Wednesday, January 11, 2012

Minu Punahuul

Minu Aeschynanthus oma looduslikus keskkonnas
Mul oli kunagi väiksem ka - mahtus tuppa akna kohale amplisse. Õitses just selliste säravoranzide fontäänide kaskaadidena nagu piltidel näha. Päris sama ta ei pruukinud olla kuid igal juhul väga sarnane. Kasvatasin pistikust, mille olin kaubelnud töökoha sööklatädilt. Kusagil mujal ma sellist uhket  lille varem näinud ei olnud ning nimegi leidsin talle kunagi hiljem. Taim oli päris lopsaka kasvuga ja jõudsin seda paari aasta jooksul mitmele teiselegi huvilisele jagada. Miks ta hukka sai, seda ei mäleta, kuid  mäletan oma pettumust, kui lillepoest ostetud välimuselt sarnaste, kuid marmorjate lehtedega asendaja õied osutusid puhkedes tuhmideks tumepunasteks. Punahuuli on päris hulk erinevaid sorte, igaühel oma ilu, kuid minu meelest ei ole ükski neist oma dekoratiivsuselt võrreldav selle kõige oranzima pikahuulelisega - Aeschynanthus splendidus (?) .

Nüüd siis on mul jälle oma lemmik-toalill olemas, mis sest et ta minu oma toas ei elutse. Niisamuti on mul erinevates paikades väga palju isiklikke taimi - näiteks kuuluvad mulle kõik Eesti looduslikud käpalised, mida ma näinud olen, samuti kõik peremeheta sirelipõõsad Pakril, käokulla kasvandus Setomaa liivikul, mitmed anemooniväljad ja sinilille-metsad. Oma luigelilli kasvatan ma Peipsi põhjarannikul. See tunne, et iga ilusat lille polegi omamiseks vaja varrelt murda ja vaasi viia, jõudis mulle pärale arvata kümneaastaselt. Juurtega võib küll endale krabada ja ka laiali jagada neid, mis inimese kasvatatud või looduses lahedalt pakkumisel.  


Selle postitusega võtan teid oma punahuule kaasomanikeks. Olge lahked! Meie punahuul alustas kasvamist teiseltpoolt müüri ning on jõudnud enda alla vallutada mitu väiksemat puud. Kivipingikesele tema võra all mahuvad istuma veel vaid kääbikud. Aga tema muudkui õitseb ja õhetab. Aega aastates ei oska pakkuda, sest taimede kasvukiirus troopikas ei vasta just eestimaisele ettekujutusele. Nii näiteks olevat meie mõistes peaaegu põlismets jõudnud kasvada umbes 9 aastat vanale vulkaanipurskenõlvale.

Taimekatust toetama on seatud hulk puitsammastega toestatud plaate

Detail ülemiselt korruselt
Punahuule hoolduse kohta võib lugeda  Hansplanti kodulehelt , Jaan Mettik on kirjutanud artikli Maalehe Aialehele , kus kirjeldab punahuult kui nõudlikku toataime. Sama artikli kommentaaridest aga jääb kõlama, et hoopis tubli taim, mis tavalisel toatemperatuuril edukalt kasvab ning õitseb. Kokkuvõtlikult - nõrga juurestiku tõttu kasvatada väiksemas potis ja hoiduda ülekastmisest. Pärast õitsemist lõigata tugevalt tagasi ning jagada ülejääk sõpradele.

5 comments:

  1. Oh kui tore, et sain sellest punahuulest rohkem teada.
    Ma sain ka ühest koolimaja klassist tükikese ja see läks ilusti kasvama. Nüüd olen iga aasta ta kasve jaganud.
    Kas ikka tohib iga aasta kärpida?

    ReplyDelete
  2. Tänan!Jälle üks ilus taim tuttavam.
    Lugedes tuli väga tuttav tunne ja jälle pean rääkima oma vanaemast, kes oli lillehaige selle sõna kõige paremas mõttes. Tuppa vaasi ei toodud tema lilledest aga kunagi ainsamatki. Tundus väga veider, aga nüüd olen samasugune sõge. Oma aiast lilleoksa lõikan teisele inimesele rõõmuks, aga omale vaasi mitte eriti. Vaasi leiab tee vaid mõni murdunud oksake.

    ReplyDelete
  3. See on vist aiaomanikele üsna iseloomulik, et oma aiast vaasi ei raatsi midagi noppida. Õigemini pole ju vajadust. :)
    Mulle tuli hoopiski tuttav ette, et see suhtumine "minu". Mina näiteks armastan eriliselt Inglismaad, seal kordagi veel käimata. Aiad, lossid, briti aktsent, inglaste tee traditsioon (ise ma teed ei joo), inglise krimifilmid. Ja siis ma õhkan ka pidevalt: "Minu Inglismaa!". :)

    ReplyDelete
  4. :) ahnepäitsud oleme. Ja kitsid kah, tõesti ei raatsi midagi enda aiast vaasi murda, ja millekski, suur aed parem kui mingi pisike vaas.
    Aga aitäh, et enda kõrvale istuma lubad.
    @Kimalane- mul on just punahuul puudu:D

    ReplyDelete
  5. vauuu! aitäh kauni lille eest!

    ReplyDelete