Täna oli mul rõõm külastada Tiia aeda Suurupis. Juba ta blogis seni esitletu järgi saab mingit aimu selle aia rikkusest, kuid tegelikkus ületab ettekujutusvõime. Säravad tulbid, värskeroheline muru, palju erinevat värvi lehestikuga rohttaimi ja puid-põõsaid. Hea valik okaspuid. Palju igasuguseid erinevaid huvitavaid püsikuid, millest suurimas valikus esindatud alpitaimed ja sõnajalad. Taimede talvitustuba näikse Tiial ka üpris ruumikas olevat - kui otsustada värskesse õhku suvitama toodud hellikute järgi. Aia tagaosa üle mäekünka läheb üle lääne suunas mere poole vaatavaks metsalagendikukeseks lõkkeplatsi ja suurte hostapuhmastega. Samale krundile mahub ka peremehe maailm stiilse jaapani nurgakesega, kus parajasti õitses roosa sakura kirsipuu ning kohe-kohe oli puhkemas punane. Üle madalama haljastuse kõrguvad õuekask, kuused, ja saared ..paraku. Huvitaval kombel mahuvad need "mitu aeda" üksteisesse päris edukalt ära. Ainukene aed, mis sel aastal veel oma kohta pole leidnud, on söödavate taimede osakond, mis on sunnitud end mahutama kolme üsna väikesesse kausikesse kase all. Küllap ka need salatid ja sibulad edaspidi endale mingi kohakese maapinnas välja võitlevad arvan ma. Suur aitäh lahkele perenaisele! Homme vaatame, mis sealt välja sai kaevatud. Piilume nüüd natukene paari aianurka.
Õhtupäike paneb tumepunased puulehed kuldpunaselt särama. Eespool püüab pilku kollakasroheline kikkapuu kera. |
10 punkti idee: see toekas õiesammas oleks ilma kunstkärneri käärideta tavaline hõredalt laiutav kauni veigela põõsas. |
Tore külaskäik Sul!
ReplyDeleteTahaks nüüd ka Tiia aeda. Äkki peaksingi kõrvikpriimulate vahetuse Suurupisse sättima. Teen plaane. Suvi on ees.
Mulle meeldivad kangesti taimed, aga aiakujundajana tunnen end kehvasti. Kujundamatusel on ka minust sõltumatuid põhjuseid - hoidsime 6 aastat üht aiaosa vaba, sest sealtkaudu pidid veevärgi trassid sisse tulema. Nüüd selgus, et sealt poolt ei saa ja ilmselt tahavad trassid tulla hoopiski säältkandist, kus kõik minu iluaed tekkinud - mitukümmend roosi, tulbid, armsad vahtrapuud, kes on ikka päris pikaks visanud. Nii et oleme jätkuvalt teadmatuses ja ootel.
Aga see mitme aia üksteise sisse äramahtumine kõlab minu jaoks väga ahvatlevalt.
see veigelaidee on tõesti suurepärane, mu enda veigelad on kääridega kallale minemiseks veel liiga noorukesed olnud. Edaspidi teen järele, ja külla peaks end ka sättima, päris lähedal ju...
ReplyDeleteKui ma kuulen mõnd aiandajat ütlevat, et oh, tal pole ju midagi ega kedagi jne, jne, teeb see mu alati väga ettevaatlikuks. Kogemus ütleb, et need on alati väga kaunid ja huvitavate taimedega aiad. Pole siis ka Tiia erand.
ReplyDelete