Suurupist

Täna oli mul rõõm külastada Tiia aeda Suurupis. Juba ta blogis seni esitletu järgi saab mingit aimu selle  aia rikkusest, kuid tegelikkus ületab ettekujutusvõime. Säravad tulbid, värskeroheline muru, palju erinevat värvi lehestikuga rohttaimi ja puid-põõsaid. Hea valik okaspuid. Palju igasuguseid erinevaid huvitavaid püsikuid, millest suurimas valikus esindatud alpitaimed ja sõnajalad. Taimede talvitustuba näikse Tiial ka üpris ruumikas olevat - kui otsustada värskesse õhku suvitama toodud hellikute järgi. Aia tagaosa üle mäekünka läheb üle lääne suunas mere poole vaatavaks metsalagendikukeseks lõkkeplatsi ja suurte hostapuhmastega. Samale krundile mahub ka peremehe maailm stiilse jaapani nurgakesega, kus parajasti õitses roosa sakura kirsipuu ning kohe-kohe oli puhkemas punane. Üle madalama haljastuse kõrguvad õuekask, kuused, ja saared ..paraku. Huvitaval kombel mahuvad need "mitu aeda" üksteisesse päris edukalt ära. Ainukene aed, mis sel aastal veel oma kohta pole leidnud, on söödavate taimede osakond, mis on sunnitud end mahutama kolme üsna väikesesse kausikesse kase all. Küllap ka need salatid ja sibulad edaspidi endale mingi kohakese maapinnas välja võitlevad arvan ma. Suur aitäh lahkele perenaisele!  Homme vaatame, mis sealt välja sai kaevatud. Piilume nüüd natukene paari aianurka.

Õhtupäike paneb tumepunased puulehed kuldpunaselt särama.
Eespool püüab pilku kollakasroheline kikkapuu kera.

Vastavalt õitsemiskalendrile domineerisid kõrged suureõielised tulbid., enamus veel heas vormis.
 Pildile jäi "Zurel" , kes uhkelt soleeris suure-suure  laiuva kadaka (vist) kõrval.
 Kesksuvel on põhjust seda kadakat üleni demonstreerida, kuid ma ei hakka üllatust rikkuma. 

10 punkti idee: see toekas õiesammas  oleks ilma kunstkärneri käärideta
 tavaline hõredalt laiutav kauni veigela põõsas.