Jälle Vihulas. Minu abi ei vajata ja nii jääb mulle umbes kolmveerand tundi iseseisvaks ringivaatamiseks. Et ikka veel lilled ei õitse ja aasad ei haljenda, paistavad seda selgemalt silma ehitised, puud ja vesi. Pilt pole laita. Kui mõisa majandamine poleks probleem, võiks isegi sellises kohas elada.
Tammide taga on vahutavat kohisemist päris palju, suurvee aeg on enam-vähem kätte jõudnud. Viinaköögi ümbrus näeb veel üsna tööstuslik välja, alles on ka ehitusmeeste värvilised majakesed. Ehituse sodist külge ei pildista. Jõe lammile on istutatud hulk noori kuuselisi . Oli ka aeg. Vaid väliskoorukesel püsiv tamm ja veidi eemal ajahambast puretud kuusk kaua enam vastu ei jõua pidada. Eelmisel külastusel oksipidi pildile jäänud hiidlepp on küll veel väga uhke.
Poe taga on armas kuusetukakene, oksad pea maani terved ja haljad. Poe ees lebab kasetüvest jalgratasteparkimise puu. Pisut eemal on peaaegu välja sulanud piknikuplats. Laudade ümber on istutatud tavalisi kuuski ja mõned ussikuused, pildist jäi välja kääbuskuuskede rivi eespool. Sammaldunud kiviaia taga olev kuusikunukk on juba tugevalt ajahambast puretud, kuid seisab ikka veel sirgelt.
Edasi pöörame vee äärde. Kõik kolm hiina silda on ligipääsetavad. Nad asuvadki tegelikult saarekestel. Vesi on küll tõusnud, kuid hommikuselt külmakahune lumi kannab veel peal. Üleskerkinud jääserv särab päikeses nagu puhas kristall - ilus!
Siiski pole kahju jääminekust, vaba vee peegeldused annavad vaatele kohe elavust juurde. Vee äärde on tiikide imetlemiseks seatud omapärase disainiga palkiste (vist). Ilus siiru-viirulise puidumuster ja istumine sellel ei olnudki eriti ebamugav.
Harkjalgse kiige pildistasin kui näite, milline ei peaks kiik olema, kui temaga kiikumisest ka mõnu soovitakse tunda. Liiga lühikene käik ei anna küllalt hoogu teha, kuid lastele on kiigeplaat ikkagi maast ilmatu kõrgel.Viimasel pildil olev matkaraja silt osutab, et iga suund sobib. Siin on küll kõik silditagi näha, kuid ükskord olen pimedal metsateede ristil üsna suures kimbatuses olnud taolise sildi all. Kõik neli suunda olid tähistatud reipa matkaselli kujutisega ja ei muud.
Pärast sõitsime veel põhja poole ja hulkusime pisut mere ääres. Siin allpool üks eriti paksu samblakasukaga kiviaia nuka pilt. Kui aga sammaldunud kive käepärast ei ole, võib sama mulje saavutada kunstipäraselt pügatud kuusehekiga.
Mere kaldale pääses üle Mustoja rippsilla. Kaldal on veel lund-jääd, kuid tagapool on meri juba vaba. Lõunaks oli kogu aeg ennustatud vihm lõpuks kohale jõudnud. Pärast Rakvere Põhjakeskuses ekskurseerimist mõtlesime veel Spaa ja saunakeskust külastada, kuid pöörasime otsa ümber, kui nägime läbi klaasseina, et basseinid olid püsti rahvast täis. Koolivaheaeg.
Meeldiv on käia reisimas, kas või fotodel.
ReplyDelete