibulaid maha pannes on otse sibulate kasvukohast kase juuri pisut vähendada saanud. Võimalik, et edaspidi laiendan oma 3-kase-kaasikus hoopis bergeeniate kasvupinda. Proovikrae bergeeniatest ühe kase tüve ümber näeb üsna nett välja kevadest kevadeni - kõik kolm aastat järjest. Kesksuvel sai veidi vett ka. Mulle jätkuks täiesti tänava vastaspoole naabri võimsatest õuekaskedest. Ja ega tea, bergeeniate peenamad sordid ei pruugi olla sama visad, kui põhiliik.
Midagi on sel kasepeenra pildil veel näha. Keskpositsioonil kahe roosa-rohelise õiega esindatud China Town oli esimesel aastal küll pilkupüüdev, kuid järgmiseks aastaks üsna alla käinud. Uhke sort parematesse kasvutingimustesse. Ega neist madalatest punarohelistest Hollywood Staaridest ka midagi vaimustavat rääkida ei ole. Just see sort kandideerib minu tingimustes ainsana hallituselevitaja nimetusele - sibulate pealmine kiht välja võttes kole ja kopitanud, kuid selle all kena terve ja tugev pruun kooruke tiheda sisuga. Praeguseks pagendatud. Queen of the Night on minu aia jaoks liiga tume ja kõikuvalt kõrge, kuid kusagil tagareas ma talle ikka koha reserveerin, hoidmaks elus lapsepõlve mälestust mustast tulbist, mis ka meie aias esindatud oli. Teise mälestustulbina tõin aeda tuntud vanaaegse hilise lõhnava topeltpunase esindaja. Kitkusin õitsemise ajal üles ühest metsistunud aiast - küllap ta üle elab ja uuesti kosub. Puudub veel vana-aja põhitulp - hiline lillakas-roosakas punane.
Lõpuks esitlen päikesekarva pojengõielisi, mis oma õitseajal ruulisid ikka täiega. Kõrgem hiigelsuure õiega Sun Lover ning madalam küpsemates toonides Orange Princess. Sun Lover ongi rohkem kollane pojeng kui tulp ning ma vist olen valmis veel vähemalt paaril järgmisel aastal teda toigastega toetama. Orange Princess seisab omal jalal.
Tulbisibulate ostmine poepakkide või veebipoe piltide järgi on tegelikult paras loterii. Kõik mida sa näed, on enamasti lähiportree ühestainsast õiest tema parimal hetkel. Varieeruva õievärviga sortidel on pildil kindlasti kõige eredam võimalik.
Kõige hilisemad lõpetajad need kullakarvalised ei olnud, roosa-lillad kasede all jäid kauemaks.
Minu esimeste hoolega valitud pojengõieliste ja narmastulpide puhkemist 2009 oli põnev oodata. Paigaldasin uuekeste sirgudes aegsasti tugiroigastiku ning jäin oma õite vormi- ja värvivalikuga üsna rahule. Samal ajal nõudsid teises aia servas tähelepanu rodod ning varased kollased iirisedki jõudsid alustada ja lõpetada enne, kui hiliste tulpide plokk pudenema hakkas.
29. mail 2009 hernepeenra esiservas
White Swan veel kollakates sulgedes 29. mail
Narmalisel White Swanil kulus kuni nädal enne, kui ta päris valgeks muutus, kuid siis ta oli ka tõesti kaunis luik. Teine narmaline, Blue Heron kippus natuke liiga kõrgeks venima. Tumepunane Antraciet on omapärane selle poolest, et toodab arvukalt tütarsibulaid, mis osaliselt juba samal aastal annavad pisut hiljem puhkevaid pisikesi tumepunaseid õisi. Minu lemmik sellest seeriast on esiplaanil olev teistest madalam ja kompaktsem roosa-valge Wirosa. Toestamist ta tegelikult ei vaja ning lõhnab üsna tuntavalt päris ehtsa lillelõhnaga. Mõned õied avanevad küll pisut küljetsi - ehk on tal sugulasi parrotite hulgas. Parrotid ise on minu maitse jaoks liiga hoogsa disainiga, kuigi teiste aias võib neid imetleda küll.
tulbid 08. juunil 2010 kaskede all, esiplaanil Wirosa
Lõhnatulp Wirosa õitsemise lõpuperioodil, täisavatuna päikepaistel
2011 kevadel õitses kaskede all ka Angelique, mitmete tulbisõprade poolt viimasel ajal tunnustust leidnud heleroosa, kergelt lõhnav hiline roosiõieline kaunitar. Osa vartest hargnevad, ning kannavad väiksmaid lisaõisi. Üsna kõrge ja kahjuks samuti "toestamise puhul parim". Kõik kasealused peale fosteri Concerto olen suveks välja võtnud. Küllap neile suvine kuivus sobiks, kuid sügisel sibulaid maha pannes on otse sibulate kasvukohast kase juuri pisut vähendada saanud. Võimalik, et edaspidi laiendan oma 3-kase-kaasikus hoopis bergeeniate kasvupinda. Proovikrae bergeeniatest ühe kase tüve ümber näeb üsna nett välja kevadest kevadeni - kõik kolm aastat järjest. Kesksuvel sai veidi vett ka. Mulle jätkuks täiesti tänava vastaspoole naabri võimsatest õuekaskedest. Ja ega tea, bergeeniate peenamad sordid ei pruugi olla sama visad, kui põhiliik.
Midagi on sel kasepeenra pildil veel näha. Keskpositsioonil kahe roosa-rohelise õiega esindatud China Town oli esimesel aastal küll pilkupüüdev, kuid järgmiseks aastaks üsna alla käinud. Uhke sort parematesse kasvutingimustesse. Ega neist madalatest punarohelistest Hollywood Staaridest ka midagi vaimustavat rääkida ei ole. Just see sort kandideerib minu tingimustes ainsana hallituselevitaja nimetusele - sibulate pealmine kiht välja võttes kole ja kopitanud, kuid selle all kena terve ja tugev pruun kooruke tiheda sisuga. Praeguseks pagendatud. Queen of the Night on minu aia jaoks liiga tume ja kõikuvalt kõrge, kuid kusagil tagareas ma talle ikka koha reserveerin, hoidmaks elus lapsepõlve mälestust mustast tulbist, mis ka meie aias esindatud oli. Teise mälestustulbina tõin aeda tuntud vanaaegse hilise lõhnava topeltpunase esindaja. Kitkusin õitsemise ajal üles ühest metsistunud aiast - küllap ta üle elab ja uuesti kosub. Puudub veel vana-aja põhitulp - hiline lillakas-roosakas punane.
Lõpuks esitlen päikesekarva pojengõielisi, mis oma õitseajal ruulisid ikka täiega. Kõrgem hiigelsuure õiega Sun Lover ning madalam küpsemates toonides Orange Princess. Sun Lover ongi rohkem kollane pojeng kui tulp ning ma vist olen valmis veel vähemalt paaril järgmisel aastal teda toigastega toetama. Orange Princess seisab omal jalal.
Tulbisibulate ostmine poepakkide või veebipoe piltide järgi on tegelikult paras loterii. Kõik mida sa näed, on enamasti lähiportree ühestainsast õiest tema parimal hetkel. Varieeruva õievärviga sortidel on pildil kindlasti kõige eredam võimalik.
Selline õis ilutseb Sun Loveri poepakil,
Täpselt üks õis oligi reklaamile vastav, seesama mis ülemisel pildil.
Orange Princessi õied on kõik ühtmoodi erksalt värvunud
Pildid tehtud 19. mail 2011. Täisõitseng saabus mai lõpupäevadel. Orange Princess on madalakasvulisem ja veidi hilisem. Kui ta oma õied kohevile ajas, siis Sun Loverist eriti suuruselt alla ei jäänudki. Hea sort metsaaeda.Kõige hilisemad lõpetajad need kullakarvalised ei olnud, roosa-lillad kasede all jäid kauemaks.
Siit on minu lemmikud see valge luigeke ja oranž printsessike. :) Pojengtulpidest ma eriti ei hooli, kuigi vist peaks, sest minu pinnases on päris pojengidele raske sobivaid tingimusi luua. aga minu jaoks on tulp pigem ikka selline ühekordse konkreetsema õiega. On muidugi erandeid, kes mulle meeldivad ka oma korrapäratuses või topeltõiega.
ReplyDelete